Kui suur on ideaalne parlament?

Priit Kallakas

Politoloogiaprofessor Rein Taagepera on välja toonud, et riikide esinduskogude suurus on reeglina ligilähedane kuupjuurele rahvaarvust. Nii on Eesti 1,3-miljonilise rahvaarvu kuupjuur 109 ehk sarnane meie 101-liikmelisele parlamendile. Taagepera lähenemist kinnitab ka Soome näide, kus Eduskuntasse kuulub 200 rahvaesindajat, mis on üpriski lähedane 5,4-miljonilise rahvaarvu kuupjuurele (175,4).

Samas on palju seadusandlikke kogusid, mis ei kattu Taagepera teooriaga, näiteks Iisraeli Knesset. Juudiriigi rahvaarv küünib üle 7,9 miljoni inimese, Knessetis on 120 rahvaesindajat. Kuupjuur 7,9 miljonist on seevastu 199; erinevus kuupjuure ja tegelikkuse vahel on koguni 66 protsenti ehk väga märkimisväärne. Austraalia parlamendi alamkoja suurus kõigutab samuti Taagepera hüpoteesi. Kuupjuure kohaselt võiks Canberras tegutseva parlamendi esindajatekoja liikmete arv olla 284, tegelikkuses saadakse hakkama 150 rahvasaadikuga. Erinevus kuupjuure ja reaalsuse vahel on 85 protsenti.

Kuna on olemas erinevaid rahvusvahelisi näiteid esinduskogu suuruse ja rahvaarvu vahel, ei pea me ka Eestis olema arutlustes kinni 101-liikmelises parlamendis.

Riigikogu liikmete arv on Eestis läbi ajaloo püsinud stabiilsena ning muutunud vaid ühe rahvasaadiku võrra. Kui parlamendi esimeses koosseisus, mis valiti 1920. aasta novembris, kuulus esinduskogusse täpselt 100 liiget, siis saja esimene liige lisandus alles 1992. aastal, riigikogu seitsmendas koosseisus.

Austraalias seevastu on parlamendi alamkoda saja ja tosina tegevusaasta juures kasvanud täpselt kaks korda. 1901. aastal kui Ühendkuningriigi prints George, hilisem kuningas George V, Melbourne’is parlamendi avaistungil kõneles, koosnes esindajatekoda 75 rahvaesindajast. Seevastu viimase 12 aasta jooksul, laupäeval peetud valimisi sekka arvates, on Rohelise Mandri valijatel olnud võimalus valida endale juba 150-liikmelist esindajatekoda.

Parlamendi liikmete arvu kasv Austraalias on tingitud ühelt poolt valimisringkondade muutumisest, kuid eeskätt valijaskonna suurenemisest. Kui Eestis oli esimestel Riigikogu valimistel registreeritud valijaid ligikaudu 650 000, siis 2011. aastaks oli see arv kasvanud 913 346 valijani ehk rohkem kui kolmandiku. Samas, Austraalias on valijaskond laienenud 1901. aasta 907 000-lt 13 miljonini ehk rohkem kui 14 korda. Loomulikult on valijaskonna taoline plahvatuslik suurenemine seotud valimisõiguste laienemisega, eelkõige naistele, kuid peamine põhjus valijaskonna suurenemisel on siiski Austraalia rahvastiku tormiline kasv.

Austraalia ja Eesti parlamenti võrreldes vääriks esiletõstmist ka esindatuse suhtarv. Kui esimese riigikogu koosseisu ajal esindas iga Toompea koridorides kõndiv poliitik 6530 valijat, siis tänasel päeval on antud suhtarv Eestis 9133 valijat saadiku kohta. Seevastu Kängurude Maa esindajatekoja liige pidi möödunud sajandi alguses esindama samas suurusjärgus valimisõiguslikke kodanikke kui ta kolleeg tänases Eestis, umbes 12 000 valijat, siis praeguseks on Austraalia rahvaesindajate vastutus mitmekordistunud – iga seadusandja kohta on juba 87 323 valijat.

Kindlasti ei näita esindatuse 9,5-kordne suhtarvu vahe parlamendiliikmete erinevat töökoormust kahes riigis. Siiski, kui mängida veel korraks huvi pärast numbritega ning jagada Austraalia esindatuse suhtarv Eesti valijaskonna suurusega, annaks järeldada, et Eesti saaks hakkama ka 11-liikmelise Riigikoguga, mis oleks tõenäoliselt paljudele Maarjamaa külafilosoofidele helesinineunistus.

Valimisvaatlusel ei ole absoluutset tõde küsimusele kui suurt parlamenti suudab Eesti riik endale lubada. Arvestama peab piirkondade proportsionaalse esindatuse kui ka võimalikult efektiivse tööga riigikogu komisjonides. Loomulikult on konstruktiivne diskussioon antud küsimuses vägagi teretulnud ja kõik mõtted võite lisada meie kommentaariumisse.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*