Valimisvaatlus jätkab aasta tähtsündmuste tutvustamist (3/7)

Valimisvaatlus

  • Šotimaa iseseisvusreferendum, 18. september

Tehke või tina, aga 2014. aasta on murrangulisuse vaatenurgast konkurentsitult Šotimaa aasta, mil Lõuna-Šotimaa küljes rippuv Inglismaa koos Walesiga (ning Põhja kanali tagant paistev Põhja-Iirimaa) võivad jääda omapäi.

Tõsi, küsitlused on hetkel nii-öelda „face-value“ mõttes üsna mõrud pillid rahvuslastele alla neelata. Viimane küsitlus läinud nädalal näitas siiski jah-häälte kerget tõusu 29 protsendile kui samas novembri küsitlusega võrreldes oli ei-häälte osakaal samal tasemel 42 protsendi juures. Ehkki hetkel näitavad kõik gallupid rohkem ei- kui jaa-hääli, siis tähele tuleb panna erakordselt suurt kahevahel olijate hulka, mis mainitud küsitluses ulatus 29 protsendini.

Ainuüksi hoog, mis aastavahetusega kampaaniale „Big Year For Scotland“ sisse anti, hakkab üha rohkem tuure koguma. Rääkimata autonoomse valitsuse senisest kampaaniast ning omavalitsuste ja vabakondade väiksematest kihutustöödest, leiavad referendumi eel juulis-augustis Glasgows aset Briti Rahvaste Ühenduse 20. mängud, millest šoti rahvuslased loodavad oma peaeesmärgini jõudmiseks märkimisväärset tuge. Olümpiamängude ja jalgpalli MM-i järel on tegu maailmas vaadatavuselt kolmandate mängudega ja selle korraldamist võib pidada sümboolselt tähendusrikkaks.

Ent kahtlemata ei maksa arvata, et iseseisvumise vastased jõud jäävad käed rüpes tegevusetult loidlema.

Šoti ajaloo ilmselt tähtsaimal hääletusel vähem kui kaheksa kuu pärast saab näha kui olulised on iseseisvuse juured šotlastele. Kõhutunde järgi ennustan (LL, Edinburgh), et 2016. aasta Rio de Janeiro OM-l lehvib šoti delegatsiooni ees juba sini-valge lipp. Kas šotlased Šotimaa iseseisvumisest võidavad, on aga hoopistükkis omaette teema.

  • USA kongressi vahevalimised, 4. november

Ühendriikide traditsioonilisel valimistekuul, novembris, peetakse üliolulised kongressi vahevalimised, kusjuures ümber valitakse kõik 435 kohta esindajatekojas ja 33 senaatorit 100-kohalises senatis. (Ehkki USA kongressi kodadest rääkides ollakse eestikeelses ruumis harjutud kasutama vastavalt alam- ja ülemkoda, siis Ühendriigid ei soovi – vähemalt ametlikes tekstides – alam-ülem skaalal eristamist).

Sõda käib mitmel rindel. Eelkõige näitavad eelseisvad valimised ja selle dollaritega täidetud kampaaniad, kas vabariiklased suudavad säilitada esindajatekojas enamuse (hetkel on vabariiklastel 233 ja demokraatidel 200 mandaati, kaks kohta on täitmata) ning pöörata ümber kaotusseis senatis (hetkel demokraatide enamusel 55 ja vabariiklastel 45 kohta).

Esindajatekoja enamust on vabariiklastel kergem kaitsta, eelkõige tänu pikaaegsele ja süsteemsele valimisringkonna piiride nihutamisele (tuntud terminina „gerrymandering“) endale soodsas suunas, mida on aidanud korda saata kätte võidetud suur ülekaal kubernerikabinettides ja osariikide esinduskogudes.

Samuti on vabariiklastel võimalus ära kasutada kuuendat aastat presidendiametit pidava Barack Obama suhtelist populaarsuse langust seoses probleemidega, mis on tabanud tema Obamacare-nimelise lipulaeva ehk üldise tervisekindlustuse rakendamist. Vabariiklaste poolel on ka ajalugu, mis on näidanud, et vahevalimiste aastal teist ametiaega pidav president pigem kaotab kui võidab kohti oma parteile.

Analüütikud ennustavad, et esindajatekojas parteide vahekorrad väga ei muutu. Ka demokraadid ise tunnistavad, et esindajatekoja tagasivõitmine on ebatõenäoline ning on seetõttu suunanud oma tähelepanu ja kampaaniavahendid eelkõige eduseisu kaitsmisele senatis, kus valimiste lõpptulemuse otsustavad tasavägised rebimised viies-kuues võtmeosariigis. Võib oodata rekordilisi kampaaniakulutusi, rohkelt kandidaatide isikutele suunatud räpast kampaaniat ning teravaid siselahinguid eelvalimistel.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*