Ülevaade septembri valimistest: Venemaast ja Valgevenest USA ja Hongkongini

Horvaatia ühekojalises parlamendis läks 11. septembril erakorraliste valimiste käigus jagamisele 151 mandaati. Proportsionaalse valimissüsteemiga Horvaatias valitakse kümnest 14-mandaadilisest ringkonnast avatud nimekirjadest 140 parlamendisaadikut. Lisaks on moodustatud kaks eriringkonda: üks välismaal elavatele horvaatidele ja teine, kaheksa mandaadiga ringkond rahvusvähemustele. Valimiskünnis on Horvaatias Eestiga sarnaselt viis protsenti.

Novembrivalimistega enamuse saavutanud Horvaatia Demokraatliku Liidu (HDZ) valitsus eesotsas peaminister Tihomir Oreškovićiga, sattus juulis riikliku naftakompanii ümber puhkenud suuremasse korruptsiooniskandaali ning oli sunnitud tagasi astuma. Valitsuskriisi lõpetamiseks kutsuti esile erakorralised valimised.

Arvestades Balkani rahutut lähiajalugu ja pidevalt teravat rahvusküsimust, ei olnud üllatav, et Horvaatia igipõlised rivaalparteid – HDZ ja sotsiaaldemokraadid (SDP) – asetasid valimiskampaania keskmesse Horvaatia keerulise ajaloo ja rahvusküsimuse.

Küll aga olid parteidel vastandlikud eesmärgid. HDZ-i vastne juht ja endine Euroopa Parlamendi liige Andrej Plenković üritas varasemalt äärmusrahvuslikku HDZ-i suunata rohkem mõõdukamatele seisukohtadele, püüdega selle abil summutada erakonda tabanud korruptsioonisüüdistuste lainet. Seetõttu mõjusid partei sõnumid kampaanias senisest märksa tasakaalukamalt ja euroopasõbralikumalt.

Seevastu üritas SDP oma kampaaniataktikas üle trumbata HDZ-i rahvusradikaalsete vaadetega valijaid, mis kulmineerus vaid paar päeva enne valimisi sotside liidri Zoran Milanovići „ülestunnistusega“, mille kohaselt kuulus tema vanaisa kurikuulsasse Ustaša organisatsiooni.

Valitud strateegia osutus valearvestuseks, sest sotside traditsioonilised, rahvusküsimustes mõõdukamad valijad ei toetanud erakonna uut suunda. Valijad olid kokkuvõttes lähiajaloo ületähtsustamisest ja rahvuslike pingete üleskruvimisest väsinud, oodates erakondadelt pigem vastuseid küsimusele, kuidas taaskäivitada aastaid stagnatsioonis virelev majandus, vähendada tööpuudust ning vähendada regionaalseid erinevusi sissetulekutes.

Vaatamata HDZ-i raputanud korruptsiooniskandaalile, suutis partei valimised võita, kogudes 61 mandaati ehk kaks kohta enam eelmistest valimistest. SDP seevastu kaotas aga kaks kohta, võttes 54 mandaati. Kahe suurpartei kõrval sageli kingmaker’i rolli täitev nn sõltumatute kandidaatide nimekiri kaotas küll kuus mandaati (kokku 13 kohta), kuid jäi valitsusläbirääkimistel endiselt sisuliselt kaalukeeleks. Mitu väiksemat parteid hõivas parlamendis kaks-kolm mandaati, sealhulgas mitu populistlikku ja end eliidile vastustavat, valimiste eel asutatud väikeparteid.

Samal päeval Horvaatiaga peeti mõneti märgilised parlamendivalimised ka Valgevenes. Ilustamata võib öelda, et valimised imiteerisid demokraatlikke valimisi ning erakondade vaba konkurentsi. Teisi valimisi järjest raporteeriti üldise valimisaktiivsusena 74,3 protsenti, kuigi vaatlejate hinnangul jäi valijate osalus kindlasti alla 50 protsendi.

Valgevene valimistel valiti kõik parlamendiliikmed ühemandaadilistest ringkondadest. Kui ringkonnas kandideeris vaid üks kandidaat, siis tuli tal parlamenti pääsemiseks koguda siiski enam kui 50-protsendine valijaskonna toetus.

Valgevene teadlikud demokraadid, muuhulgas ka esimene riigipea Stanislav Šuškevitš, soovitasid Lukale legitiimsuse andmise vältimiseks jätta valimistele minemata. Eesmärk polnud kutsuda inimesi üles valimiste boikottimisele, pigem lihtsale eiramistaktikale. Demokraatlike jõudude üldisel hinnangul häältelugemist kui sellist Valgevenes paraku endiselt ei tehta.

Siiski leidis Valgevene valimistel aset ka mõnevõrra ajalooline hetk, kui esimest korda üle kahekümne aasta pääses 110-kohalisse parlamenti kaks opositsiooni esindajat. Ajalugu tegid niisiis Ühendatud Kodanikepartei esindaja Anna Konopatskaja ja sõltumatu kandidaat Elena Anisim. Kahe opositsiooniliikme pääsemist parlamenti tasuks võtta siiski vaid diktaator Lukašenko soovina saata Euroopale positiivne signaal, mitte demokraatia imepisikese võidukäiguna. Valimiste võitjates polnud kordagi kahtlust ning Lukašenkole jäävad ka pärast neid valimisi kõik ohjad jätkuvalt tugevasti kätte.

Venemaa valimised olid täpselt nii vabad kui vabaks võim need lasi. Riigiduuma valimised võitis Ühtne Venemaa, saavutades 54,2 protsendi valijate toetuse, millega hõivati parlamendis ka põhiseaduslik enamus.

Valimiskünnise ületasid needsamad neli erakonda, kes osutusid valituks ka 2011. aastal. Ühtsele Venemaale järgnesid kommunistid (13,45 protsenti häältest), liberaaldemokraadid (13,24) ja Õiglane Venemaa (6,17).

Valimistel osales 14 parteid, kuid ükski püünelt eemale jäänud erakond ei suutnud ületada isegi kolme protsendi kõrgust künnist, mis oleks taganud neile järgnevaks valimistsükliks riigipoolse rahastuse. Venemaa kaks läänemeelsemat ja Euroopa vaatenurgast koostöökõlbulikku erakonda, Parnas ja Jabloko, said kahe peale kokku vaid 2,7 protsendi valijate toetuse.

Valimiste üheks peamiseks märksõnaks võib pidada läbi ajaloo kasinamat valimisaktiivsust (47,8 protsenti), mis oli ligi 13 protsendipunkti võrra madalam kui 2011. aastal. Valijaskonna passiivsuse üheks põhjuseks oli valimiste sihilik varasemaks toomine detsembrist. See mõjutas valijate osalust eelkõige võimukriitilisemates suurlinnades Moskvas ja Peterburis, mille elanikud nautisid suve lõppu eemal linnatolmust.

Riigiduuma 450-st kohast jaotati 225 mandaati proportsionaalse valimissüsteemi alusel, ülejäänud 225 rahvaesindajat aga valiti ühemandaadilistest ringkondadest. Just ühemandaadiliste ringkondade kasutamine tagas Ühtsele Venemaale suure valimisedu, mis tõi duumasse 203 Ühtse Venemaa esindajat.

Klišeelikult võib parafraseerida, et kui USA presidendivalimiste kandidaadid debatile jõudsid, olid valimised juba alanud. Seda sõna kõige otsesemas mõttes.

Tõsi ta on, et Ühendriigid on valimisi pidanud alates 1845. aastast alati neljaga jaguneva aasta novembri esimesele esmaspäevale järgneval teisipäeval, aga juba 19. septembril ehk nädal enne debatti, said Wisconsini osariigi Wisconsin Rapidsi linna elanikud soovi korral oma valiku ära teha.

Traditsiooniliselt on eelvalimised olnud edukamad demokraatidele ja häälte koguarvus mängivad nad olulist osa – 2012. aasta valimistel hääletas eelvalimistel ligi 30 protsenti kõigist valimas käinutest.

Jordaania pakub Valimisvaatlusele huvi eriti seetõttu, et tegemist on ühega neist vähestest riikidest, kus on läbi tehtud põhimõtteline valimissüsteemi reform ning mindud on enamusvalimistelt proportsionaalsele süsteemile.

Jordaania parlamenti valiti nüüdsest 115 liiget 23 ringkonnast, kasutades avatud nimekirju. Oluline on märkida, et 15 mandaati on reserveeritud naistele ja üheksa kristlastele, tšetšeenidele ja tšerkessidele. Valimissüsteemi reform oli vastuoluline, kuna Jordaania on suuresti hõimuühiskond, hõimud on aga harjunud oma ringkonnast parlamenti valima nn garanteeritud esindaja(d). Proportsionaalne süsteem paiskas senised võimujooned segi, mis mõjutas oluliselt valimisosalust, ulatudes vaid kolmandikuni valimisõiguslikest kodanikest.

Valimistulemused on erakordselt kirjud, sest „erakonnad“ baseeruvad samuti paljuski hõimudel. Märkimisväärseim tulemustest oli, et Rahvusliku Reformikoalitsiooni ridades osalenud, kuid riigis keelatud Moslemivennaskonna liikumise poliitiline tiib Islami Aktsioonirinne saavutas alliansi kogutud 15-st mandaadist koguni 10 kohta.

Üheksa erineva poliitilise jõu vahel läks jagamisele 30 mandaati, kuid suurem osa parlamendisaadikutest esindavad pigem mõnd rikast ärimeest või hõimuliidrit kui et maailmavaatega erakonda.

Viimaste tulemuste kohaselt pääses parlamenti vähemalt 21 naist ehk kuus rohkem kui kvoodiga ette nähtud.

Turismiparadiisina tuntud Seišellidel valiti 34-liikmelist ühekojalist parlamenti, kus 25 mandaati jagatakse enamusvalimise ja üheksa mandaati proportsionaalse süsteemi alusel.

India ookeanis asuvat pisikest saarteklibust koosnevat riiki on vaheldumisi valitsenud sisuliselt kaks parteid või parteide koalitsiooni. Alates 1993. aastast valimistel võimutsenud Rahvapartei loovutas võimu, kuna nelja opositsioonipartei valimisliit Linyon Demokratik Seselwa, mis boikoteeris 2011. aasta valimisi, saavutas parlamendis 19 kohaga absoluutse enamuse.

Ühiskonna turvalisust ja isikuandmete puutumatust nähakse tihti kui nullsummamängu. Seda eriti infoühiskonnas, kus suurema turvatunde tagamise üks tavapäraseid tingimusi on, et keegi võib luba küsimata jälgida su tegevust virtuaalruumis. Taoline dilemma võis nii mõnegi referendumisedelit täitnud šveitslase 25. septembril mõnevõrra pikemalt kukalt kratsima panna.

Šveitslased ei suhtu just leplikult isiklikku ruumi tungimisse. Kaheksakümnendatel kerkis üles skandaal, kui avastati, et valitsus on salaja nuhkinud kümnete tuhandete kodanike järele.

Tõenäoliselt on viimase aasta terrorirünnakud Euroopas šveitslaste meelemuutusse tugevalt panustanud, sest referendumil osalenutest toetas 65,5 protsenti valitsuse jälgimisõiguse suurendamist.

Seadusmuudatuse tagajärjel saab valitsus õiguse kuulata pealt telefone, jälgida e-kirjavahetust, paigaldada kaameraid ning häkkida ka välisriikides asuvatesse arvutitesse. Sellele vaatamata kinnitas kaitseminister Guy Parmelin, et uue seaduse antavad võimalused jälgimiseks pole kaugeltki võrreldavad USA valitsuse omadega.

Et rahvahääletusest maksimum võtta, oli sedelile kirja pandud veel kaks küsimust, millest mõlemad rahvas küll tagasi lükkas. Eitavalt vastati nii Šveitsi ökoloogilise jalajälje vähendamisele (36,4 protsenti jah-hääli) kui ka mõnevõrra üllatuslikultki pensionide tõstmisele 10 protsendi võrra (40,6 protsenti jah-hääli).

Neist viimane näitas selget lõhet erinevate kultuuriruumide vahel. Peamiselt prantsuse ja itaalia keelt kõnelevates kantonites pooldas pensionitõusu napp enamus, samas kui saksa keele enamusega kantonid tõmbasid reformile vee peale.

Maailma üht keerulisemat valimissüsteemi praktiseerivas Hongkongis peeti 4. septembril seadusandliku nõukogu ehk kohaliku parlamendi valimisi. Rekordilise, 58-protsendise osalusega valimiste suurvõitjaks saab pidada demokraatiameelseid jõude, kes võitsid 70 nõukogu kohast 30. Ehkki nõukogus jäädakse sellega Hiina-meelsetega võrreldes vähemusse, saadi siiski piisavalt kohti, et tagada kolmandiku kohtadega kaasnev vetoõigus.

Demokraatiameelsete jaoks, kellest suur osa toetab võimalikult suurt iseseisvust Hiina keskvalitsusest, oli saavutatu maksimumilähedane tulemus. Rahvas valib 70 kohast vaid 40, ülejäänud 30 kohta valivad erinevad huvigrupid (sealjuures ka ettevõtted), kes enamasti toetavad Hiina keskvõimu.

Valimistel oli otsene side kahe aasta eest alanud „vihmavarjuliikumisega“, kus kümned tuhanded inimesed veetsid ligi 80 päeva vihmavarjudega tänaval, et protestida uue nn. täitevjuhi valimise süsteemi vastu. Suur osa tänavuste valimistega nõukogusse koha saanuist kasvas välja just sellest liikumisest.

Kuigi valimised ei toonud revolutsioonilisi muudatusi, tulid senisest selgemalt nähtavamale lõhed üha enam kruvisid pitsitava Hiina keskvalitsuse pooldajate ja demokraatiameelsete Hongkongi elanike vahel. Hiina riiklik meedia reageeriski valimistulemustele hoiatustega, et igasugune jutt iseseisvumisest olgu parem unustatud.

Muide, uut täitevjuhti, kelle valimise seaduse vastu protestiti, valitakse juba 2017. aasta märtsis. Et Pekingi-meelsetel läks valimisseaduse hääletusel oma tegevuse koordineerimine aia taha, lükati eelnõu tagasi ning nii nagu varem, valib ka märtsis täitevjuhti 1200-liikmeline valimiskogu.