Oktoobrikuu valimised: üllatusi Colombiast Leeduni

Oktoobrikuu valimistäht oli ilmselgelt Colombia rahuleppe referendum, kus ülinapilt otsustas rahvas rahuleppe tagasi lükata. Euroopas suutsid  üllatusi pakkuda valimisvõiduga Leedu Talumeeste ja Rohelist Liit ja Montenegro Demokraatlik Sotsialistide Partei, samas kui Islandi Piraadipartei häältesaak jäi oodatust kesisemaks. Aafrika üks demokraatlikumaid riike Roheneemesaared valis vana presidendi tagasi võimule, Maroko parlamendivalimised võitnud islamistidel läheb valitsuse moodustamine keeruliselt ja Elevandiluurannik võttis sõltumata vägivallapuhangutest referendumi ajal vastu uue põhiseaduse. Ja kariibi mere mikroriik Curaçao sai endale tõenäoliselt ühe parteiliselt killustatuma parlamendi maailmas.

Colombia referendumil otsustas rahvas rahu ja õigluse vahel

Üks oktoobrikuu olulisemaid välispoliitilisi sündmusi oli Colombia rahuleppe referendum, mis oleks ametlikult lõpetanud 52 aastat kestnud konflikti Colombia riigi ja vasakmässulise Colombia Revolutsiooniliste Relvajõudude (FARC) vahel. Ülinapi vahega, 50,2 protsenti 49,8 vastu, lükkasid colombialased pakutud rahuleppe tagasi.

297-leheküljelise rahuleppe heakskiitmise olulisema väljundina oleks FARC relvad maha pannud ning jätkanud oma poliitilist agendat parteina. Samuti oleks organisatsiooni võitlejad oma kuritegude ülestunnistuse korral saanud võimaluse vangimineku asemel osaleda näiteks miiniväljade puhastamise või ohvrite abistamise kampaanias.

Rahuleppele kirjutasid alla Colombia president Juan Manuel Santos ja sissijuht Rodrigo “Timochenko” Londoño alla 26. septembril Kuuba pealinnas Havannas. Tseremoonial viibisid kohal ka USA riigisekretär John Kerry ja ÜRO peasekretär Ban Ki-moon.

Kui poliitiliselt oli kampaaniate sõnum valdavalt see, et tegemist oli parima võimaliku kokkuleppega ehk hääletage “jah” ja see, et tegelikult saaks ka parema diili teha ehk hääletage “ei”, siis valijate jaoks oli küsimus pigem teistsugune.

Pea kõiki colombialiasi on sõda puudutanud ka isiklikult, enam aga riigi äärealadel maapiirkondades elavaid inimesi. See on ka üks põhjustest, miks just neis piirkondades oli toetus sõja lõpetamise ja rahus edasi elamise sõda lõpetada ja rahus edasi elada.

Colombia keskosas, peamiselt linnapiirkondades elavate inimeste jaoks oli aga keeruline seedida mõtet, et mitte ainult pääsevad FARCi liikmed õiglasest karistusest kuritegude eest sõjas, kus on hukkunud 220 000 inimest, vaid nad saavad ka esinduse parlamendis ning seega oli seal ka vastuseis referendumile tugevam.

Pildil suruvad kätt Colombia ja FARCi liidrid, et leppida kokku vaherahus
23. juunil 2016 sõlmiti Havannas, Kuubal ajalooline vaherahu, mis pidi sillutama teed rahule (Presidencia della Republica Mexicana/Flickr)

President Santos võis peale referendumit erinevate “oleksite” üle juukseid katkuda. Valimiseelsete küsitluste kohaselt oleks kuni kaks kolmandikku võinud rahuleppele “jah” öelda. Kas jäid võimalikud toetajad kõrvale liigse enesekindluse pärast? Või oleks paljud tänu orkaan Matthewle hääletuselt kõrvale jäänud valijad suutnud toetuse rahuleppe kasuks kallutada? Või oleks pidanud referendumi üldse pidamata jätma, sest seaduse järgi vajadust polnud, ja Santos tahtis sellega vaid legitiimsemat tulemust jahtida?

Kuigi praktikas tähendas referendumijärgne seis ja plaan B puudumine, et kõik oleks pidanud endiseks pöörama kinnitasid mõlemad pooled ka referendumi järel, et nende huvi on säilitada vaherahu. Enne plaani lauale panemist, kuidas sellest olukorrast edasi minna, on peaküsimus see, kas rahu ja stabiilsuse säilimist soovivad ka kõik FARC-i allüksuste juhid.

 

Islandi erakorralised valimised pettujad olid Piraadipartei ja eelmiste valimiste võitja Progressipartei

Islandi erakorralistel parlamendivalimistel, mis peeti nn Panama paberite skandaali järellaines, kui peaminister Sigmundur Davíð Gunnlaugsson oli sunnitud aprillis tagasi astuma, jälgisid poliitikavaatlejad huviga, kas Piraadiparteil esmakordselt õnnestub demokraatlikus riigis üldvalimistel valimised võita. Valimistulemuste selgudes tuli siiski tõdeda, et paraku mitte.

Piraadipartei kogus pea 15 protsendi valijate toetuse, mis kajastus 63-kohalises althingi’s, see on 10 mandaati ehk seitsme võrra rohkem kui 2013. aastal. Varasemad populaarsusküsitlused olid lubanud Piraadiparteile suuremat toetust, kui urnide juures otsustasid valijad suuresti ümber. Üks peapõhjuseid on Piraadipartei valimisplatvormi hägusus, seda just valijate jaoks olulisimates majandus- ja välispoliitilistes küsimustes.

Valimisvõidu – 21 kohta ehk kaks rohkem kui eelmistel valimistel – noppis parempoolne Iseseisvuspartei, kes suutis valimissõnumis enda kasuks pöörata Islandi majanduskasvu. Tugeva tulemuse tegi ka sotsiaaldemokraatlik Vasak-roheline Liikumine, kogudes Piraadiparteiga võrdselt 10 mandaati. Suurima kukkumise tegi läbi eelmiste valimiste võitja Progressipartei, kes ei suutnudki toibuda Panama paberite skandaalist ning sellele järgnenud parteivastastest meeleavaldustest. Eerakond kaotas koguni 11 kohta senisest 19-st. Oluline on märkida, et Althingi pääses ka äsja asutatud, liberaale koondav ning EL-iga liitumist pooldav Uussünnipartei. Tähelepanuväärne on ka fakt, et uues parlamendi koosseisus on koguni 30 naist.

 

Leedu valimised pakkusid üllatusi

Suurimaks üllatuseks Leedu Seimi valimistel oli neli aastat nii peaministritoolil kui ka viimase hetkeni arvamusküsitlustes trooninud sotsiaaldemokraatide põrumine ja protestipartei Talunike ja Roheliste Liit (TLRi) valimisvõit.

Ehkki kõige rohkem hääli kogusid konservatiivid, keda toetas 22,6 protsenti valijatest, võimaldas valimiste segasüsteem kõige rohkem kohti 141-liikmelises Seimis haarata just Talunike ja Roheliste Liidul, mille esinumbriks oli Leedu üks rikkamaid inimesi, ettevõtja Ramunas Krabauskis. Parlamenti pääses 11 erakonna ja valimisnimekirja esindajat ning neli üksikkandidaati.

Valitsuse moodustamiseks on ühisosa otsima asunud Talunike ja Roheliste liit ning peaministriks on asumas kunagine liikluspolitseinik ja viimatine siseminister Saulius Skvernelis. Skvernelis kuulus eelmisesse valitsusse ekspertministrina ja astus Talunike ja Roheliste liidu ridadesse küllaltki vahetult enne valimisi. TLRi esinumbrina ja suurima häältemagnetina kandideerinud Krabauskis eelistab asuda fraktsiooni esimehe kohale ning tõmmata poliitilisi niite parlamendist.

Valimised peeti segasüsteemiga, mis tähendab, et seimi 141-st  liikmest 71 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest majoritaarse süsteemi alusel ning ülejäänud 70 parlamendiliiget sõelutakse välja üleriigilises valimisringkonnas proportsionaalsuse põhimõttel.

Leedu valimistulemuste tabel

Gruusias võitis Gruusia Unistuse Erakond võitis parlamendivalimistel üle 75 protsendi kohtadest

Gruusias saavutas parlamendivalimistel mäekõrguse valimisvõidu valitsev Gruusia Unistuse rakond, mis hõivas 150-kohalises esinduskogus 115 kohta ehk konstitutsioonilise enamuse. Formaalselt Davit Bakradže juhitud, kuid kardinate tagant Mikhail Saakashvili koordineeritud Ühtne Rahvuslik Liikumine kogus 27 protsendi valijate toetuse ning sellega õiguse 27 kohale parlamendis.

Ühtne Rahvuslik Liikumine oli valimiste suurim kaotaja, saades võrreldes 2012. aasta valimistega 38 kohta vähem. Valimisi iseloomustas läbi aegade madalaim valimisaktiivsus, mis ühelt poolt oli põhjustatud vähesest võitlusmomendist, kuid teisalt ka Saakashvili vahepealsetest üleskutsetest oma toetajatel valimisi boikoteerida.

Gruusia parlament valitakse sarnaselt Leedule segasüsteemi alusel. 150st kohast 77 valitakse proportsionaalsuse põhimõttel viieprotsendilise valimiskünnisega ja 73 kohta valitakse majoritaarselt ühemandaadilistest ringkondadest.

Valimistel astusid üles kuus valimisliitu ja 19 erakonda. Ühemandaadilistes ringkondades registreeriti 816 kandidaati. Naisi kandideeris 143.

Ehkki riigijuhtimise ohjad on nüüdsest veelgi tugevamalt Gruusia Unistuse erakonna käes, ei saa grusiinid poliitvõitlusest kaua puhata. Juba järgmisel aastal peetakse mägede riigis kohalikke valimisi ja 2018. aastal järgnevad neile presidendivalimised.

 

Montenegro

Montengero on juba pikemat aega vaevelnud poliitilises kriisis, mis kulmineerus opositsiooni korraldatud massimeeleavaldustega mullu oktoobris, mil valitsevat parteid ja peaministrit süüdistati korruptsioonis ja ebademokraatlikus valitsemises. Istuva peaministri Milo Đukanovići osava poliitilise manööverdamise tulemusena suutis parlamendis vähemusse jäänud sotsialistide (Demokraatlik Sotsialistide Partei) valitsuspartei küll korraliste valimisteni välja vedada, kuid poliitilised pinged kasvasid riigis juba talumatuks. Õli on tulle lisanud ka Serbia ja Venemaa väidetavad sekkumised riigi poliitikasse.

Valitsuspartei suutis valimiskampaania põhiteemaks sättida küsimuse välispoliitilisest orientatsioonist – kas pöördumine Läände või traditsioonilise naabri, Serbia, või ka selle liitlase, Venemaa, poole. Đukanovići “läki Läände” kaart tasus valimistulemusi vaadates ära – pingetes valitsuspartei suutis vastu ootusi isegi oma esindatust 81-kohalises parlamendis kasvatada, kogudes 36 kohta (41 protsenti) ehk kolme võrra rohkem kui neli aastat tagasi. Opositsiooniline valimisliit Demokraatlik Rinne, mis koosnes peamistest opositsioonierakondadest, kaotas kaks kohta ja pidi rahulduma 18 mandaadiga, seda 20-protsendise toetuse juures.

Proprtsionaalselt, ühe ringkonna ja suletud nimekirjaga valimissüsteemis, pääses parlamenti 10 erakonda, sealhulgas kvootidega ka nii horvaatide kui albaanlaste vähemusparteid.

 

Roheneemesaarte kui Aafrika ühe demokraatiaetaloni presidendivalimised

Roheneemesaared on Economist Intelligence Unit’i mulluse demokraatiaindeksi järgi Mauritiuse ja Botswana järel Aafrika kolmas kõige demokraatlikum riik ning üleilmselt vaid kolm astet Eestist tagapool, 32. kohal.

Positsioon demokraatiaindeksis väljendub selgelt ka presidendivalimiste korras. Presidendi ametiaeg on piiratud kahele aastale ja tema üheks peamiseks ülesandeks on poliitiliste otsuste järelevalve. Sellest ülesandest tulenevalt reguleerib presidendi institutsiooni ka klausel, et presidendikandidaati ei tohi üles seada parlamendierakonnad.

Praktikas on aga alates demokraatlike valimiste sisseviimisest 1991. aastal presidendi ametikohta jaganud kaks suuremat erakonda – Roheneemesaarte Iseseisvuse Aafrika Partei (PAICV) ja Liikumine Demokraatia Heaks (MpD).

MpD on sel aastal juba võitnud nii kohalikud kui parlamendivalimised. Valimiste eel ennustati, et ametisolev president, 66-aastane Jorge Carlos Fonseca, saab vähemalt 70 protsenti häältest. Nii ka läks ning Fonseca võitis 2. oktoobril peetud valimised ülekaalukalt 74 protsendiga.

Pigem näitab antud tulemus opositsiooni ridades valitsevat kriisi, kui et tõsist poolehoidu riigipeale. Fonsecat on kritiseeritud muuhulgas ressursside kulutamises liigsele reisimisele, samuti on tema parteiülesus kahtluse alla seatud suursaadikute määramises.

Tõsiseim vastaskandidaat oli presidendist kümme aastat noorem ülikooli rektor Albertino Graça, kelle kaukasse langes 22,5 protsenti häältest. Graça kahjuks aga rääkisid nii poliitilise kogemuse puudumine kui ka opositsioonipartei PAICV otsene toetus.  

 

Maroko parlamendivalimised võitnud islamistidel kulgeb valitsuse loomine vaevaliselt

Maroko parlamendivalimised võitis teist korda järjest mõõdukate islamistide erakond Õigluse ja Arengu Partei (PJD), saades parlamendi 395 kohast 125 mandaati. Teisele kohale tõusis kuningakojale lähedalseisev Autentsuse ja Uudsuse Partei (PAM) 102 mandaadiga, kuid et PAM keeldus valitsuses osalemast, tähendab see, et taas kord peaministriks määratud Abdelilah Benkirane’ valitsus peab saama toetuse vähemalt kahelt, praktikas aga pigem enamalt väikeparteilt.

Marokot võib mööndustega kutsuda araabia kevade edulooks, seda vähemalt võrreldes olukorraga Levantis ja selle lähiümbruses. Kuigi võimupirukast suurem osa jäi endiselt kuninga kätte, sai valitsus 2011. aasta referendumi tulemusel oluliselt võimu juurde. Näiteks saab valitsuse moodustamise õiguse automaatselt suurima toetuse pälvinud erakond. Samuti antakse peaministrile õigus parlament laiali saata ning suurem sõnaõigus kõrgete riigiametnike ja diplomaatide määramisel.

Valimised võitnud PJD peamine sõnum on alates 2011. aasta võimuletulekust olnud majandusreformide läbiviimine. Rahva hulgas on nad rohkem toetust võitnud oma korruptsioonivastaste seisukohtadega.

Teiseks tulnud PAM lubas kampaanias võidelda Maroko liigse islamiseerumise vastu, pakkudes seega liberaalset alternatiivi PJD-le. Pärast valimisi võeti kindel seisukoht vältida PJD-ga koalitsiooni minekut. Sarnaselt on koostöö valimiste võitjaga välistanud ka neljanda tulemuse saanud erakond Rahvuslik Iseseisvusliikumine (RNI).

PJD jaoks tähendab valitsuse loomine seega ääretult keerulist ülesannet. Ideoloogiliselt sarnaseid erakondi leida on keeruline, samas kui valitsuse loomine Marokos eeldab juba valimisseadusest tulenevalt laiapõhjalisust. Parlamendi 395 mandaadist 305 kohta jagatakse 92 piirkonnas, mis võiks anda võimaluse ka väiksematele erakondadele. Ülejäänud 90 kohta jagatakse üleriiklikus potis, aga olulise piiranguga – 60 kohta on eraldatud naistele ja viimased 30 mandaati alla 40-aastastele.

Oktoobri lõpus valitsuse moodustamine käis. Peaministriparteiga olid käed löönud ka eelmiste valimiste järgselt koalitsioonis olnud, aga sealt 2013. aastal välja astunud konservatiivne Istiqlal ning Progressi ja Sotsialismi Partei, kes kolme peale kokku saavad küll vaid 183 kohta enamuseks vajalikust 198 mandaadist.

 

Elevandiluurannik võttis vägivallale vaatamata vastu uue põhiseaduse

Kuigi Elevandiluurannik on pärast kodusõja lõppu 2011. aastal viimased viis aastat rahus elanud ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmeil on tegemist Aafrika kiiremini kasvava majandusega riigiga, on ühiskonnas sügavad poliitilised ja etnilised lõhed, mis lõid välja 30. oktoobril korraldatud põhiseadusreferendumil.

Uue põhiseaduse kavandis ei ole teda kontekstist välja tõstes just midagi erilist. Asepresidendi koha ja senati loomine ning põhiseaduse muutmise võimaldamine ka kahekolmandikulise enamusega parlamendis pole just midagi uut ja revolutsioonilist.

Elevandiluuranniku president Alassane Ouattara portreepilt
Elevandiluuranniku president Alassane Ouattara (Autor: Hugo Passarello Luna/Wikimedia Commons)

Üks artiklitest, mis pani paljusid konstitutsioonivastaseid nägema põhiseaduses president Alassane Ouattara võimutsementeerimisprojekti, kaotab piirangu, millega presidendikandidaadi mõlemad vanemad pidid pärit olema Elevandiluurannikult ja alandab nõuet ühele vanemale. Nimelt on üks president Ouattare vanematest pärit Burkina Fasost. Teise mätta otsast vaatajad võivad jälle näha, et eriti piirialadel elab selliseid inimesi väga palju, kelle üks vanematest on pärit mõnest naaberriigst.

Opositsioon kutsus rahvahääletust boikoteerima ja kohati isegi takistama. See viis kaasa süstemaatiliste rahutuste korraldamiseni ja valimisjaoskondade ründamiseni. Et rahvahääletusel osaluslävend puudus, aitas see aga kaasa vaid referendumi legitiimsuse vähendamisele.

Valimissedelite kokkulugemine näitas, et uut põhiseadust toetas 93 protsenti hääletanutest. Ehkki osalus oli vaid 42 protsenti, oli opositsiooni hinnangul tegu ilmselge ülepaisutamisega ja tegelik osalus ei ulatunud isegi 10 protsendini, tuues näiteks presidendivalimised, kus osalus oli 53 protsenti, aga visuaalselt oli erinevus silmanähtav.

 

Curaçao uus parlament on tõenäoliselt üks killustunumaid maailmas

Proportsionaalselt valitava Kariibi mere mikroriigi 21-kohalise parlamendi valimistulemused väärivad märkimist kurioosselt fragmenteeritud koosseisu tõttu – uues parlamendis on esindatud kolm parteid, kel neli mandaati, ühel erakonnal kolm, kahel kaks ja ühel üks.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*