Heinakuus oli valimisfookus ingliskeelsel maailmal

Juulikuises Euroopas soovivad valijad agiteerivaid poliitikuid enda lähedal näha sama meelsasti kui vandersellid sääski rabamatkadel. Seetõttu peeti heinakuu tulisemad poliitlahingud Lõunapoolkeral. Reeglit kinnitavaks erandiks olid Jaapani senati valimised, kuid loomulikult ei puudu meie kokkuvõttest pilguheit Brexiti-järgsesse Ühendkuningriiki ega presidendivalimiste eelsesse Ameerika Ühendriikidesse.

Briti konservatiivide sisevalimised said ootamatu lõpu

Suurbritannia uus peaminister Theresa May (LadyGeekTV, Flickr.com)
Suurbritannia uus peaminister Theresa May (LadyGeekTV, Flickr.com)

Brexiti järel tagasi astuda lubanud peaminister David Cameroni mantlipärijakonkurss pidi esialgsete ootuste kohaselt kestma septembrini, kuid kuuest kandidaadist sai väga kiiresti kaks ja sõelale jäänud siseminister Theresa May ning energeetika- ja kliimamuutuse minister Andrea Leadsomi võitlus ei jõudnud õieti alatagi, kui Leadsom andis Mayle loobumiskaotuse.

Mayl, kes Brexiti-küsimuses pigem toetas EL-i jäämist, on pärast ametisse valimist olnud tihe ajagraafik. Üks esimesi tegevusi Mayl oli uue valitsuse ametisse nimetamine, mis pani nii mõnelgi kulmud kõrgele kerkima. Välisministriportfelli sai oma valdusse üks Brexiti peaarhitekte Boris Johnson, kelle nime olid paljud valmis juba pärast referendumitulemuste selgumist Downing Street 10 uksele kleepima. Ka väliskaubandusministri ja uue Brexiti-ministri kohale paigutati euroskeptikutest Liam Fox ja David Davis.

May ülesanne peaministrina on kõike muud kui lihtne ja peamiselt tõlgendatakse tema valitsusrollide sellist jaotamist ühest küljest kui katset tuua suppi helpima ka kokad, kes selle kokku keetsid, samal ajal aga ka parandada kohti, kust partei on rebenema hakanud.

Jaapani senativalimiste tulemusel võivad olla väga pika vinnaga olulised tagajärjed

Märgilise tähendusega valimised leidsid aset 10. juulil Jaapanis. Ülemkoja senati koosseisust valiti ümber küll ainult pool, ent valimiste tagajärjel on peaminister Shinzo Abe positsioonis, mis annab talle võimaluse pakkuda välja põhiseadusmuudatusi.

Abe Liberaaldemokraatlik Partei (LDP) kontrollis koos väiksema koalitsioonipartneri Komeitoga juba varem kahte kolmandikku alamkojast. Juulikuiste valimiste järel kasvatas LDP mandaatide arvu 240-kohalises senatis 115-lt 121-le ning Komeito 20-lt 25-le.

Jaapani senati roll seadusandluses on nõrgem kui alamkojal, aga senat võib pidurdada näiteks eelarve või kaubanduslepete vastuvõtmist. Enim tähelepanu senati valimiste valguses on aga tekitanud tõsiasi, et esimest korda pärast Teise maailmasõja lõppu, on mõlemas kojas piisavalt reformimeelseid saadikuid, et mõelda põhiseaduse muutmisele.

Jaapani põhiseadust, mis klopsiti kokku pärast Teist maailmasõda, ei peeta just ideaalseks, aga põhiseaduse muutmise küsimuses pöördub tähelepanu enamasti artikkel üheksale, millega Jaapan loobub sõjast kui vahendist lahendamaks rahvusvahelisi vaidlusi ega pea üleval relvajõude.

Eriti just parempoolsed, kelle sekka kuulub ka LDP, näevad, et käes on aeg antud klausli muutmiseks. Ühe põhjusena selleks nähakse ka vastusammu järjest oma mereväe võimekust tugevdavale Hiinale ning tuumarelva arendavale Põhja-Koreale.

Sellised arengud Jaapanis valmistavad muret nii Hiinas kui ka Korea poolsaarel. Võimalus põhiseadust rahvahääletusele panna on teema jälle üles tõstnud, aga see ei tähenda tingimata konkreetseid tegevusi. LDP peamine koalitsioonipartner Komeito esindab patsifistidest budistide huve, kes kindlasti ei ole huvitatud artikkel üheksa muutmisest, aga kompromissi leidmine mingis muus lahendamist vajavas küsimuses võib panna ka selle artikli osas jää liikuma.

USA presidendivalimistel kinnitati suuremate parteide kandidaadid

USA presidendivalimistel jõuti juulikuus järgmise olulise verstapostini. Kahenädalase vahega kinnitasid vabariiklased konventsioonil Cincinnatis ja demokraadid Philadelphias oma presidendikandidaadiks Donald Trumpi ja Hillary Clintoni.

Nimede osas suurt uudist ju polnud, seega oli kogu tähelepanu külalistel ja nende peetud kõnedel. Trumpi jaoks oli tegelikult juba esinejate kokku saamine paras katsumus, sest suur osa soovitud tähtedest andis korraldajatele korvi.

Konventsioonide tipphetkel oli New Yorgi tänavapildis valimistest pilte raske leida. Erandiks oli vabariiklaste kandidaadi üksildane toetaja Trump Toweri ees. (Villu Varjas)
Konventsioonide tipphetkel oli New Yorgi tänavapildis valimistest pilte raske leida. Erandiks oli vabariiklaste kandidaadi üksildane toetaja Trump Toweri ees. (Villu Varjas)

Vabariiklaste konventsioon pakkus piisavalt materjali, et täita mitu tabloidi. Tähelepanuväärse ämbriga sai esimesel päeval hakkama esimese leedi kandidaat Melania Trump, kelle ettekandest mahukas osa oli plagiaat ei kellegi muu kui Michelle Obama 2008. aasta kõnest.

Ämbrite kolin jätkus kolmandal päeval, kui Trumpi kõige vihasem vastane eelvalimistel Ted Cruz ei teinud oma kõnes selget avaldust Trumpi toetamiseks. Parimal eetriajal oma kõnega mõnuga üle aja läinud Cruz teenis sellega vihaseid kommentaare paljudelt vabariiklaste tipp-poliitikutelt – rääkimata tavadelegaatide reaktsioonidest -, ning näitas muuhulgas kui lõhenenud on partei tegelikult.

Trumpi viimasel päeval peetud kõne, millega ta “alandlikult” võttis kandidaaditiitli vastu, pidi antud lõhesid siluma. Pikka kõnet iseloomustas pessimism Ameerika hetkeseisust, ent samas pea et puudusid sellest teravad isiklikud rünnakud, mis näitas Trumpi järjekordset uut tahku.

Nädal hiljem tulid Philadelphias kokku demokraadid. Vastupidiselt vabariiklastele, said konventsiooni jälginud näha laval tähtede paraadi, mille peamiseks eesmärgiks oli demonstreerida, et demokraadid seisavad ühtsena Clintoni seljataga.

Nelja päeva peale olid ära jaotatud kõik demokraatide superstaarid – Bernie Sanders, Elizabeth Warren, Bill ja Chelsea Clinton, asepresident Joe Biden ning Michelle ja Barack Obama. Kuigi nende rõhuasetused ja retoorika erinesid, oli nende peamine sõnum sama – Hillary Clinton on järgmine Ühendriikide president.

Demokraatide konventsiooni kõnemeistrite plejaadile pani punkti presidendikandidaat Hillary Clinton. Hillary Clinton (Gage Skidmore, Wikimedia Commons)
Demokraatide konventsiooni kõnemeistrite plejaadile pani punkti presidendikandidaat Hillary Clinton (pildil Clinton jaanuaris Iowas). (Gage Skidmore, Wikimedia Commons)

Konventsiooni ärevamad momendid olid Clintoni parteisisese vastase Bernie Sandersi kõne ning mõlema leeri äärmuslikumate toetajate käitumine oma vastaste kõnede ajal. Kuid samas pilti, mida korraldajad soovisid luua, mõrasid sisse ei löödud. Sanders toetas Clintonit ja Clintoni kõnes kõlas selgeid sõnumeid Sandersi toetajatele, näiteks kõrghariduse hinna osas.

Konventsioonide ootuses avalikustasid mõlemad kandidaadid oma asepresidendikandidaadid. Trumpi kõrval astus lavale Indiana kuberner Mike Pence, Hillary Clintoni valikuks osutus Virginiat esindav senaator Tim Kaine.

Pole vaja öeldagi, et mõlema kandidaadi valikud on selgelt strateegilised, mitte niivõrd et näidata ühist mõtlemisviisi, kuivõrd et kompenseerida enda puudujääke. Kaine’i valimine näiteks on oluline ka selles osas, et Virginia oli kuni Obama tulekuni traditsiooniliselt “punane osariik” ehk teisisõnu osariik, kus võidutsesid vabariiklased. Kaine’i valimine näitab selget soovi takistada Virginial vanale rajale pööramast.

Austraalias napp võit võimukoalitsioonile

Juuli teisel päeval seadis oma sammud valimiskastide suunas ligi 15 miljonit austraallast, kes said poliitiliselt lõhestunud ühiskonnas ümber valida nii parlamendi alam- kui ka ülemkoja. Ehkki valimistest on tänaseks, 3. augustiks, möödas juba kuu aega, ei ole siiani veel kõiki hääli kokku suudetud lugeda ega seetõttu ka valimistulemusi ametlikult kinnitada.

Siiski, on teada, et valimised võitis võimulolev liberaalidest ja konservatiividest koosnev valimisliit Koalitsioon ning peaministrina jätkab ettevõtjataustaga Malcolm Turnbull. Majoritaarse valimissüsteemiga Austraalias on toimiva valitsuse moodustamiseks vaja saavutada enamus parlamendi alamkojas. Koalitsioonil õnnestus see eesmärk täita napimast-napimalt kogudes 150-st esindajate koja mandaadist täpselt 76. Koalitsioon võttis sellega viimase 20 aasta ja kaheksa valimiste jooksul kuuenda valimisvõidu.

Austraalias otsustas 1,1 miljonit valijat oma eelistuse edastada posti teel. See on peamine põhjus häältelugemise aegluse ja valimistulemuste kinnitamise venimisel. Seetõttu on nii Koalitsiooni liider Turnbull kui ka opositsioonis jätkava Tööpartei juht Bill Shorten kutsunud valimiste järgselt kasutusele võtma e-valimised.

Valimistel osales 57 erakonda ja 1625 kandidaati, kolmandik neist naised. Valimised teeb austraallaste jaoks eriliseks ka tõik, et esmakordselt jõudis parlamenti naissoost moslem, Anne Aly.

Naurul valiti 19-kohalist parlamenti

Austraaliast 3000 kilomeetrit kirdes asuval väikesaarel Naurul toetasid valijad senise valitsuse jätkamist. Nauru presidendina, kes on ühtlasi ka valitsusjuht, jätkab Baron Waga, kes on selles ametis olnud alates 2013. aasta valimistest. Waga valimisleer saavutas parlamendis ülekaaluka valimisvõidu ning 16 mandaati 19 võimalikust.

Väikesaare parlamenti soovis pääseda 67 kandidaati, neist neli naist. Saareriigis on valimised kohustuslikud kõigile üle 20-aastastele kodanikele. Seetõttu pole imestada, et valimistel andis oma hääle tervelt 82 protsenti valimisealistest elanikest, mis Nauru puhul on veidi rohkem kui on elanikke Elva linnas ehk umbes 6400 inimest.

São Tomé ja Príncipe presidendivalimised lähevad teise vooru

São Tomé ja Príncipe saareriik pidas 17. juulil riigipeavalimiste esimese vooru. Umbes 190 000 elanikuga endine Portugali asumaa on poolpresidentaalne vabariik, kus presidendil on eelkõige esindusfunktsioon.

Presidendiks pürgis viis kandidaati, kuid valimiste peamine küsimus seisnes selles, kas 78-aastane riigipea Manuel Pinto de Costa suudab oma 40-aastast poliitilist tähelendu veel viie aasta võrra pikendada või kärbib tema tiibu 74-aastane endine pea- ja kaitseminister Evaristo Carvalho.

Esimeses voorus andis oma hääle 71 500 valijat, mis on ligi 62 protsenti kõigist hääleõiguslikest kodanikest. Juba valimispäeva õhtul kuulutati valimiste võitjaks ja uueks riigipeaks Carvalho, keda esialgsetel andmetel toetas 50,2 protsenti hääletanutest. Häälte korduslugemisel selgus siiski, et Carvalho peab oma tähetundi veel mõned nädalad ootama, kuna tema toetus langes 49,8 protsendile, mis tähendas, et ta ei saavutanud esimeses voorus vajalikku 50 protsendi pluss ühe valija toetust.

Ametisolevat presidenti toetas 25 protsenti valijatest ehk võimuvahekorrad valimistel olid küllaltki selged ning aastatel 1975-1991 riigi esimese presidendina ametis olnud ja 2011. aastal tagasi valitud de Costa võib väärikalt memuaare kirjutama hakata.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*