Euroopa Komisjoni presidendi valimisest ehk kuidas tõlgendada Euroopa Liidu aluslepet?

Villu Varjas

Täna, 28. mai õhtul alustasid Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid Brüsselis kõnelusi, et täita tippametikohad eesotsas Euroopa Komisjoni presidendi ametiga. Otsus presidendi ametikoha täitja valimise üle peaks viimaks aitama luua põhimõttelise selguse ka selles, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu aluslepingus kirja pandud protsessi presidendi valimiseks.

Euroopa Liidu lepingu artikkel 17(7) sätestab järgnevat: “Võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimisi ja pärast asjakohaste konsultatsioonide pidamist, esitab kvalifitseeritud häälteenamusega otsustav Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendile oma kandidaadi komisjoni presidendi ametikohale.”

Kurja juur peitub tsitaadi esimestes sõnades “võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimisi”. Suur osa Euroopa Parlamendi saadikutest tõlgendab seda veendumusega, et komisjoni presidendiks tohib saada üksnes isik, kes on kandideerinud Euroopa Parlamendi valimistel mõne Euroopa tasandi partei tipukandidaadina.

Suhteliselt umbmäärane sõnastus tähendab, et ka paljude valitsusjuhtide hulgas puudub konsensus, kuidas antud mõtet täpselt tõlgendada. Mitmed peamiselt Euroopa Rahvapartei (ehk EPP) perekonda kuuluvad juhid toetavad tipukandidaatide protseduuri, paljud teised jälle tõlgendust, mis annab valitsusjuhtidele rohkem paindlikkust võimalike kandidaatide väljapakkumisel.

Taamal olevas Euroopa majas arutatakse täna Euroopa tippametikohtade täitmist. (Foto: Villu Varjas)

Vahe kahe lähenemise vahel on põhimõtteline. Tipukandidaatide protseduuri puhul on ohjad Euroopa taseme parteide käes ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu saaks valida vaid parteide esinumbrite vahel, hinnates vaid seda, kes neist võiks parlamendi enamuse toetuse kokku saada.

Paindlik lähenemine annab valitsusjuhtidele võimaluse neile endile sobivate kandidaatidega välja tulla. Niimoodi saaks kandidaatide nimekirja lisada ka mõne riigi valitsusjuhi enda, kes reeglina ja arusaadavatel põhjustel Euroopa Parlamendi valimistel ei osale.

Paindlikkus on oluline ka ülejäänud tippametikohtade kontekstis. Euroopa Liidu lepingule lisatud deklaratsioon, mis selgitab tippametikohtade jaotamist, ütleb, et nende isikute valimisel “tuleks asjakohaselt arvestada vajadusega austada liidu ja selle liikmesriikide geograafilist ja demograafilist mitmekesisust”. “Geograafiline ja demograafiline mitmekesisus” tähendab, et nii Ida kui Lääs, Põhi kui Lõuna, nii suured kui väikesed liikmesriigid tunneks, et kogujaotuses oleks nende huvid arvesse võetud. Tegureid antud tasakaalu otsimisel tuleb pigem juurde, sest aina olulisemaks muutub ka sooline tasakaal.

Kuid milleks üldse kogu see debatt, kui eelmine kord tipukandidaatide protsess töötas? Töötaski, ent mööndustega. Arutelust käis peale tipukandidaatide läbi ka muid nimesid ning tõenäoliselt oli Jean-Claude Junckeri puhul paljude jaoks tema tipukandidaadi staatusest olulisem tõik, et Juncker oli olnud 18 aastat Luksemburgi peaminister.

Vast võiks samamoodi mööndustega minna ka seekord, aga suurima fraktsiooni EPP tipukandidaadil sakslasel Manfred Weberil on võrreldes Junckeriga probleem – nimelt pole ta kunagi täitnud ühtegi täidesaatva võimu positsiooni ehk teisisõnu, tal puudub ministriks olemise kogemus. Iseenesest see pole tehniline nõue ja Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni juhtimine on kõva sõna, aga sellise kogemuseta isiku Euroopa Komisjoni presidendiks valimine oleks pretsedent.

Milline on olnud Euroopa Komisjoni presidentide taust?

Alates 1958. aastast pole olnud ühtegi volinikku, kes ei oleks täitnud mõnd valitsusfunktsiooni.

Poliitiliselt kõige nõrgema taustaga komisjoni president oli aastatel 1970-1972 ametis olnud Franco Maria Malfatti. Malfatti valitsuskogemus enne komisjoni nimetamist piirnes sideministrina veedetud 10 kuuga. Ka Manuel Marín, presidendi kohusetäitja kuus kuud 1999. aastal, oli olnud kõigest Hispaania Euroopa asjade riigisekretär, aga täidesaatva võimu kogemust oli tal kuhjaga – enne ametisse määramist oli ta olnud 13 aastat Hispaania volinikuna Euroopa Komisjoni liige.

Esimenene komisjoni presidendiks valitud ekspeaminister oli Gaston Thorn Luksemburgist 1981. aastal. Alates 1995. aastast ja Jacques Santerist (Luksemburg) on valitud kõik komisjoni presidendid – lisaks veel Romano Prodi (Itaalia), José Manuel Barroso (Portugal) ja Jean-Claude Juncker (Luksemburg) – olnud endised peaministrid.

Üks komisjoni president on olnud varasemalt ka Euroopa Parlamendi liige – Jacques Delors, komisjoni president 1985-1995, valiti 1979. aastal esimesse otsevalitud Euroopa Parlamenti. Seal püsis Delors küll vaid kaks aastat, kuni temast sai Prantsuse majandus- ja rahandusminister.

Euroopa Komisjoni presidendi valimine 2019. aastal ja edaspidi

Nagu öeldud, tänavune tulemus mõjutab väga konkreetselt, kuidas komisjoni presidendi valimise protseduuri edaspidi tõlgendatakse. Juhul, kui võidab Manfred Weber, tähendab see pea kindlalt, et tipukandidaatide praktika on tulnud, et jääda. Kindlus selle protsessi toimimise osas võib omakorda anda enesekindlust kandidaatidele 2024. aastal, et oma kampaaniat üle Euroopa Liidu veelgi aktiivsemalt teha.

Manfred Weberi teine probleem valitsuskogemuse puudumise kõrval on tema üle-euroopaline demokraatlik mandaat. Vaid paar kuud enne valimisi teadis tema nimegi isegi koduriigis Saksamaal vaid 26 protsenti inimestest. Ühte kahest Euroopa roheliste tipukandidaadist, Ska Kellerit ainult 6 protsenti inimestest.

See võib ühtlasi tähendada, et uuesti tuleb tagasi soov reformida Euroopa valimisõigust, et luua üle-euroopalised valimisnimekirjad, mille esinumbrid oleksid need samad tipukandidaadid. Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Euroopa liberaalide fraktsiooni juht Guy Verhofstadt on tipukandidaatide protseduurile olnud vastu just sellepärast, et ilma üle-euroopaliste nimekirjadeta ei näe nad sellel protsessil mõtet. Arutelu nende nimekirjade loomise üle ei saaks lihtne olema, sest lisaks mitme liikmesriigi põhimõttelisele vastuseisule pole keegi senini avalikustanud isegi teoreetilist mudelit, kuidas need nimekirjad praktikas toimida võiks.

Juhul, kui presidendi kandidaadiks nimetatakse keegi, kes pole tipukandidaat ja Euroopa Parlament valib ta ka ametisse, on see suur löök tipukandidaatide protseduurile, kuid mitte surmalöök. Tänast Euroopa Parlamenti vaadates võib olla üpris kindel, et samad nõudmised naaseks 2024. aastal.

Kui Euroopa Liidul oleks keskmine nimi, siis see võiks olla kompromiss. Seega pole üllatav, et eksisteerib veel kolmas võimalus, mis jätaks igaühele võimaluse presidendi valimise protsessi endiselt vastavalt oma soovile tõlgendada. Üks nimi, kes järjest enam presidendikandidaadina esile kerkib, on Taanist pärit Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik, liberaal Margarethe Vestager.

Vestager nagu on ja nagu pole ka tipukandidaat. Euroopa liberaalid valisid neid nimelt koguni seitse, aga kutsumata neid tipukandidaatideks. Lisaks, sõltumata sellest, et Vestager on rahva hulgas väga populaarne, ta ise Euroopa Parlamendi valimistel ei osalenud ja seega rahva mandaat tal puudub. Samuti pole ta Taani valitsuse jaoks esimene valik volinikukohale, kuid Euroopa Komisjoni presidendi positsioon on hoopis teise väärtusega.

Taoline valik tähendaks ühtlasi seda, et kogu vaidlus jätkuks kuni järgmiste valimisteni. Tõenäoliselt tähendaks see tulemus ka seda, et jällegi tugevneks Euroopa Parlamendi hüüded üle-euroopaliste valimisnimekirjade loomiseks.