EP2019: Prognoosid lubavad langust kahele suurimale ja tõusu liberaalidele, euroskeptikutele ja populistidele

Villu Varjas

Eesti meedia läheb iga kuu kaks korda kihevile, kui uuringufirmad avalikustavad erakondade toetused. Täna, kui Euroopa Parlamendi (EP) valimisteni jääb mõni päev vähem kui viis kuud, vaatame vahelduseks, milliseks kujuneks hetke-eelistuste kohaselt EP koosseis.

Kokkuvõtteks, kahe suurima fraktsiooni Rahvapartei (EPP) ja sotsiaaldemokraatide (S&D) esindatus langeks kolinal allapoole. Liberaalid (ALDE), euroskeptikud ja populistid (ECR, EFDD ja ENF) tugevneksid kohtade arvult, aga huvitavam on näha, kuidas nende fraktsioonide sisesed jõujooned peale valimisi välja kujunevad. Rohelised ja vasakpoolsed (GUE/NGL) jääksid laias laastus samale positsioonile, kus nad on praegu.

Erinevus võrreldes riigikogu koosseisu ennustamisega

EP koosseisu ja eriti fraktsioonilise jaotuse kohta ennustuste tegemine on mitmel põhjusel palju keerulisem, kui Eesti või ükskõik millise muu liikmesriigi puhul eraldi.

Esiteks, Eesti puhul on piisavalt vaidlemist juba kahe uuringufirma puhul, kumb maalib erakondade toetusest realistlikuma pildi. Euroopa Liidu tasandil võib selle vaidluse korrutada 27-ga ja tihti on prognoose pakkuvaid uuringufirmasid ühes riigis rohkem kui kaks.

Teiseks, üle-Euroopalisel pildil silma peal hoidvad projektid – näiteks pollofpolls.eu, mille andmetel ka see tekst põhineb või EuropeElects – kasutavad laias laastus kõiki küsitlusi, mis neile ette satuvad. See annab küll pildi erakondade toetusest riigis, aga enamasti kehtib see täpsemalt riigi parlamendivalimiste kontekstis ja ei vasta samal moel EP valimistele. Näiteks valimisosalus on EP valimistel suuremas osas riikides tunduvalt madalam kui parlamendivalimistel, mis paljudes riikides on kaasa aidanud ühe või teise äärmuse valimistulemustele.

Kolmandaks, mitte ühegi Euroopa Parlamendi fraktsiooni liikmete nimekiri ega ka fraktsioonid ise pole kivisse raiutud. Ka 2014 EP valimiste järel liikus nii mõnigi pika ajalooga erakond ühest fraktsioonist teise. Näiteks, Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon sai kolmest erinevast fraktsioonist juurde Iiri Fianna Fáili (ALDE-st), flaamide N-VA (Roheliste/Euroopa Vabaliiidu fraktsioonist) ning Põlissoomlased ja Taani Rahvapartei (Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioonist). 2019 võib oodata jällegi suuremat sorti nihkeid, aga sellest allpool.

Neljandaks, EP koosseisu puhul on oluline vaadata ka fraktsioonide koosseise ja neis domineerivaid liikmesriikide delegatsioone. Kõige drastilisemad muutused ühe riigi esindatuses fraktsioonides jäävad 1999. aasta valimiste eelsesse aega, kui majoritaarse süsteemi alusel valinud Ühendkuningriigis tegid Toorid ja Tööpartei valimistel vaheldumisi pea puhta töö, muutes tõsiselt konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide fraktsioonide sisetasakaale. Loogiliselt võttes puudutab see punkt enim suuri liikmesriike, kus ühe partei kukkumine või tõus võib kaasa tuua olulise muutuse fraktsiooni koosseisus.

Euroopa parlamendi koosseis 2019

Allolev pilt kirjeldab, kuidas võiks tänase päeva toetuste põhjal EP peale 26. maid välja paista. Kellel kerkib esimese asjana üles küsimus, kuhu asetuvad Eesti erakonnad, siis tänasel päeval on konkreetsetest numbritest keeruline rääkida. Eesti seitsme mandaadi juures võiks mõni erakond väga lihtsalt oma kohtade kahekordistada või üldse kohast ilma jääda. Mõelgem, näiteks 2009. aasta valimistel Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatide vahele, kus viimase koha võitmisel said lõpuks otsustavaks kuus häält.

Puhtalt proportsioonide järgi võiks ennustada kahte kohta nii Keskerakonnale, Reformierakonnale (mõlemad ALDE) kui EKRE-le (EFDD?) ja ühte Sotsiaaldemokraatidele (S&D), kuid lõplikus kohtade jaotuses mängivad tugevat rolli ka nimed, kes kandideerivad.

Kõige olulisem muutus võrreldes varasemate EP koosseisudega on see, et esmakordselt ei saaks kaks fraktsiooni EPs enamust kokku. Suurimatel kahel fraktsioonil jääks enamust tähistava 353 koha piirist puudu umbes 30 kohta.

Ühest küljest ei tähenda see justkui palju, sest koalitsioonivalitsust, kui sellist, Euroopa Liidu juhtimises ei eksisteeri. EP poliitikakujundamine on käinud peamiselt läbi konsensuse otsimise erinevate fraktsioonide vahel. Puudub koalitsioon ja opositsioon ning mida laiapõhjalisem on toetus hääletusel, seda tugevam on parlamendi positsioon läbirääkimistel kaasseadusandja EL Nõukoguga. Koalitsioonid on erandlikud ja peamiselt loodud suuremate ja üldiste küsimuste ümber.  

Teisest küljest on kahe suurema fraktsiooni EPP ja S&D domineerimine ja kooseksisteerimine saanud EP naturaalseks osaks. Välja arvatud 1999-2004 ja praeguse koosseisu erandid, olid need kaks fraktsiooni omavahel sõbralikult jaotanud ka EP presidendi ametiaja toetades kahe ja poole aastaseks ametiajaks üksteise kandidaate.

Üks koht, kus EP võime koalitsioone luua varakult peale valimisi proovile pannakse on Euroopa Komisjoni presidendi valimine. Valimisprotsess on selgesõnaliselt kirja pandud – “Võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimisi ja pärast asjakohaste konsultatsioonide pidamist esitab kvalifitseeritud häälteenamusega otsustav Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendile oma kandidaadi komisjoni presidendi ametikohale. Selle kandidaadi valib Euroopa Parlament oma liikmete enamusega” (EL leping art. 17(7)).

Probleem on, et institutsioonid tõlgendavad reeglit erinevalt. Suurem osa Euroopa tasandi parteidest näeb, et valik saab toimuda ainult nii-öelda tippkandidaatide vahel, kelle parteid on ise oma esinumbriks seadnud. Selge pole seegi, kas koht peaks minema automaatselt suurima fraktsiooni esindajale või sellele, kes suudab omale vähemalt pooled liikmed selja taha saada. Segadust lisab veelgi, et kõige tugevamalt eurointegratsiooni pooldav ALDE üldse ühte konkreetset tippkandidaati komisjoni presidendi kohale välja ei sea.

Liikmesriigid on reegli tõlgendamisel võtnud paindliku lähenemise ning näevad, et EP valimiste võitja arvesse võtmine presidendikandidaadina on vaid soovitusliku iseloomuga, mida tingimata järgima ei pea.

2014. aastal, kui esmakordselt pretsedent loodi, juhtus, et suurima partei presidendikandidaat oli kõige pikaajalisema peaministrikogemusega poliitik Euroopas. Tänase EPP esinumbri Manfred Weberi CV on lahjem. Tema kõrgeim koht on EPP fraktsiooni esimees, mis on kindlasti üks mõjukamaid positsioone Brüsselis, kuid tema portfellis puudub valitsuskogemus liikmesriigist.

Euroopa Rahvapartei (EPP)

Pole kahtlust, et suurima fraktsiooni moodustab jälle EPP, kuid tänaste numbrite kohaselt juhtuks see enam kui 30 liikme kaoga. Lõviosa toetuse vähenemisest võib kirjutada Prantsusmaa, Itaalia ja Rumeenia arvele, mis muu hulgas tähendab, et fraktsioonis tõuseb Saksamaa, Poola ja Ungari delegatsioonide osakaal. Peale majanduskriisi läbimist võib väiksemat sorti comeback’i oodata Kreeka kristlikdemokraatidelt.

Uus tasakaal on huvitav tihti üles kerkiva Ungari õigusriigi teemat silmas pidades. Peamiselt põhjamaised delegatsioonid on korduvalt seadnud küsimuse alla Ungari valitsuspartei Fideszi liikmelisuse EPP-s. Aasta lõpus ütles ka Komisjoni president Jean-Claude Juncker, et ta oli vastava ettepaneku EPP-s teinud, aga see lükati tagasi.

Lisaks tuleb meeles pidada, et Poola opositsioonilisel Kodanike Platvormil on novembris parlamendivalimised ees ootamas, kus minnakse vastamisi Fideszi suurima liitlasega EL-s, valitseva Seaduse ja Õigluse (PiS) parteiga.

Sotsiaaldemokraadid ja Demokraadid (S&D)

Nende jaoks, kes vähegi on Euroopa valimisi jälginud ei tule üllatusena sotsiaaldemokraatide hapu seis. Saksamaa ja Itaalia kaotaksid tänase seisuga kahe peale ligi 30 kohta, ning Prantsuse sotsid on peale president François Hollande’i valitsusaega knockdown’is.

Lisaks on võrdluses EPP-ga S&D seis eriti hull Brexitit silmas pidades – täna on S&D fraktsioonis 20 britti, samas kui EPP-s on vaid kaks hiljem liitunud ECRi ülejooksikut.

Suuremate riikide kohtade kaotus ning Hispaania ja Portugali võime oma toetust isegi paari pügala võrra tõsta viiks tänase seisuga olukorrani, kus viie suurema riigi delegatsioonid on pea võrdsel pulgal ehk 10 ja 15 liikme vahel.  

Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit (ALDE)

Graafikul paistab liberaalide seis viis kuud enne valimisi üsnagi roosiline, ent kohtade arvu suure tõusu taga on mitu “aga”. Kõige suurem küsimärk on need 19 kohta, mida hetkel võiks neile juurde tuua Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni liikumine En Marche!.

Esimene probleem on, et En Marche! pole senini kuskil lubanud ALDE-ga ühinemist. Kui üldse, siis on pigem kõlanud mõtted, kuidas Macron ja Hollandi peaminister Mark Rutte plaanivad uue koalitsiooni loomist.

Teine probleem on, et hoog, millega Macron areenile lendas on raugenud ja temas pettunute hulk on järjest suurenenud. Tõsi, EP valimiste teema ei ole kodune maksupoliitika, aga mingi jälje see tema toetusele jätab.

Tänased toetusnumbrid näeksid uues parlamendis ette 19 kohta En Marche’le! ja 13 kohta Hispaania Kodanikele (Ciudadanos, C’s), mis omakorda näeks ennast pigem ALDE ja En Marche! ühenduslülina kui ALDE liikmena.

Sõltumata sellest, kas En Marche! peaks liituma ALDE-ga või mitte, ootavad fraktsiooni nende tulemuste korral ees tõsised muutused. Täna on tegemist EP kõige killustunuma fraktsiooniga. Fraktsiooni 68 liiget on pärit 21 liikmesriigist. Liikmete arvult on suurimad delegatsioonid küll Hispaanial, Prantsusmaal ja Hollandil, kuid fraktsioonis pole ühegi erakonda rohkem kui nelja liikmega.

Juhul, kui En Marche ja C’s peaks liituma ALDE-ga, toob see kaasa olulise nihke fraktsiooni rahvuslikus tasakaalus. Kui En Marche! juhtimisel peaks uus fraktsioon sündima, juhtuks see vaid siis, kui kokku saadaks piisavalt suured jõud, et EP otsusetegemist mõjutada. Praktikas oleks see suurimaks ohuks just ALDE-le, aga tõenäoliselt võiks En Marche! liitlasi leida suuremast osast peavooluideoloogiaid esindavatest fraktsioonidest.

Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed / Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed (GUE/NGL)

Parlamendi vasakpoolseimad liikmed jätkaksid tänase seisuga stabiilselt sama suure fraktsiooniga. Fraktsiooni tuumiku moodustaksid Hispaania vasakpoolsed ja Prantsususe Jean-Luc Melenchoni liikumine kumbki kümne, Saksa Vasakpartei (Die Linke) kaheksa ja Kreeka SYRIZA seitsme liikmega. Ainus märkimisväärne kaotus oleks GUE jaoks Itaalia kolm liiget.

Rohelised / Euroopa Vabaliit (Rohelised/EFA)

Vaid paar kuud tagasi võis kohata meedias pealkirju “rohelisest lainest”, mis viitasid roheliste edule ühel nädalavahetusel Luksemburgi parlamendi ja Baierimaa ja Belgia kohalikel valimistel. Üleeuroopalise pildi põhjal võiks siiski rääkida pigem virvetest kui lainest, sest eriti ida- ja lõuna-Euroopas pole fraktsioonil hõiskamiseks põhjust. Ka viimased Austria parlamendivalimised lõppesid Rohelistele sellise krahhiga, et nende juht Ulrike Lunacek loobus nii erakonna juhi kui EP liikme kohalt.

Saksa rohelised tõstaksid oma osakaalu fraktsioonis tänase seisuga 26 protsendilt 41-le. Uue tulijana võiks Tšehhi rohelised saada umbes neli kohta, kuid samal ajal on fraktsioon kaotamas kõiki kuut Briti rohelist ja viit Hispaania rahvaesindajat.

Euroskeptikud ja populistid ehk Euroopa Konservatiivid ja Reformistid (ECR), Vaba ja Otsedemokraatlik Euroopa (EFDD) ja Rahvaste ja Vabaduste Euroopa (ENF)

Nende kolme fraktsiooni kõige lõppu panemine võib mõneti ebaõiglane olla, sest populistide ja äärmuslaste edu on täna Euroopas terava tähelepanu alla ja kolme peale kokku võiks need fraktsioonid koos määratlemata kuuluvusega erakondadega – sealhulgas Eestist EKRE – saada ligi 200 kohta. Samas on kolmest kaks EP väikseimad fraktsioonid ja küsimused nende kolme fraktsiooni arengute osas on suuremad kui ALDE puhul.

Kõigil kolmel fraktsiooni suurim probleem on vundament, mis kas mureneb või mis oli juba alguses liivale rajatud. Mitmed euroskeptilised ja populistlikud erakonnad naudivad hetkel küll koduriikides ajaloo suurimat toetust, kuid ajalooliselt on koostöö sarnaste parteidega muudest liikmesriikidest nende jaoks keeruliseks osutunud.  

ECR loodi 2009. aastal EPP-st lahkunud Briti konservatiivide juhtimisel. Tänasel päeval moodustavad Britid koos Poola valitsuspartei Seaduse ja Õiglusega (PiS) 74-liikmelisest fraktsioonist täpselt poole. See tähendab ühtlasi, et Ühendkuningriigi lahkumisega EL-st kaob osa fraktsiooni ideoloogilisest vundamendist, mis toob endaga kaasa kogu fraktsiooni muutumise.

Otsides märke suunast, kuhu poole võiks ECR liikuda, siis fraktsiooni liikmete hulgas on näiteks kaks Pärissoomlaste esindajat ja selle aasta jooksul liitusid ECR-ga ka Rootsi poliitilisel maastikul põlu all olevad Rootsi Demokraadid.

EFDD fraktsioonil on sarnane probleem, aga veel hullem. Fraktsiooni 43 liikmest 19 kuuluvad Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) nimekirja ja 14 UKIP-ga vähe sarnanevast Itaalia Viie Tärni Liikumisest (M5S). UKIP lahkub EP-st Ühendkuningriigi lahkumise tõttu ja teise pühendumusest fraktsioonile võiks anda aimu see, et vähem kui kaks aastat tagasi jäi vaid ALDE liikmete vastuseisu tõttu katki M5S liitumine ALDE-ga.

UKIP-i lahkumise järel langetakse ka allapoole nõuete täitmiseks vajaliku seitsme liikmesriigi piiri ehk teoorias võib fraktsioon juba 31. märtsil laiali laguneda. Juhul, kui EFDD ei suuda omale uut energiat sisse puhuda, oleks järgmiste valimiste järel turul kaks ihaldusväärset erakonda – 20 pluss kohaga M5S ja samuti kohakohalise arvu mandaate koguv Alternatiiv Saksamaa Jaoks (AfD). Klaasi aitab pooltäis või pooltühjana näha see, et kuigi peale loomist 1999. aastal pole fraktsioon suutnud ühte nime rohkem kui ühe ametiaja hoida, on alati suudetud uue nime all tagasi tulla.

ENF-i seis tundub esmapilgul neist kolmest fraktsioonist kõige parem. Itaalia valitsuspartei Põhja Liiga ja Prantsuse Rahvusrinde reformimise järel sündinud vastavalt Liiga ja Rahvuslik Liit (RN) ületaks tänasel päeval juba kahe peale kokku 50 liikme piiri.

Suurim töö tuleb neil ära teha partnerite leidmisega, sest eelmiste valimiste järel said fraktsiooni loomiseks vajalikud tingimused ehk olulisimana liikmete leidmine vähemalt seitsmest liikmesriigist, täidetud alles aasta peale valimisi.

Euroopa euroskeptikute ühe mütsi alla toomine on väga keeruline ülesanne. Seda õppis Marine Le Pen 2014. valimiste järel. Prantsusmaal küll võideti EP valimised, kuid Euroopa tasandil oli mitmete partnerite jaoks Le Peni partei liiga radikaalne ja näiteks Ungari Jobbik või Kreeka Kuldne Koidik olid Le Peni jaoks samm liiga kaugele.

Liiga ja RN mõlema retoorika Euroopa Liidu suhtes on küll muutunud pisut pehmemaks, kuid endiselt saab olema keeruline leida ühtset platvormi selle ümber, mis on Euroopa valesti ja mida selle parandamiseks ette peaks võtma.