Riigikogu valimiste ajalugu

Riigikogu 2011. aasta valimised peeti ajal, mil üleilmse majanduskriisi sügavaim põhi oli seljatatud ja inimestele terendas euro tulekuga lootus helgemale tulevikule. Ehkki Eestis oli 2010. aastal veel 17,4 protsenti tööealistest elanikest töötud, tõusid inimeste sissetulekud valimiseelsel aastal 1,1 protsenti. Arvestades, et 2009. aasta oli 1993. aastast saadik ainus, mil eestimaalaste keskmine palk vähenes, siis võis antud üheprotsendist töötasu suurenemist pidada märgiks liikumisest paremuse poole.

Riigikogu 2007. aasta valimisi ja selle eelnenud aastaid võib nimetada Eesti poliitmaastiku külmumise ja kinnistumise perioodiks. Üks märksõna toonasel Eesti erakonnamaastikul oli kindlasti erakondade sisemine areng: alates aastatuhande algusest hakkas hüppeliselt kasvama erakondade liikmeskond, samal ajal muutusid professionaalsemaks parteikontorid ning parteid nihutasid teadlikult oma ideoloogilisi piire, et hõivata ja üle lüüa konkurentide valijagruppe. Parteisüsteemi raputas tugevalt nii mõnegi senise peavoolupartei hääbumine või vähemalt lõpu algus, põhjuseks kas siis skandaalidesse mässitud liidrid, sisemised vastuolud või politikaanluses kaotatud nägu.

Riigikogu kümnenda koosseisu valimisi mõjutavate sündmuste ahelale alguspunkti panna on keeruline, aga üheks murrangulisemaks perioodiks oli detsember 2001 – 19. detsembril teatas Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate koalitsiooni peaminister Mart Laar, et astub 8. jaanuaril tagasi. Vähem kui kaks nädalat varem vormiti tervikuks juba 80-ndate lõpust susisenud eeltöö ja Saku Suurhallis asutati erakond Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica.

Riigikogu 1999. aasta valimisi võib pidada taasiseseisvunud Eesti murrangulisemateks valimisteks, mille eelmäng ja tulemused kujundasid Eesti poliitmaastiku õigusliku raamistiku ja poliitilised jõujooned, mis peavad suuresti paika veel tänagi.

Tänaste standardite järgi vesternlikuna tunduv õhkkond, mis iseloomustas Eestit vahetul taasiseseisvumisjärgsel perioodil, mõjutas olulisel määral Isamaast, ERSP-st ja Mõõdukatest (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei ja Eesti Maa-Keskerakond) koosnenud Mart Laari esimese valitsuse tööd. Meeldejäävamaimaks sündmuseks oli tõenäoliselt kurikuulus Pullapää kriis Asso Kommeri juhitud Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii ja Eesti riigi vahel, mis päädis siseminister Lagle Pareki tagasiastumisega 27. novembril 1993, ning pikemas perspektiivis nelja ministri ringivahetamisega 1994. aasta jaanuari alguses.

Taasiseseisvumise järel peeti esimesed riigikogu valimised 20. septembril 1992. Varem, juunis, kiideti rahvahääletusel ülekaalukalt (91,9 protsenti) heaks Eesti Vabariigi põhiseadus, mis pani paika riikluse põhialused. Riigikogu valimistele seadis õiguslikud raamid 6. aprillil ülemnõukogus vastu võetud riigikogu valimiste seadus, mida täiustati 18. juunil.