Augustikuu valimised: USA, Zambia, Tai, Lõuna-Aafrika Vabariik, Gabon ja São Tomé ja Príncipe

Valimisvaatlus

Rio olümpiakuul toimus sportlikku, suurel osal juhtudel küll mitte spordimehelikku madistamist ka mujal maailmas. USA presidendivalimisteni on jäänud napilt üle kahe kuu ja augustikuu põhjal on kahe suurema partei kandidaatide suurimaks rivaaliks isik, keda nad näevad peeglisse vaadates. Tai referendum tsementeeris uute volitustega sõjaväe võimu, aga demonstreeris ka selgelt lõhesid ühiskonnas. Lõuna-Aafrika Vabariigi kohalikud valimised andsid märku valitsuspartei Aafrika Kongressi murenevast võimust ja presidendivalimised Zambias, São Tomél ja Príncipel ning Gabonis möödusid rahutult.

USA presidendivalimistel heideti soojendusdress ült

Soojendusdressi viskasid maha USA presidendikandidaadid, kes valmistuvad viimaseks ponnistuseks. Peamisi märke sellest on, et augustis, kaks kuud demokraadist Hillary Clintonist hiljem, lasti eetrisse ka vabariiklaste kandidaadi Donald Trumpi esimene üldvalimistele suunatud telereklaam. Mõlemal kandidaadil tuli augustis lisaks tuuritamisele tegemist teha aga ka sootuks ebamugavamate teemadega.

Clintoni kampaaniameeskonna kaugelt suurim murelaps on skandaal seoses tema isikliku meiliserveri kasutamisega töökirjade saatmiseks ajal, mil ta oli välisminister. Peaprokuröri juuli alguse otsus jätta Clintonile süüdistus esitamata päästis küll halvimast, aga teemat vaiba alla pühkida samas ka ei õnnestunud. Otse vastupidi. Sarnaselt maastikupõlenguga, kargab juba kustununa näiva sambla alt jälle mingi nende va kirjadega seotud skandaal uue leegina päevavalgele. USA välisministeeriumi sisejuurdlus kestab, ent valimispäev läheneb üha vabariiklaste surve taustal avalikustada rohkem infot uurimise kohta.

Igal juhul on emailid üks suurematest probleemidest, millega Clintoni kampaaniameeskond maadlema peab. Lisaks Clintoni erameiliserverit puudutavale, langesid vene häkkerite rünnaku alla paljude demokraatide meilikontod. Keegi ei tea täpselt kahjude ulatust, aga iga valimistele lähemale jõudva päevaga suureneb võimalus, et kuskilt ilmub päevavalgele mõni järjekordne pikantne, demokraate kahjustav erakiri.

Trumpil on aga murelapsi rohkem, suurem osa neist, muide, tema enese tekitatud. August algas vabariiklaste tippnimede pahameelega, kui Trump keeldus toetamast tema suhtes tihti kriitilist esindajatekoja spiikrit Paul Ryanit vabariiklaste eelvalimistel. Trump murdus kolmandal päeval, lugedes paberilt maha toetusavalduse Ryanile.

Trumpi üks paljudest sõnavõttudest pälvis samas tähelepanu sellega, et suur osa valimiste vaatlejaid, ja eriti Clintoni toetajaid, luges sellest välja üleskutset vägivallale, juhuks kui Clinton peaks soovima muuta põhiseaduse teist parandusettepanekut ehk püüaks piirata tulirelvadega seotud õigusi.

Uue arenguna on Trump võtnud sihikule mustanahaliste valijate toetuse. Michiganis edastas ta neile lihtsa sõnumi: “Mida on teil kaotada? Te elate vaesuses. Teie koolid on halvad. Teil pole tööd.”  Paljudes võimalikes valijates on sellise pildi kirjeldamine pigem vastumeelsust tekitanud, aga teisalt jälle on Trumpil selles valijaskonnas toetuse kaotamine üpris keeruline, sest mustanahaliste hulgas on isegi statistilist viga arvesse võttes tema toetus sõna otseses mõttes olematu.

Pärast mõlema partei konventsioone juulis leidis Trump oma toetuse ühel hetkel vabalangusest, ent augusti lõpuks on seis jälle tasakaalustunud. Sellele vaatamata hindab USA staarstatistiku Nate Silveri portaal, et Clinton juhib Trumpi ees viie kuni seitsme protsendipunktise eduga ning et tõenäosus tema saamisest presidendiks on 71 kuni 86 protsenti.

Trumpi presidendiks saamise väljavaadete kahanemine augusti keskel andis meediale aluse spekulatsioonideks suurärimehe tagavaraplaanist ehitada kampaaniaga rajatud vundamendile uus meediaettevõte. Poliitilisel spektrumil isegi äärmuslikust Fox Newsist konservatiivsema meediumi loomiseks on kõik tingimused tegelikult olemas. Küsimus on ainult, kas Trumpil jätkub selleks püsivust.

 

Verega määritud valimised Zambias

Presidentaalse riigikorraga Zambias peeti 11. augustil presidendi- ja parlamendivalimisi. Riigijuhiks pürgis üheksa kandidaati, kuid tõsiseltvõetavaid pretendente oli nende seas vaid kaks – ametisolev 59-aastane riigipea Edgar Lungu ja temast viis aastat noorem opositsioonijuht Hakainde Hichilema.

Staadionitäis rahvast on kogunenud president Edward Lungu ametissepühitsemisele 2015 aasta jaanuaris. (Foto: Adam Ojdahl, Wikimedia Commons)
Edward Lungu eelmine ametissepühitsemine 2015 aasta jaanuaris (Foto: Adam Ojdahl, Wikimedia Commons)

Maailma ühes kiiremini kasvava rahvastikuga riigis, milles elab umbes 16,5 miljonit inimest, registreeris end valijaks 6,7 miljonit inimest. Neist jõudis valimiskastide juurde 56,5 protsenti ehk ligi 3,8 miljonit zambialast.

Tasavägises heitluses saavutas valimisvõidu senine president Lungu, kelle poolt hääletas 1,86 miljonit valijat. Pearivaal Hichilema pidi juba teistel järjestikustel riigipeavalimistel leppima napi kaotusega. Hichilemat toetas 1,76 miljonit zambialast, mis tähendab, et kahte favoriiti jäi lahutama vaid 2,6-protsendipunktine valijate tahe.

Mullu jaanuaris, pärast eelmise presidendi Michael Sata surma, peetud erakorralistel valimistel tuli Hichilemal veelgi mõrum kaotusekibedus alla neelata. Pooleteise aasta eest oli kahe esikandidaadi vahe vaid 1,5 protsendipunkti.

Parlamendivalimistel saavutas Zambias samuti edu Lungu erakond Rahvuslik Rinne. Viis aastat võimul olnud Rahvusliku Rinde erakond saavutas oma 15-aastases ajaloos esmakordselt 156-kohalises parlamendis absoluutse enamuse ehk 80 kohta. Valimistel jäi teiseks Hichilema juhitud Rahvusliku Arengu Ühtsuspartei.

Valimisi varjutasid pearivaalide toetajate verised kokkupõrked nii enne kui ka pärast valimispäeva ning võimude sihilik opositsioonipartei kampaaniaürituste korraldamise takistamine. Opositsioon süüdistas võimuparteid ja valimiskomisjoni pettuste korraldamises ning taotles riigikohtult valimistulemuste tühistamist. Riigikohus pole oma otsust veel teatavaks teinud, mistõttu viibib ka Lungu ametissenimetamise tseremoonia.

 

Tai

Tais peeti samuti 7. augustil oluline põhiseadusreferendum, millel valijad said otsustada, kas aktsepteerida sõjaväehunta koostatud põhiseadusprojekt. Osalus jäi referendumil suhteliselt tagasihoidlikuks – oma hääle laskis valimiskasti kõigest 58 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Peamiselt linlaste häälte toel, kiideti uus põhiseadus siiski heaks: poolt hääletas 58, vastu 42 protsenti hääleõiguslikest kodanikest.

Uus põhiseadus sisuliselt tsementeerib sõjaväe võimu, sest nüüdsest nimetab parlamendi teise koja, senati, kõik 250 liiget sõjavägi. Samuti kuulub senatisse ex officio ka kuus armee kõrgemat juhti. Senati ülesanne on jälgida, et valitsus ei kalduks „reformiteekonnalt“ kõrvale, ka annab põhiseadus senatile õiguse nimetada ametisse peaminister, kui parlamendihääletus lõppeb ummikseisuga. Sellisel juhul tuleb senatil veenda vaid neljandikku alamkoja liikmetest, et nad toetaksid senati pakutud kandidaati.

Rahvahääletuse tulemus näitab, et Tai ühiskond on jätkuvalt lõhestunud. Ühel pool seisavad maaelanike palavalt armastatud populistist ekspeaministri ja nüüdseks riigist pagendatud Thaksin Shinawatra toetajad, kes olid uue põhiseaduse vastu, ning vastaspoolele thaksinistide poliitilisi suundi vastustavad pealinna ning suuremate linnade elanikud.

 

Lõuna-Aafrika Vabariik

Lõuna-Aafrika Vabariigi kohalikest valimistest on siinkohal mõtet juttu teha eelkõige seetõttu, et alates apartheidi lagunemisest 20 aastat tagasi, näib valitseva Aafrika Kongressi partei võim alles esmakordselt kõikuvat. Asi polegi niivõrd faktis, et president Jacob Zuma juhitav Kongressipartei kogus kõigi aegade väiksema häältesaagi vabadel valimistel (54 protsenti), kuivõrd tõsiasjas, et Kongressiparteile on tekkinud tugev alternatiiv Demokraatliku Alliansi ja vasakpopulistliku Majandusliku Vabadusvõitlejate erakonna näol.

Kaplinnas on posti külge kinnitatud kolm Lõuna-Aafrika Vabariigi kohalike valimiste posterit (Foto: Bl1zz4rd-editor, Wikimedia Commons)
Lõuna-Aafrika Vabariigi kohalike valimiste posterid Kaplinnas (Foto: Bl1zz4rd-editor, Wikimedia Commons)

Demokraatlik Allianss on suutnud eemalduda Kongressipartei külgekleebitud nn „valgete“ partei sildist, millele on kaasa aidanud ka mustanahalise Mmusi Maimane valimine partei etteotsa. Vabadusvõitlejate populaarsus toetub paljuski karismaatiliselt häälekale juhile Julius Malemale, kes kunagi heideti süüdistustega korruptsioonis Kongressiparteist välja (olulisim põhjus oli siiski vastuastumine Zumale ja tema toetajate tiivale).

Kongressipartei monopoli lagunemises on siiski eelkõige süüdi partei ja selle juhi ümber koondunud seltskond ise. Korruptiivse, nepotistliku ja majanduslikult saamatu valitsemise tõttu ei ole Kongressipartei neljas suuremas linnas (Johannesburg, Ekurhuleni, Tshwane, Nelson Mandela Bay) enam monopoolset võimu kohalikul tasandil ning valitsemiseks tuleb otsida teiste parteide või munitsipaalsaadikute tuge, mis patronaažil põhinevat süsteemi üha tugevamalt kõigutab.

 

Gabon

Gabonis 28. augustil peetud presidendivalimiste tulemus ei ole veel selgunud. Mõlemad peamised kandidaadid – president Ali Bongo Ondimba ja endine diplomaat Jean Ping – on valimiste järel kuulutanud end valimiste võitjaks ning heitnud vastaspoolele ette valimispettust.

Gaboni president valitakse ametisse seitsmeks aastaks otsestel valimistel ühes voorus lihthäälteenamusega. Rahvaarvult napilt Eestist suurema Gaboni istuv president Ondimba on endise kauase riigijuhi poeg, tema isa oli surres maailma kõige pikaaegsem riigijuht (välja arvatud muidugi kroonitud pead).

Tänu naftavarudele on Gabon üks rikkamaid Aafrika riike, kuid langenud naftahinnad on riigis tekitanud majanduslikke pingeid ja sundinud riiki kärpima oluliselt riigieelarvet. See aga on omakorda vähendanud ka rahva poolehoidu valitsevale presidendile.

 

São Tomé ja Príncipe

Lääne-Aafrikas Guinea lahes peamiselt kahel suurel saarel, São Tomél ja Príncipel, elavad portugalikeelsed elanikud valisid 7. augustil otsevalimiste teises voorus endale uueks presidendiks Evaristo do Espírito Santo Carvalho. Carvalho kogus 82 protsenti häältest.

Tema peamine vastaskandidaat, 2011. aastal presidendiks valitud sotsiaaldemokraat Manuel Pinto da Costa, otsustas valimiste teist vooru boikoteerida, viidates avavoorus korraldatud valimispettusele.

Presidendivalimisi saatsidki mitmesugused skandaalid. Nii näiteks õnnestus esialgsetel andmetel Carvalhol valituks osutumiseks vajalik häältehulk (absoluutne enamus hääletanutest) kokku saada juba 17. juulil peetud esimeses voorus, kuid valimiskomisjon tühistas esialgsed tulemused, kuna mitmed diasporaavalijate hääled ei läinud lugemisele.

1 Trackbacks & Pingbacks

  1. writeessay

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*