Rahulikud valimised tagavad rahulikus presidendiametis rahutu une

Lauri Lippmaa

Valimised möödusid rahulikult, kui välja arvata mõned protestiaktsioonid ja islamistide rünnak vanglale, kust vabanes lõpuks mõnikümmend võitlejat (julgeolekujõududel õnnestus väidetavalt enamik plehkupannutest tabada).

Ehkki tegu oli esimest korda rahumeelse ja demokraatliku võimuvahetusega presidendiametis, mille tähendus on Pakistanis just Zardari ajal ja ka heakskiidul nüüdseks suuresti sümboolseks taandunud, ei tähenda see, et poliitmaastikul kaugusesse vaadates ilmuksid panoraamile laugjad künkad. Pigem on mägine Pakistan ka siin täis ohtlikke kurusid ja teravaid kaljunukke. Kahtlemata on peamine teema endiselt julgeolek ja islamistid, samuti võivad sõjaväelasest ekspresidendi Pervez Musharrafi kohtuasja ümber keerlevad pinged ja vastuolud tuua ettearvamatuid tagajärgi.

Siseriiklikult on Pakistani uuel tandemil ka teisigi kiiret lahendamist vajavaid probleeme, millest suur tööpuudus iseenesest vast ei vääri mainimistki. Rahvastik kasvab kiiresti ning riigivõlg on suur, samuti häirib majandust elektrienergiakriis.

Välispoliitilisel ilmakaardil on näha taas süngemaid pilvi. India süüdistas teisipäeval Pakistani varitsusrünnakus vaidlusalusel piirialal Kashmiris. Pakistan eitas osalust vahejuhtumis, milles hukkus viis sõdurit ning mis võib lükata teadmata ajaks edasi kahe tuumariigi aastaid soikus olnud rahuläbirääkimiste loodetud jätku.

Lääneriikide jaoks vast tähtsaimast vaatenurgast (eelkõige suhted USA-ga ja Afganistani sõda) võttes, on Pakistan jätkuvalt tingliku liitlase staatuses, kellest aga ilmselt kunagi ei saa Lääne sõpra ega sugulast, kuid kelle tundmine ja ka kelle teenete kasutamine on õhtumaalastele vältimatult vajalik. Kõik taandub taas diplomaatiale.

Eeldatavalt hakkab poliitiline malemäng kujunema Zardari erakonna terava tule all just Sharifi suunas, sest vastne president on järgmise viie aasta pikkuse ametiaja vältel kui just mitte marionett Sharifi käes, siis vähemasti ettur, paremal juhul jäiga manööverdusvõime ja piiratud tegutsemisraadiusega vanker. Iseasi muidugi millal, kuidas ja mis vahenditega Zardari erakond (ja ka teised opositsiooniparteid, mis valimisi boikoteerisid) tagasi võtma hakkab, sest valimiste boikottimise põhjendus näib mõneti pigem kui presidendivankri viguri kahimine mingi suurema eesmärgi nimel. Näis ainult, mille nimel?