Kokkuvõte suvekuude valimistest: Mehhiko, Pakistan, Kambodža ja Mali

Tüüpilisel Euroopa hapukurgihooajal keerasid valimishuvilised pilgud kaugemale. Suvine tippsündmus oli AMLO saamine Mehhiko presidendiks, millega lõppes 89 aastat kestnud ametikoha jagamine Aktsioonipartei ja Revolutsioonierakonna vahel. Pakistani parlamendivalimised, kus kahe suurema partei kõrval sai palju tähelepanu ka sõjavägi, lõppesid endise kriketistaari Imran Khani triumfiga.  Tulises keskkonnas aset leidnud Mali presidendivalimistel võidutses kindlalt ametisolev president Ibrahim Boubacar Keita ja Kambodža parlamendivalimiste ülevaates kasutame tavatult palju jutumärke.

Mehhiko presidendivalimiste 89 aastat kestnud kahe partei domineerimine sai lõpu

Juulikuu olulisemad valimised peeti tõenäoliselt Mehhikos, mille president on alates 1929. aastast tulnud parempoolsetest Rahvusliku Aktsioonipartei (Partido Acción Nacional, PAN) või Mehhiko Institutsioonilise Revolutsioonierakonna (Partido Revolucionario Institucional, PRI) ridadest. Seekord läks aga kõik teisiti ja valimised võitis ülekaalukalt ühiskondlikku revolutsiooni lubanud eliidivastane Andrés Manuel López Obrador (kutsutakse AMLO’ks) vasakpoolsest Rahvusliku Taastamise Liikumisest (Movimiento Regeneración Nacional, MRN).

Ehkki Mehhiko presidendivalimised viiakse läbi ühe vooruna ning võidab suurima toetusega kandidaat, oli Obradori valimisvõit niivõrd suurejooneline, et esimest korda demkokraatliku Mehhiko ajaloos toetas ühte kandidaati enamus valijatest ehk kokku 53,2 protsenti hääletamas käinutest. Teisele kohale platseerus Aktsioonierakonna kandidaat, Kongressi alamkoja spiiker, Ricardo Anaya, keda toetas 22,3 protsenti valijatest ning kolmandale kohale senise presidendi parteikaaslane, rahandusminister José Antonio Meade.

Obradori edu võti oli aastakümneid valimiste tsüklist-tsüklisse kestnud peavooluparteide kampaania kergitada valijate lootusi, et neid seejärel taaskord purustada. Obrador (64) ei ole Mehhiko poliitmaastikul uustulnuk, ta kandideeris riigipeaks ka kahtedel varasematel riigipea valimistel, kus tal tuli mõlemal korral üsna napilt suu valimisvõidust puhtaks pühkida.

Fotol Mehhiko presidendivalimised võitnud Andrés Manuel López Obrador
Vasakul Mehhiko presidendivalimised võitnud Andrés Manuel López Obrador ehk lühidalt AMLO (Foto: Wikimedia Commons/Israel.rosas83)

Üks peamisi teemasid oli lokkavale vägivallale ja kuritegevusele piiri panek. Mehhiko ei ole saanud jagu narko- ja maffiasõdadest. Ainuüksi 2017. aasta jooksul tapeti riigis üle 25 000 inimese, mis annab antud näitaja üldarvestuses maailmas kolmanda koha. Alates 2017. aasta septembrist, mil valimistele registreerimine oli võimalik, kuni valimispäevani tapeti Mehhikos vähemalt 133 kandidaadi.

Samuti oli aktuaalne vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine ning Mehhiko majanduse elavdamine, mille hulka kuulus vältimatult ka meile teada-tuntud Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingu NAFTA uuendamise läbirääkimised USA-ga. Kurioossel kombel ei ole Mehhiko ametisolev president Nieto veel oma põhjapoolse naabri riigipeaga kohtunudki.

Mehhikos on presidendile lubatud vaid üks kuueaastane ametiaeg, mistõttu senine president Enrique Peña Nieto Revolutsioonilisest Parteist uuesti kandideerida ei saanud. Valimistel osales 63 protsenti valijatest, mis on viimaste aastakümnete arvestuses küllaltki tavapärane osakaal.

Hetkel on veel vara öelda, kas populistlike lubaduste ja protestihäältega valimisvõidu saanud Obrador suudab Mehhiko valijate lootusi täita, või on kuue aasta pärast oodata taas valijate lootuste kanaliseerimist peavoolu erakondade kandidaatidele.

Lisaks presidendile valiti samal päeval veel ligi 18 000 positsiooni üle riigi seal hulgas nii kongressi mõlemad kojad kui ka kohalike omavalitsuste esinduskogud. Sarnaselt presidendivalimistele oli ka kongressi liikmetele ühe järjestikuse valimisperioodi limiit, kuid seekordsed valimised olid esimesed, mil pärast 2014. aasta valimisseaduse muutmist lubati ametisolevatel parlamendiliikmetel uuesti esinduskogusse pääseda.

 

Pakistani parlamendivalimised tõid võidu endisele kriketistaarile

Pakistanis 25. juulil peetud parlamendivalimistel võidutses endise kriketistaari Imran Khani asutatud Pakistan Tehreek-e-Insaf (PTI) partei, kuigi nii sõltumatud vaatlejad, sealhulgas Euroopa Liidu vaatlusmissioon, kui ka konkurendid viitasid õiglaste ja ausate valimispõhimõtete otsesele rikkumisele ning PTI kokkumängule Pakistani poliitikat suunava armee ja selle luureteenistusega ISI.

Pakistani rahvusassamblee alamkoja 342 liikmest 272 valitakse otsestel valimistel enamusvalimise põhimõttel ühemandaadilistes ringkondades (ülejäänud kohad on ette nähtud kvootidena rahvus- ja usuvähemustele ning naistele), mistõttu on Pakistani parteisüsteemis pikka aega domineerinud kaks parteid. 

Kahe erakonna teravat võitlust ennustasid ka valimiseelsed küsitlused, kus viimastel nädalatel kippus ekspeaministri Shehbaz Sharifi juhitud Pakistani Moslemiliiga – Nawaz (PML-N) küsitlustes eelnevalt pikalt juhtinud PTI kandadele. Ametlikud valimistulemused näitasid siiski, et Khani erakond saavutas rahvusassmblees üsna kindla võidu, pälvides 158 kohta (eelmiste parlamendivalimistega võrreldes +123 mandaati).

PTI suurim rivaal PML-N kogus ametlike tulemuste kohaselt vaid 82 mandaati (-103). Parlamendi kolmandaks olulisemaks jõuks tõusis terrorirünakus hukkunud endise peaministri Benazir Bhutto vanima poja Bilawal Bhutto juhitud Pakistani Rahvapartei 53 kohaga (+12 kohta).

Khani juhitud parteile kindlustab parlamendis napi ülekaalu koostöö mitmete nn sõltumatutena valituks osutunud, kuid tegelikkuses radikaalset islamit jutlustavate saadikutega, kelle ülesseadmises mitmes Pakistani võtmeringkonnas nähakse otseselt armee ja eriti ISI organiseerivat kätt. Samuti olevat armee survestanud veel viimasel hetkel mitut Sharifi partei ametlikku kandidaati valimistel kandideerimisest loobuma või konkurentide poole üle jooksma, mistõttu jäi mitmes provintsis PML-N kandidaat ringkonnas üldse esitamata.

Moslemiliiga liider arreteeriti paar nädalat enne valimisi Pakistani naasmisel eksiilist Londonis, kuhu ta oli sunnitud pagema pärast Pakistani ülemkohtu süüdimõistvat otsust. Sharif ei olevat Pakistani ülemkohtu hinnangul suutnud usutavalt selgitada oma vara päritolu, mille olemasolu paljastus nn Panama paberite lekkes.

Ajakirjanikud ja poliitikavaatlejad on aga märkinud, et ka ülemkohus tegi süüdimõistva otsuse eelkõige seetõttu, et otsusele eelnes kahe uue ülemkohtuniku ametisse määramine armee mahitusel. Sharif on olnud armeele pinnuks silmas pikaaegse kampaaniasõnumiga, et armee sekkumist poliitikasse tuleb konstitutsiooniliste tõketega takistada ja kehtestada tugevam tsiviilkontroll sõjaväe üle.

Khani ja tema parteid süüdistatakse pragmaatilises kokkuleppes sõjaväega, et viimane ei takistaks PTI tõusmist Pakistani suurimaks poliitiliseks jõuks. Vastutasuks vaataks PTI sõjaväe tegevusele edaspidi läbi sõrmede, kuigi Khan on neid süüdistusi pärast valimisi raevukalt eitanud ning lubanud pühenduda islamistliku heaoluriigi loomisele ja korruptsioonivastasele võitlusele. Kokkuvõttes on aga valimistulemus armee poliitiliste ambitsioonide ja ISI-d juhtivate kindralite seisukohalt ideaalne – koalitsioonil on parlamendis napp ülekaal, mis teeb sisulised reformid raskesti saavutatavaks.

 

Kambodža “parlamendivalimiste” järel jätkub 39 aastat kestnud Rahvapartei võim

Kagu-Aasia lähiajaloo üht verisema ajalooga riiki Kambodžat 39 aastat valitsenud Rahvapartei jätkab oma ainuvõimu. Esinduskogu ehk rahvusassamblee 29. juulil läbi viidud „valimised“ ei toonud oodatult muudatust Kambodža Rahvapartei ligi neli aastakümmet kestnud valitsemisesse. Peaminister Hun Sen jätkab oma pikka karjääri, mis on vahetpidamata kestnud 33 aastat, „võites“ opositsiooni boikoteeritud valimistel kõik 125 rahvusassamblee kohta.

Opositsiooniline Kambodža Rahvuslik Päästepartei (Cambodia National Rescue Party) on lubanud kõiki Kambodža valimisi boikoteerida kuni valimissüsteemi põhjalikult ei reformita.

Euroopa Liit ning mitmed teised lääneriigid ei ole valimisprotsessi ja tulemusi õiguslikeks tunnistanud.

 

Mali presidendivalimised võitis kindlalt ametisolev president

Juulis ja Augustis valiti riigipead Malis, kus üldist rahu valvavad ka Eesti Scoutspataljoni sõdurid. Mali presidendiks valiti ülekaalukalt ametisolev president Ibrahim Boubacar Keita. Nüüdseks 73-aastast  Keitat toetas esimeses voorus 41,7 protsenti valijaskonnast ja teises koguni 67,2 protsenti valimistel osalenutest. Valimistel jäi teiseks juba kolmandat korda teises voorus kaotust tunnistama pidanud endine rahandusminister ning Vabariigi ja Demokraatia Ühenduse partei esimees Soumaȉlia Cissé, keda toetas esimeses voorus 18 ja teises ringis ligi 33 protsenti valijatest.

Kui Mali valimised on varasemalt möödunud üsna rahumeelselt, hõivasid tänavu Islami mässulised ligi 600 valimisjaoskonda, mis tähendas, et vähemalt kolm protsenti valijatest ei saanud oma eelistust väljendada, mis tõstatas küsimuse valimiste üldisest legitiimsusest.

Valimistel osales ametlikult esimeses voorus 42,7 ja teises voorus 34,6 protsenti valijatest, mis on mõlemas voorus kümne protsendipunkti võrra väiksem osalus kui eelmistel valimistel.

Valimiste peamisteks teemadeks kujunes turvalisuse tagamine ja majanduskasv. Ehkki Mali on Aafrika suuruselt kolmas kullaeksportija, on ta ÜRO inimarengu aruandes 188 riigi seas alles 175. kohal.

Umbes 18 miljonilise elanikkonnaga Mali riigipea valitakse ametisse viieks aastaks.

 

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*