Juulikuu valimised viisid Euroopast kaugele, tähelepanuväärseimad neist Venezuela, Senegal ja India

Valimisvaatlus

Kui eestlaste tähelepanu pöördus peamiselt maasikapeenratele ja muruniidukitele ning lõunapoolsem Euroopa tegi ettevalmistusi puhkuseidülliks, peeti Euroopast kaugemale jäävates maailma nurkades vihaseid valimisheitlusi. Enim tähelepanu neist said teenitult Venezuela põhiseadusassamblee valimised, kuid märkimisväärsed on ka maailma suurima demokraatia India presidendivalimised ja Aafrika stabiilseima demokraatia Senegali parlamendivalimised. Maailmavaadet veelgi laiemaks aitavad venitada lühiülevaated valimistest Kongos, Paapua Uus-Guineal, Ida-Timoril ja Vanuatus. Lisaks päevapoliitikale on seekord valikusse sattunud korralik kompott ka huvitavatest valimissüsteemidest.

Venezuelast on USA hinnangul juba saanud diktatuuririik

Viimastel aastatel eriti sügavasse majandus- ja humanitaarkriisi sattunud Venezuela presidendi Nicolás Maduro vasakpoolne režiim jätkas juulis sihikindlat sammumist diktatuuri suunas. Äsja, täpsemalt 30. juulil, peeti uue põhiseaduse kirjutamiseks kokku kutsutud põhiseadusassamblee valimised, mille kuulutas sedapuhku välja riigipea ise ning mida boikoteerisid opositsioonilised jõud. Viimaste sõnul, kes kontrollivad riigi rahvusassambleed ehk tegelikku parlamenti, on tegemist ebaseadusliku koguga, mida iseloomustavad ulatuslikud valimispettused ning mis on ellu kutsutud vaid Maduro võimu kinnistamise tagamiseks oleva konstitutsiooni koostamiseks.

Juba oma esimesel tööpäeval, 5. augustil, kõrvaldas vastne 545-liikmeline kogu võimult peaprokurör Luisa Ortega, kes algatas juurdluse seoses süüdistustega pettuses põhiseadusassamblee valimistel ning oli juba varem vaidlustanud Maduro plaani muuta põhiseadust. Ortegast sai seeläbi Maduro jaoks üks teravamaid kriitikuid, kellest oli vaja lahti saada. End verivärskelt ka kõrgeimalseisvaks riigiametiks tituleerinud põhiseadusassamblee seadis uue peaprokurörina ametisse valitsusele lojaalse Tarek William Saabi. Selline käik vallandas aga uue rahvusvahelise kriitikalaine, mille eesotsas olid nii Euroopa Liit kui ka Washington, mis nüüdseks on juba otsesõnu Madurot diktaatoriks nimetanud.

Portree tseremoniaalrõivastes Venezuela president Nicolas Madurost.
Vabalanguses populaarsusega Venezuela president Nicolas Maduro (Wikimedia Commons/Hugoshi)

Äärmiselt ebapopulaarseks muutunud Maduro, kelle taga seisab siiski sõjavägi ja julgeolekustruktuurid, näeb aga mõistagi süüdlasena mitme teise sünge varju taga Washingtoni. Võitlus võimu pärast on aga viinud olukorra tohutu võlakoorma all vaevlevas riigis sedavõrd karmiks, et puudust tuntakse igapäevaselt nii toidu kui ravimite osas.

Ent hea sissevaate pakub antud artikkel vahest ühesse kõige tähtsamasse, esmapilgul märkamatuks jäävale põhjusele, mis vallandas doominoefektina Venezuela kriisi. Nimelt on maailma suurimate teadaolevate naftareservidega Venezuela sedavõrd sõltuv nafta hinnast, et 2014. aasta järel Saudi Araabia kui suurima naftatootja ja niinimetatud „kaalukeeleriigi” algatatud järk-järguline naftahinna madalaks surumine tõi endaga kaasa suurima löögi justnimelt vaesematele naftariikidele Ladina-Ameerikas ja Aafrikas. Võimsaima litaka sai aga Venezuela. Artikli kohaselt oli toodangu suurendamise ja hinna langetamise eesmärk kooskõlastatud USA-ga ning täitis poliitilisi eesmärke, mille teravik oli suunatud Venemaa ja Iraani ohjeldamiseks ning nende majanduse halvamiseks. See aga ei täitnud muudel põhjustel oma eesmärki täiel määral, kuid see on juba eraldiseisev huvitav teema.

Aga tagasi Venezuela juurde. Muidugi on Venezuela kriisi eskaleerumise puhul märgitud probleemideks juba vasakpoolse karismaatilise liidri ja Maduro eelkäija Hugo Cháveze oskamatust ja suutmatust naftatulusid hallata. Vastuolulised populistlikud programmid ei ole teps mitte alati suutnud Venezuelas täita soovitud eesmärke, ehkki tõepoolest suutsid vaesemat elanikkonda mobiliseerida. Praegugi on osa vaesest elanikkonnast endiselt Maduro selja taga, ehkki see osa on samuti vähenenud.

Asjade senise käigu eest teel sõjaväelise diktatuuri suunas hoiatas juba juuli alguses nii Venezuela katoliku kirik kui tundis muret ka Vatikan. Maduroga pikalt pingelistes suhetes olnud kirik eesotsas peapiiskop Diego Padróniga hoiatas, et riigipeal on kavas põhiseadusreformidega sillutada teed „sõjaväelisele, sotsialistlikule, marksistlikule ja kommunistlikule diktatuurile”.

Olukord Venezuelas muutus vägivaldseks kevadel, kui opositsioon alustas massimeeleavaldustega, mille käigus on korrakaitsejõudude ja protestijate vahelistes kokkupõrgetes saanud surma juba üle saja ning kannatada enam kui poolteisttuhat inimest. Nii võttiski opositsiooniline koalitsioon Demokraatlik Ühtsuse Ümarlaud (MUD) vastu otsuse korraldada Maduro-vastane protestireferendum 16. juulil ja kirik andis oma kõigitise toe selle läbiviimiseks. Padróni sõnul ei ole Venezuela kriis enam võitlus vasak- ja parempoolsuse vahel, vaid „diktatuuriks muutunud valitsuse ja vabadust nõudva rahva vahel”.

Juuli lõpu vastuoluliste valimiste järel, mille käigus tapeti enam kui kümme inimest, nimetas ka USA läbi oma ÜRO suursaadiku Nikki Haley, et riik on astumas diktatuuri suunas ning et Washington ei kavatse leppida Maduro ebaseadusliku valitsusega. USA kehtestaski rea rangeid majandussanktsioone nii Venezuela ametnike kui ka Maduro enda vastu ja nimetas riigipead otsesõnu ja ametlikult diktaatoriks.

Maduro mõistis „Ameerika imperialismi” sanktsioonid mõistagi hukka ja nimetas valimisjärgseid arenguid oma riigis „suurimaks võiduks”, mille Venezuela revolutsioon on 18 aasta jooksul saavutanud.

Opositsioon omakorda on aga lubanud jätkata meeleavaldustega ja surveavaldamisega. ÜRO hinnangul on Maduro režiim rikkunud „süstemaatiliselt” tervet rida inimõigusi meeleavaldajate ja opositsioonipoliitikute vastu. Rahvusvaheliste läbirääkijate kaasamise vajadust „vägivallaspiraali” peatamiseks ja sisulise dialoogi algatamiseks on tõstatanud teiste seas ka Prantsuse president Emmanuel Macron. Ladina-Ameerika 12 riigi välisministrid mõistsid sel nädalal olukorra Venezuelas hukka ning kinnitasid, et ei kavatse tunnistada põhiseadusassambleed ega selle otsuseid.

Katastroofi mõõtmeid võtta ähvardav olukord riigis ja selle ümber aga pingestub veelgi ning arenguid Ladina-Ameerika ühes võtmeriigis tuleb poliitikahuvilisel vaatlejal lähiajal kahtlemata teravdatud tähelepanuga jälgida.

Maailma suurima demokraatia India presidendivalimistel näitas valitsuspartei võimu

20. juulil valiti maailma suurima demokraatia (kui aluseks võtta elanike arv) India presidendiks valitseva Bharatiya Janata Partei (BJP) kandidaat, Bihari osariigi kuberner Ram Nath Kovind. India presidenti, kellel riigis pigem tseremoniaalne roll ning kes teostab vähest täidesaatvat võimu ministrite nõuandel, ei valita otse, vaid spetsiaalse valimiskogu poolt, kuhu kuuluvad India parlamenti valitud (parlamendis on teatav hulk ka mittevalituid liikmeid) kahe koja liikmed (nt 2017. aastal 776) ja osariikide (nii osariigi- kui regioonide) esinduskogude liikmed (4120).

Et anda nii parlamendile kui kohaliku tasandi esindajatele presidendivalimistel võrdne kaal ei kasutata presidendivalimistel tavapärast üks valimiskogu liige võrdub üks hääl süsteemi, vaid osariikide parlamentidest valimiskogu liikmete häälte hulk sõltub tema osariigi elanike ja vastava osariigi esinduskogu liikmete hulgast.

Parlamendisaadiku häälte arvu arvutatakse veelgi keerulisema süsteemi tulemusena, mille aluseks omakorda osariigi parlamendiliikmetele antud häälte arv ja parlamendi suurus. Nii tagatakse, et  valimiskogu moodustavatel parlamendiliikmetel ja osariikide esinduskogude liikmetel oleks võrde osakaal presidendi valikul. Võitja väljaselgitamiseks kasutatakse üksikut ülekantavat hääletussüsteemi, kus valija märgib kandidaatide eelistuse järjekorra ning võitmiseks tuleb koguda esimeste eelistuste enamus. Nii anti 20. juuli valimistel pea 1 100 000 häält, millest Kovind võttis kerge vaevaga vajaliku enamuse ehk  702 044 häält (65,5 protsenti)

India opositsioonilise Kongressipartei kandidaadile Meira Kumaril sisulist võimalust ei olnud, sest BJP omab enamust nii India parlamendis kui ka suuremates India osariikide esinduskogudes, seda eelkõige tänu kokkulepetele eri regioonides populaarsete kohalike parteide või ninameestega.

Presidendivalimised näitavad, et BJP ei näita oma võiduretkel väsimuse märke. Kui poliitilisi vastaseid ei suudeta võita otsestes valimislahingutes, on teiseks võimaluseks nad koostööle sundida või veenda paati vahetama. Nii näiteks hüppas hiljuti BJP-sse üle üheks opositsiooni suurlootuseks peetav Bihari osariigi minister Nitish Kumar. Korralised parlamendivalimised toimuvad Indias 2019. aastal.

Ühe stabiilsema Aafrika demokraatia Senegali parlamendivalimised läksid üle kivide ja kändude

Juuli eelviimasel päeval läbi viidud parlamendivalimiste peamiseks märksõnaks sai opositsiooni protestid selle üle, et paljud inimesed ei olnud valimisteks kätte saanud oma uusi biomeetrilisi valijakaarte ja seega ei saanud hääletada.

Vähemalt meedia andmetel ei puudutanud see number just suuri inimmasse. Kõige suuremaid numbreid mainisid Reutersi andmeil kohalikud raadiojaamad, rääkides “tuhandetest, kes valimisjaoskondadest tagasi saadeti”, aga pigem jäid nad sadadesse. Valijateks oli registreeritud 6,2 miljonit senegallast ja veel nädal enne valimisi oli laiali jaotamata umbes 30 protsenti valijakaartidest, mille peale lubati isikutuvastamiseks kasutada ka passe ja muid isikut tõendavaid dokumente.

Probleemi suurus võimendus tänu opositsiooni planeeritud meeleavaldustele 25. juulil, mille võimuesindajad pisargaasiga laiali ajasid. See omakorda polnud valimiseelse perioodi ainus konflikt. Juulikuu kampaaniaperioodi ilmestasid mitmed vägivallapuhangud vastaspoolte vahel, millest üks tõsisemaid tragöödiaid oli kaheksa inimese hukkumine rivaalitsevate poolte vahel jalgpallimängul pealinnas Dakaris.

Valimiskampaaniad ja muud nendega seotud draamad varjutavad enamasti valimiste läbiviimise tehnokülje ja õige ka! Vahetevahel väärib aga siiski sihverplaadi taha piiluda, seda eriti, kui valimissepad võivad sealt harvaleitava mehhanismi avastada. Nagu näiteks Senegali puhul.

Senegali valimissüsteemi võib kirjeldada kui segamajoritaarset süsteemi. 165 mandaadist 90 jagatakse ühe- ja mitmemandaadilistes piirkondades valimisnimekirjadele majoritaarse süsteemi alusel ehk võitnud nimekiri võtab kõik saadaolnud kohad. 60 kohta jaotatakse seejärel proportsionaalselt riiklikus potis ja alates 2017. aasta valimistest lisandus parlamenti veel 15 kohta, kes esindavad kuni poolt miljonit välis-senegallast.

Parlamendivalimiste tulemus ise on sarnaselt paljudele teistele Aafrika riikidele huvitav peamiselt järgmiste presidendivalimiste kontekstis, mis leiavad aset 2019. aastal.

Valimiste, nii juulikuiste, kui hetkeseisuga 2019. aasta presidendivalimiste peategelased on ametisolev president ja valitsuskoalitsiooni juht Macky Sall, koos peaminister Minister Mohamed Boun Abdallah Dionnega, ning nende vastu 91-aastane ekspresident Abdoulaye Wade, keda paljud usuvad kandideerivat vaid selle pärast, et anda armu oma pojale, kes mõisteti süüdi 200 miljoni dollari riisumises ja Dakari linnapea Khalifa Sall – sugulusside presidendiga puudub -, kes istub praegu korruptsioonikuritegudes süüdistatuna, mida Sall ise näeb poliitilise otsusena, trellide taga ja ootab kohut.

Valimised võitis ülekaalukalt presidendi koalitsioon saades parlamenti 125 mandaati. Ülejäänud 40 mandaadist sai Wade nimekiri 19 ja Khalida Salli oma 7. Lisaks segadustele valijakaartidega kerkis esile ka muid probleeme nagu valimissedelite puudus ja pikad järjekorrad valimisjaoskondades.

Opositsiooni lahjal osalusel võitis Kongo parlamendivalimised kindlalt valitsev Kongo Tööpartei

Kaks aastat peale uue põhiseaduse vastuvõtmist viidi 16. ja 30. juulil Kongo Vabariigis, selles väiksemas kahest, läbi parlamendivalimised. Valimised võitis president Dennis Sassou Nguesso Kongo Tööpartei (PCT) saades 151 kohast parlamendis 90. Valimiste suurimaks küsimuseks jäi valimistest osavõtt, sest veel nädal peale valimiste toimumist ei olnud vastav numbrit avaldatud.

Valimiste võitjas ei saanud algusest peale kahtlust tekkida. 151 ühemandaadilisest ringkonnast pani juba valitsuspartei kandidaadi välja ainult 128 ringkonnas. Opositsiooniparteidest pani Pan-Aafrika Sotsiaaldemokraatia Liit (UPADS) kandidaadid välja 43 ja 2016. aasta presidendivalimistel teiseks tulnud Guy-Brice Parfait Kolélasi juhitud vastloodud Humanistlike Demokraatide Liit (UDH-Yuki) vaid 31 piirkonnas. Ülejäänud opositsiooniliikumised boikoteerisid valimisi, öeldes, et president Nguesso tagasivalimine polnud seaduslik ning olukorras, kus Pooli regioonis möllab vägivald ei ole valimisi läbi viia sobiv.

Ühe peamise põhjusena miks valimisteks seati üles nii vähe kandidaate tõi UPADS juht Pascal Tsaty Mabiala välja deposiidisumma tõstmise. Tõepoolest, varasem 100 000 Kesk-Aafrika CFA frangi (ca 150 EUR) suurune deposiit tõsteti 15 korda kõrgemaks ehk umbes 2300 euroni.

Valimiste tagajärjel jagati kohad 142 ringkonnas. Esimese vooru järel oli PCT kindlustanud koha 72 ringkonnas, mitmeis neist ilma konkurentsita. Pooli regiooni 14 ringkonnast kaheksas lükati valimised vägivalla tõttu tähtajatult edasi.

Paapua Uus-Guinea tormised valimised kui märk poliitilisest stabiilsusest

Augusti alguses, ligi kuu peale 8. juulil lõppenud valimisi vannutati Paapua Uus-Guinea peaministriks teiseks järjestikuseks ametiajaks Rahvakongressi erakonna juht Peter O’Neill.

Paapua Uus-Guinea on näide korralikust keeltepaabelist, kus räägitakse 850 eri keelt ja seega pole ka ime, et poliitika on peamiselt kohalik. Valimistel osales kokku 44 erakonda, kuhu lisandus veel sülega sõltumatuid kandidaate.

Sellistes tingimustes kasutatakse 111-liikmelise parlamendi valimiseks alates 2007. aastast valimissüsteemina piiratud eelistushääletust ehk valija saab järjestada oma eelistuse kohaselt kolm kandidaati. Ühemandaadilistes ringkondades peab kandidaat valituks saamiseks koguma vähemalt 50 protsenti esimestest eelistustest (pluss üks). Juhul kui keegi pooli hääli kokku ei saa, võetakse vähim esimesi eelistusi saanud kandidaat võistlusest maha ja temale antud esimesed eelistused kantakse üle teiseks eelistuseks märgitud kandidaatidele. Süsteem kordub nii kaua, kui keegi saab pooled hääled kokku.

Valimistel toimunud seikadest võiks tõenäoliselt raamatu kirjutada. Ohtralt rahutusi ja reegliterikkumisi päädis sellega, et isegi peaministrile usalduse andmise hääletust lükati edasi, kuna ühe ringkonna saadikutooli tulid endale nõutama kaks kandidaati.

Samas on võrreldes 80-te ja 90-tega pikk samm edasi astutud ja stabiilsuse märk on seegi, et valitsus üldse viis aastat püsis. Veel enam, valiti tagasigi. Rahvakongress sai parlamendis esmakordselt 60 kohaga täieliku enamuse. Kuigi opositsioon valitsusele hao alla laotamisega tõenäoliselt ei oota, tuleb seaduse järgi neil oodata vähemalt 18 kuud enne kui valitsusele umbusaldust saab avaldada.

Kel Paapua Uus-Guinea vastu rohkem huvi, soovitama lisaks lugeda valimiste ülevaadet Economistist.

Noored valisid Ida-Timori tulevikku

23. juulil peeti valimisi Ida-Timoris, kus 70 protsenti valijatest on alla 30 eluaasta vanad. Esimest korda said valimistel osaleda need noored, kes on sündinud ja kasvanud pärast 1999. aasta iseseisvusreferendumit ja Indoneesiast eraldumist.

Valimistel osales 21 erakonda ning ühtegi parteid ei saatnud ainuvalitsemiseks piisavat valimisedu. 65-kohalises parlamendis hõivas 23 kohta Ida-Timori Iseseisvuse Revolutsiooniline Partei „Fretilin“. Napilt pidi Fretilini paremust tunnistama Timori Taastamise Rahvuskongressi partei, mis saavutas 22 mandaadi jagu hääli. Parlamenti pääses viis erakonda.

Valimiste võidust ei piisanud siiski Fretilin’ile valitsuse moodustamiseks ning pärast nädalaid kestnud ja lõpuks nurjunud suure-koalitsiooni moodustamise läbirääkimisi, leidis Fretilin end siiski opositsiooni pinkidelt.

Peaministri positsioonile naaseb aastatel 2007-2015 seda rolli täitnud 71. aastane Timori Taastamise Rahvuskongressi esimees Xanana Cusmao.

Ida-Timori valimised toimuvad ühes ringkonnas, suletud nimekirjadega proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimiskünniseks on 4%.

Vanuatu presidendiks valiti pastor

7. juulil peeti erakorralisi presidendivalimisi Lasnamäe suuruse rahvastikuga saarte riigis Vanuatus. Uueks riigipeaks valiti 62-aastane pastor Tallis Obed Moses. Erakorralised presidendivalimised järgnesid 2014. aastal presidendiks valitud preestri Baldwin Londsdale’i ootamatule surmale juuni keskpaigas.

Vanuatu president valitakse 56 liikmelise valimiskogu poolt ning valituks osutumiseks peab kandidaat koguma 38 valijamehe hääled. Vanuatu uus president selgus neljandas valimiste ringis ning Tallis Obed Moses saavutas finaalis 39 valijamehe toetuse. Viimases voorus oli Mosese vastaskandidaadiks endine peaminister Maxim Carlos Korman, keda toetas 17 valijameest.

President valitakse Vanuatus viieks aastaks.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*