Detsember – aasta lõpus tõmmati otsad kokku Tšiilis, Nepalis ja Libeerias

Valimisvaatlus

Detsembris tõmmati aastalõpule kohaselt otsi kokku ka valimistel. Tšiili presidendivalimiste teine voor tõi Sebastián Piñera näol võimule neljanda parempoolse presidendi järjest Lõuna-Ameerikas peetud presidendivalimistel. Libeeria presidendivalimiste teises voorus sai lõpuks oma tahtmise endine vutistaar George Weah, kuid kingad, millesse ta astuma peab, on suured. Nepalis jõuti lõpule alamkoja valimistega, mis tõid jackpot’i kommunistidele.

Lõuna-Ameerika parempoolsete edulaine kandus ka Tšiilisse

Jõulukuu 17. kuupäeval peeti Tšiilis presidendivalimiste teist vooru, kuhu pääsesid parempoolne, aastatel 2010 kuni 2014 presidenditoolil istunud Sebastián Piñera ja senise presidendi Michelle Bachelet’ toetatud vasakpoolne endine uudisteankur Alejandro Guillier.

Presidentaalse Tšiili riigijuhiks valiti sedapuhku taaskord Piñera, keda toetas 54,6 protsenti valijaist. Piñerat peeti novembris korraldatud esimese vooru eel suurfavoriidiks, keda oleks suutnud ohustada Guillieri taha ühinev valijate vasaktiib. Võrreldes valimiste esimese vooruga, milles Piñerat toetas 36,6 protsenti valijatest ja Guillierot 22,7 valimistel osalenutest, suurendas Guilliero oma toetust kahekordselt, kuid sellest ei piisanud Piñera seljatamiseks.

Tšiili president omanimelise jalgpallisärgiga.
Sebastian Piñera skooris Tšiili presidendivalimistel jälle (Foto: Tšiili valitsus/Wikimedia Commons)

Killustunud vasakpoolseid poliitikuid vedas alt madal valimisaktiivsus, mis ületas napilt 49 protsendipunkti. Tšiili valimisaktiivsus kukkus kivina pärast 2012. aastat, mil kaotati kohustuslik valimistel osalemise nõue.

Tšiili valimisi ilmestas ka oluline regionaalne mõõde. Nimelt, parempoolse Piñera võit tähistas edu juba neljandatel valimistel järjest turumajandust pooldavale kandidaadile Lõuna-Ameerikas – Brasiilia, Peruu ja Argentina valimiste järel ning ühiskondade mõtteviisis üldist pööret paremale.

 

Uuel Libeeria presidendil George Weah’l tuleb täita suured kingad

Libeeria presidendivalimiste 7. novembriks planeeritud teine voor leidis viimaks aset 26. detsembril, millest väljus võitjana endine jalgpallitäht George Weah.

Demokraatliku Muutuse Koalitsiooni presidendikandidaat ja 1995. aastal maailma parimaks jalgpalluriks valitud Weah võitis esimese vooru 38,4-protsendise toetusega ning edestas ligi kümne protsendipunktiga asepresident Joseph Boakaid. Kuid mängu sekkus ootamatult 9,6-protsendise toetusega kolmandaks jäänud Charles Brumskine’i Vabaduspartei, mis esitas kaebuse viitega ebareeglipärasustele ja valimispettusele, mille peale otsustas ülemkohus valimised tähtajatult edasi lükata.

Kohus otsustas, et kuigi teatud ebaregulaarsusi valimisprotsessis tõepoolest esines, pole tõendeid, et probleem oleks laiemalt aset leidnud ning valimisnimekirjade korrastamise järel võib teise vooruga edasi minna. Protesti esitanud Vabaduspartei rahuldus selgitusega ning nii oli tee lõppvoorule valla.

Kahe kandidaadi kampaania peasõnumid teineteisest suurt ei erinenud. Mõlemad lubasid anda särtsu virelevale majandusele, luua töökohti ja alustada suuremate taristuprojektidega. Boakai kampaania – ja tema jaoks paljude muude arengute – vundament oli teedeehitus, millele lisaks lubas ta esimese 150 ametisoldud päeva jooksul luua 50 000 uut töökohta. Weah lubas tööd nii tööstuses kui põllumajanduses, kuid ka parandada haridussüsteemi.

Valimiste teine voor võitjas küsimust ei jätnud. Weah’d toetas 61,5 protsenti valimas käinutest. Valimisosalus kahe vooru vahel küll kukkus ligi 20 protsendipunkti, 75,2 protsendilt 55,8-le.

Hoolimata oma tiitlitest on Weah’l suured kingad täitmiseks ees. Esimese rahumeelse võimusiirdega pärast 1944. aastat vahetab endine vutistaar presidenditoolil välja Aafrika esimese valitud naispresidendi ja Nobeli rahupreemiaga pärjatud Ellen Sirleaf Johnsoni, kellele Weah 2005. aasta valimistel kaotas. Kuigi rahva toetus uuele presidendile on tugev, toob New York Times välja mitmed tegurid, mis jahutavad ootusi tema lubaduste täideviimisest. Peale valituks osutumise pole Weah’l muid poliitilisi võite ette näidata. Parlamendis oli ta pehmelt öeldes väheaktiivne ning erinevalt Johnsonist puuduvad tal ka rahvusvahelised poliitilised sidemed. Samas, Weah varasemast tasakaalukam lähenemine valimiste edasilükkamise ajal ning eelmisel aastal tugevnenud parteidevaheline koostöö on märgid, mis tõele au andes annavad põhjust optimismiks.

 

Nepali parlamendivalimised võitsid kommunistid

Nepali parlamendivalimised jõudsid lõpplahenduseni 7. detsembril läbi viidud teise faasi järel ehk pärast valimisi linnapiirkondades (Nepali valimissüsteemist loe lähemalt novembri valimiste ülevaatest). Kaheksa päeva kestnud häältelugemise järel tuli valimisvõitlusest võitjana välja kahe kommunistliku partei liit.

Kahel parteil vahet teha pole samas lihtne, mõlemad kutsuvad end Nepali Kommunistlikuks Parteiks, kuid eristuvad laiendiga sulgudes. Valimiste võitjaks tuli Ühendatud Marksistlik-Leninistlik kompartei , saades kahekojalise parlamendi 275-liikmelisse esinduskotta 121 mandaati. Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik Keskus) tuli 53 kohaga kolmandaks, mis tähendab, et kahel komparteil on parlamendi alamkojas mugav enamus. Kahe vahele kiilus 63 kohaga varem valitsust juhtinud Nepali Kongress. Ülejäänud 46 (sic!) parteist ükski üle 17 koha ei saanud. Samas ei pruugi tegemist olla sajaprotsendiselt lõplike numbritega, sest vastavalt põhiseadusele peab kolmandik parlamendikohtadest olema täidetud naistega ja ülemkoja valimised peetakse alles veebruaris.

Kahe kommunistliku partei võit tähendab ühtlasi päris selgelt, et Nepali kahest mõjuvõimsast ja ka ainsast naabrist, Hiinast ja Indiast, võis valimistulemuste selgumise järel rohkem heameelt tunda esimene. Kuid isegi Hiina-meelse valitsusega, mille eesmärgiks on meelitada regiooni investeeringuid Himaalaja-üleste raudteede ja hüdroelektrijaamade ehitamiseks, ei saa Nepal Indiale päriselt selga keerata. Habras majandus, millest üle kolmandiku moodustavad laekumised välismaal töötavatelt nepallastelt, sõltub oluliselt India kaubasadamatest. Samuti tähendab nii keeleline kui kultuuriline lähedus, et paljud rändavad hooajatöödeks just Indiasse.

Valitsuse tööd ei tee kergemaks ka see, et riik alles sammub stabiilsuse suunas ja seda olukorras, kus mitte kõik piirkonnad ei ole 2015. aastal heaks kiidetud põhiseadusega rahul. Järgmine samm on 8. veebruaril, kui Nepal valib jälle, seekord 59 liiget parlamendi ülemkotta ehk rahvusassambleesse. Siiski, veebruaris jääb samas mõõdus rahva rändamine küll nägemata kui novembris peetud valimiste esimeses faasis – ülemkoja 59 liikmest 56 valib seitsme provintsi ja kohalike omavalitsuste juhtidest ja asejuhtidest koosnev valimiskogu üksiku ülekantava hääle meetodil. Ülejäänud kolm liiget nimetab president.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*