Brasiilia presidendivalimised: tragöödia, pisarad ja solvumised

Riho Kangur

Umbes 135 miljonilise valijaga Brasiilias toimuvad otsesed presidendivalimised iga nelja aasta järel. Esimeses voorus on presidendimandaadi võitmiseks vaja saavutada absoluutne enamus (üle 50 %), juhul, kui esimeses voorus ükski kandidaat vajalikku häälte hulka ei kogu on teises voorus vastamisi esimese vooru kaks edukaimat kandidaati. Presidendivalimised on Brasiilias alati kaasa toonud telenovelalikku draamat ning selleaastased valimised ei ole ses mõttes erand. Nii kampaanias kui kandidaatide isiklikul pinnal on selleaastased valimised kaasa toonud tragöödiat, mis on pretsedenditu isegi Brasiilia jaoks.

Vahetult enne 5. oktoobri esimest vooru hukkus augustis lennuõnnetuses Brasiilia Sotsialistliku Partei (PSB) esikandidaat Eduardo Campos. Seejärel esitas partei oma ametlikuks kandidaadiks algselt Campose asepresidendikandidaadina üles astunud Marina Silva. Istuva presidendina taotleb teist ametiaega valitseva vasakpoolse Töölispartei (PT) kandidaat Dilma Rouseff, endiselt brasside seas ülipopulaarse eks-presidendi ja töölispartei kangelase Luiz Inácio Lula da Silva e Lula hoolikalt valitud järglane. Rouseff on Lula endine kabinetiülem, kes 2010. a valimistel suhteliselt tundmatu nimena, aga Lula protežeena tegi rivaalidele küllalt kerge vaevaga tuule alla. Esimeses voorus üllatas tugeva lõpuspurdiga nii Silvat kui ka Roussefit Brasiilia suuruselt teise partei- parem-liberaalse (sic!) Brasiilia Sotsiaal-demokraatliku Partei (PSDB) kandidaat, seni Brasiilia elanike arvult teise osariigi Minas Geraisi kuberner Aécio Neves da Cunha. Kui Rouseff kogus 5. oktoobril 41.6% valijate häältest, siis Neves edenes teise otsustavasse ringi u 33.5 %- se toetusega, lüües nii pikka aega küsitlustes juhtinud endist keskkonnaministrit Marina Silvat, kes lõppeks suutis enda poole meelitada vaid 21.3% valijatest.

Silva raketina mõjunud esialgne tõus küsitlustes võlgnes paljuski kaastundele ja sümpaatiale, mis kaasnes Campose lennutragöödiale, kuid valijale imponeeris tema self made womani lugu, mille keskmes oli meeldejääv narratiiv äärmises vaesuses üles kasvamine, tõus keskkonnaministriks ning julgus ette võtta valitsev PT partei. Jutt leidis kampaania algul tugevat resonantsi just vaesemate Brasiilia valijate seas. Tugevad küsitlusnumbrid ajasid aga häiresse suhteliselt lõputute finantsressursside otsas lebava valitseva Töölispartei, kes vastukaaluks paiskas eelkõige tele-eetrisse Silvat ebakompetentsuses, korruptsioonis, aga eelkõige kogenematuses süüdistavad negatiivsed reklaamiklipid. Lõplikult tõmbas Silvalt tooli alt tema kunagise iidoli ja poliitilise isa Lula rünnakud, mis päädisid pisaratega otse-eetris ning PT osavalt üles ehitatud negatiivse kampaania lõppakord, kus Silvat süüdistati alusetult katsetes ja kavatsustes lõpetada Brasiilia vaeste seas ülimalt populaarne (aga ka väga efektiivne) vaesust vähendav Bolsa Família toetusprogramm. Ei saa jätta mainimata, et negatiivne kampaania oli Brasiilias seni olnud üsna tundmatu ja vähekasutatud kampaaniavõte, kuid osutus esimese vooru eelõhtul erakordselt edukaks.

Nevese šansse peeti veel paar nädalat enne esimese vooru toimumist üsna kehvadeks, kuid poliitikavaatlejad alahindasid sotsiaaldemokraatide organiseerimis- ja Nevese enda kampaaniavõimeid. Eriti suur toetust nautis Neves esimeses voorus just oma koduosariigis.

Teise vooru eel on presidendivalimiste kampaaniat ja võimalikke tulemusi ennustavaid kampaaniad eelkõige kirjeldatud läbi lause: too close to call. Erinevad küsitlused näitavad väga tihedat rebimist, raskemaks teeb ennustamise ka küsitluste äärmine ebausaldusväärsus. Rouseff naudib istuva presidendina kogutud kampaaniaressursse, Nevesel on aidanud esimese vooru vahet vähendada eelkõige PT peale lõplikult solvunud Silva ametlik toetus.

Kandidaadid ise on üksteisele hoope jaganud sepahaamritega- Rouseff ja co püüab kasutada juba äraproovitud ja kasulikuks osutunud trikki, püüdes Nevest seostada katsetega lõpetada Familia Bolsa programm. Ootamatult on abi olnud ka Nevese koduosariiki tabanud põuast, mis on vähendanud osariigi elanike veevarustust, mille eest Neves on läbi aastate infrastruktuuriprogrammide toel seisnud.

Nevese taha on kogunenud ärieliit ja üha rahutum keskklass- Rouseffi kahjuks räägib stagneerunud ja kohati suisa langusesse pöördunud majandus (Nevese kampaania on osundanud, et Rouseffi valitsemisaega markeerib Brasiilia ajaloo aeglasim majanduskasv), naftamonopoli Petrobras juhtimises vohav nepotism ja ebakompetentsus, kiirenenud inflatsioon (lööb eriti valusalt vaesusest ülespoole roninud keskklassi) ja tööstustoodangu hääbumine. Rouseff on saavutanud küll edu vaesuse vähendamisel (kohati on see edu olnud samuti pretsedenditu), kuid edulugu on omamoodi bumerangina pöördunud Dilma enda vastu: keskklass paisub, vaesus väheneb, kuid Rouseffi ja tema kodupartei toetusbaas on aastakümneid olnud just Brasiilia vaesed.
Just selles aspektis olid märgilise tähendusega Brasiilias enne jalgpalli maailmameistrivõistlusi puhkenud rahutused ja meeleavaldused, mille ajendiks oli valitsuse kavatsus kergitada bussipiletite hinda. Meeleavaldustes väljendus pigem üldisem keskklassi frustratsioon infrastruktuuri ja tervishoiu kohutava olukorra pärast, seda ajal, kui miljardeid eraldati jalgpallistaadionite ehitamiseks keset džungleid. Tõele au andes on Rouseffi juhtimisel valitsus alustanud valimiste eel mitme suure infrastruktuuriprogrammiga, kuid need on takerdunud liigsesse bürokraatiasse ja juhtide ebakompetentsusesse.

Kandidaatide teledebatid, mis brasiillaste telerilembust arvestades on kampaanias äärmiselt prominentsel kohal, on olnud tulised ja suhteliselt isiklikud. Neves, kes on end tõestanud kompetentse ja ärisõbralikuna Minas Geraisi osariigi eesotsas, eitab raevukalt talle kleebitud vaestevaenaja silti ning positiivse programmina on lubanud taastada Brasiilia majanduskasvu ja panna piiri korruptsioonile. Rouseffi negatiivse kampaania kõrval saab äärmiselt oluliseks tema kodupartei oskus toetajaid viimasel minutil mobiliseerida ja nad hääletuskastide juurde juhatada. Hirmutamistaktika on selleks aga üks vahedamaid vahendeid.
Kokkuvõttes on küsitlustulemused liiga ebausaldusväärsed ja numbrid neis tasavägised, et ennustada, kumb kandidaat saab võimaluse neljal järgneval aastal maailma üht suuremat riiki juhtida. Rouseff on oma trumbid igatahes lauale löönud ja pikka aega näis, et neist napiks võiduks ka piisab. Neves pole oma kätt aga veel lõplikult paljastanud ning võib peita nii mõndagi veel ka varrukas. Oodata on jäänud vaid loetud päevad.