USA vahevalimiste peapreemiaks on enamus senatis (või isegi 2016. aasta presidendikoht?)

Lauri Tankler, Eesti Rahvusringhäälingu Washingtoni korrespondent

Teisipäevased valimised on praegu aga ühelt poolt referendumiks presidendi tegevusele. Teisalt aga ka ametisolevate senaatoritele ja esindajatekoja liikmetele hinnangu andmine.

Erinevalt nendest valimistest, mida me Eestis ja Euroopas enamasti näeme, on siin üleriiklikul tasandil tegemist isikuvalimistega – terve selle aasta jooksul on kõikjal toimunud eelvalimised, mille käigus mõlemad suured erakonnad (vabariiklased ja demokraadid) on otsustanud, kes on nende see üks ja ainus kandidaat ja nii on enamikes kohtades valija jaoks vaja otsustada kahe inimese vahel.

Kahtlemata on niinimetatud iseseisvaid kandidaate rohkem, kuid on vaid üksikud kohad, kus kas iseseisval või libertaaride parteisse kuuluval kandidaadil on mingisugunegi tõsiseltvõetav võimalus. Näiteks Kansase osariigis on praegu väike edumaa parteivälisel kandidaadil vabariiklase ees.

Kansas on tavapäraselt olnud üsna konservatiivne ehk siis vabariiklaste meelne, kuid vabariiklaste juhtimisel on selle osariigi majanduslik seis üsna kehvaks läinud ja keegi ei imestaks, kui valijad saadaksid sealt senatisse iseseisva kandidaadi Greg Ormani. Küll aga liituks Orman tõenäoliselt vabariiklaste fraktsiooniga. Samas on sealsed arvamusküsitlused seni näidanud Ormani edu veapiiri sees, nii et seda võitlust tuleks kindlasti jälgida.

Mis on kõige olulisem

Kõige suurem võitlus käib siis senati kontrollimise üle. Matemaatika on lihtne: 100st senaatorist 36 valitakse uuesti. Neist 36st on valimisennustuse portaali fivethirtyeight.com järgi 27 üsna kindlalt võidetavad – 11 osariigis võidab suure tõenäosusega demokraat ja 16 vabariiklane.

Pärast neid kindlaid võite on vabariiklastel suure tõenäosusega 46 kohta senatis ja demokraatidel 45. Siis jääb veel üheksa kohta jagada ning neist üheksast võtavad vabariiklased tõenäoliselt kuus (pluss üks iseseisev kandidaat ehk siis võib-olla kokku seitse) andes vabariiklastele senatis 52-53 kohta ja jättes demokraatidele siis 47-48 kohta. Lihtne, onju?

Esindajatekoja puhul pole väga palju vaja tähelepanu pöörata koja kontrollimisele – see jääb vabariiklastele. Olulisem on seal näha ehk mõnd uut nägu, kuid olgem ausad: kui sa pole just esindajatekoja fraktsiooni juht, whip, või mõne tähtsa komisjoni juht, siis üleriiklik meedia ei pruugi sinust üldse väljagi teha.

Minu jaoks isiklikult on esindajatekoja puhul kõige olulisemaks muutuseks see, et esindajatekoja luurekomitee (intelligence committee) esimees Mike Rogers, kes on olnud NSA lekete ja Edward Snowdeni kõige suurem kriitik, ei kandideeri uuesti ja selle asemel hakkab juhtima üht üleriiklikku jutusaadet raadios. Kuna ta on olnud see valvekriitik, on tema imelikud arusaamad ja absurdsed oletused saanud siinsetes uudistes ebatavaliselt kriitikavaba kajastust.

Mida numbrid ütlevad

See, kuidas erinevad analüütikud arvet peavad arvamusküsitluste üle, näitab, et midagi peab vabariiklastel äärmiselt halvasti minema, et nad ei saaks senatit enda kontrolli alla.

Mina jälgin kõige teravamalt tõepoolest ennustusportaali fivethirtyeight.com, mida veab mees nimega Nate Silver – eelmise presidendivalimise kõige täpsem ennustaja. Tema meeskonna numbrid ja analüüsid on liiga kuivad minu jaoks lugeda, kuid selle tõttu ma usun tema numbritesse kõige enam. Ta on selles mõttes ka aus, et näiteks arvutab välja isegi selle, kui tihti soosikud võidavad. Jah, see on erinev number sellest, kui suur on ühe kandidaadi eelis teiste ees.

On veel põnevaid numbreid, mida jälgida. Näiteks osalusprotsent – mida suurem on valijate osalus, seda parem demokraatidele. San Francisco ülikooli poliitikateaduste professor Kenneth Goldstein võttis selle kokku sellise mõttega: „On alati veidi piinlik seda välja öelda, eriti kuna ma olen politoloog, kes on seda aastaid uurinud. Aga politoloogide kõige vingem avastus Ameerika Ühendriikides on see, et demokraadid valivad demokraate ja vabariiklased valivad vabariiklasi.“

Goldsteini sõnul on väga lihtne uurida seda, kui tugevad eelhoiakud on inimestel näiteks mõne spordivõistkonna või siis maailmavaate osas ja selle poolest erinevad valimised USAs valimistest näiteks Eestis, kus rahvuskonservatiivid valivad nt Keskerakonna vastu, aga võivad otsustada kõigi ülejäänud erakondade vahel.

Ja USAs on Goldsteini sõnul alati nii, et vahevalimised (loe: valimised, kus presidenti ei valita) toovad välja vähem valijaid. „Aga demokraadid kannatavad selle all rohkem kui vabariiklased, sest nende valijad ei tule alati välja,“ ütles ta. „Demokraadid hääletavad palju suuremate numbritega presidendivalimistel võrreldes vahevalimistega.“

Mis saab pärast valimisi

Seda on ka varem juhtunud, et mõlema seadusandliku koja kontroll on selle erakonna käes, kes on opositsioonis presidendiparteiga. Näiteks Bill Clinton pidi lausa kuus aastat oma kaheksast ametiaastast tegelema sellega, et jagada maid vabariiklastest kongresmenidega. Enne teda pidi sama tegema vabariiklasest president George H. W. Bush. Nii et nendest varasematest kordadest on võimalik ehk hakata ennustama, et mis saab.

Esiteks tähendab see aga seda, et senat ja esindajatekoda ei kakle enam niivõrd palju omavahel, vaid kongress hakkab kaklema presidendiga. See võib tegelikult olla isegi positiivne, sest praegu ei jõua suur hulk eelnõusid üldse presidendi lauale puhtalt selle tõttu, et ühes kojas vastu võetud seadus ei lähe teises läbi: vabariiklased ei saa ju nõustuda demokraatide enamusega senatis vastu võetud seadusega. Muidu hakatakse neid veel järgmises valimistsüklis selliste hääletustulemustega mõnitama.

Tõenäoliselt aga ei muutu kongress kohe teovõimeliseks nii pea kui vabariiklased enamuse võtavad senatis ja see tekitab tõelise võimaluse demokraatidele. Lõplik eesmärk ei ole ju tegelikult senatikoht, vaid presidendiamet ja mida kehvemini suudab vabariiklastest kongress oma tööd teha, seda tõenäolisemalt valitakse järgmisel korral samuti demokraadist president (ja ehk ka demokraatidest enamus senatis 2016. aastal – nimelt on siis demokraatide jaoks soodsamad osariigid senaatoreid valimas pluss eelpoolmainitud hääletajate kasv).

Millele tuleks veel tähelepanu pöörata

Kolm väga olulist tähelepanekut, mida tuleks pärast teisipäeva vaadata:

– Kahes osariigis, Alaskas ja Oregonis, ja pealinnas Washingtonis otsustavad valijad, kas legaliseerida kanepi tarbimine ja omamine. Floridas on hääletussedelitel küsimus, kas legaliseerida meditsiiniline kanep ja Washingtoni osariigis otsustatakse, kuidas legaliseeritud kanepit maksustada.

Meeldetuletuseks, Colorado ja Washingtoni osariikides otsustati kanep legaliseerida eelmise aasta novembris. Pealinnas Washingtonis hakkab kanepi legaliseerimise küsimus tekitama veel palju pahandust, sest kongress peab seda eraldi lubama.

– Paljud senatikandidaadid kasutavad teisipäevast valimispäeva ka selleks, et aru saada, mis on nende isiklik toetus võimalikuks presidendikampaaniaks. Mitmed teised, kes ei kandideeri sel korral, püüavad ehk leida endale head ajastust, mil oma presidendikampaaniale stardipauk anda.

Ma vaatan otsa Hillary Clintonile, Jeb Bushile ja Ted Cruzile, samuti vähemtuntud kandidaatidele nagu Texase kubernerikandidaadile Wendy Davis’ile (kes tõenäoliselt sel korral vähemasti kaotab).

– Kui keegi räägib sellest, et vabariiklased kulutavad palju raha erakonnaväliste organisatsioonide kaudu ja lasevad eetrisse liiga negatiivseid ja hirmutavaid reklaame, siis praegu on demokraadid kulutanud oluliselt rohkem (ka nende erakonnaväliste organisatsioonide ehk Political Action Group’ide (PAC) ja SuperPAC’ide) ning nende reklaamide sisud on tihedamini negatiivsed vastaste suhtes.

Miks? Sest nad kaotavad ja peavad hirmutama valijaid hääletuskastide juurde öeldes, et oi, oi, oi, mis küll siis saab, kui vabariiklased hakkavad jälle oma kurje plaane ellu viima.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*