Netanyahu jäikus võib anda Iisraelile tagasilöögi

Lauri Lippmaa

Netanyahut õnnitles valimisvõidu puhul koheselt Euroopa Liit, mille välispoliitikajuht Federica Mogherini märkis, et ühendus jätkab Iisraeli uue valitsusega koostööd vastastikku kasulike suhete nimel. Samas toonitas ta EL-i senise seisukoha muutumatust kahe riigi loomise küsimuses Lähis-Idas.

Ka Valge Maja on jätkuvalt arvamusel, et parim viis rahuks Lähis-Idas saab tulla vaid iseseisva Palestiina riigi tekkega. Samas näitab kahe riigi hetkel pingelisi suhteid üsna kõnekalt asjaolu, et päev pärast valimistulemuste selgumist ei olnud president Barack Obama Netanyahut valimisvõidu puhul veel õnnitlenud. Valge Maja leiget suhtumist peegeldas tõsiasi, et tulemuse järel tehti ülesanne Netanyahut õnnitleda välisminister John Kerryle. Tegemist on vägagi kõneka faktiga, sest Iisraeli jaoks on USA olnud vaieldamatult kõige tähtsam liitlane.

Netanyahugi rõhutas neljapäeval, et kahe riigi koostöö on vältimatu, sest vaatamata lahkhelidele, on mõlemal ühendavaid asju palju rohkem.

Siiski, neljapäeva õhtupoolikul Obama helistas Netanyahule, ent tema peamine sõnum oli märkimisväärselt karm – nimelt kavatseb Washington ümber hinnata oma valikud USA-Iisraeli suhete ja Lähis-Ida diplomaatia kohta Netanyahu jäikade seisukohtade tõttu.

Mida see reaalsuses tähendab on hetkel väga keeruline hinnata, ent analüütikute sõnul võib see tähendada aastakümnete pikkuse lähedase liitlase pea tingimusteta kaitsmise lõppu rahvusvahelise surve eest ÜRO-s. See aga oleks märkimisväärne muutus kahe liitlasriigi suhetes.

Lisaks USA valitsust pahandanud seisukohale Palestiina omariikluse välistamise kohta, valas Netanyahu hiljuti õli tulle kongressis peetud kõnega, milles ta muu hulgas tegi maha Iraani tuumakõnelusi, mida parasjagu just Kerry Šveitsis püüab vee peal hoida.

Benjamin "Bibi" Netanyahu (Foto: Zeeweez, Wikimedia)
Benjamin “Bibi” Netanyahu (Foto: Zeeweez, Wikimedia)

Ent samas on huvitav, et just Araabia Liiga juht Nabi Arabi suhtus Netanyahu jõulistesse avaldustesse Palestiina omariikluse küsimuses suhteliselt leigelt. Ta märkis valimiste järel, et ilmselt oli Netanyahu taoline samm vaid valimiskampaania hilises faasis tehtud taktikaline käik, mille eesmärgiks oli koondada oma toetajate sekka täiendavalt äärmuslasi, eriti viimase kümmekonna või enam aasta jooksul juudiriiki saabunud Vene immigrante.

Arvata võib, et see taktika tõi Netanyahule vajalikke hääli, sest valimiste eel näitasid gallupid Isaac Herzogi juhitava Sionistliku Liidu edu Likudi ees. Tegelikkus väljendus aga selles, et Likud sai 120-kohalises knessetis koguni 30 ja Sionistlik Liit 24 kohta.

Samas Netanyahut valimisvõidu puhul õnnitlenud vasaktsentristliku opositsiooniliidu juht Herzog välistas nõndanimetatud rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamise koos parempoolsetega. Vastupidiselt Netanyahu karmikäelisele poliitikale on Sionistlik Liit, millesse kuulub ka endine välis- ja justiitsminister Tzipi Livni, kahe riigi lahendi toetaja.

Arabi kohaselt aga ei ole usutav, et Netanyahu jäik positsioon suudaks jääda Iisraeli valitsuse poliitika üheks peamiseks alustalaks, ning ilmselt tuleb tal rahvusvahelise surve suurenemise korral järgi anda, vastasel juhul muutub juudiriik hoopis paariariigiks.

Iisraeli ja palestiinlaste suhted halvenesid järsult pärast Palestiina Omavalitsuse ja Netanyahu valitsuse kõneluste liivajooksmist mullu aprillis, seda vaatamata Washingtoni jõupingutustele.

Poliitiliselt võib Iisraeli parteimaastiku jaotada kahte suuremasse gruppi: vasaktsentristid eesotsas Sionistliku Liiduga pooldavad palestiinlastega omariikluse küsimuses kompromissile jõudmist, samas paremtsentristid eesotsas Likudiga seisavad Palestiina riigile jõuliselt vastu.

Iisraeli poliitiline süsteem on üles ehitatud nõnda, et president ei ole kohustatud võitnud erakonnale tegema valitsuse moodustamise ülesannet, vaid võib selle oma äranägemise järgi anda ka kandidaadile, kel on kõige tõenäolisemad võimalused valitsus moodustada.

Likudi teatel on peaminister juba rääkinud mitme väikepartei juhiga, mis tähendab paremäärmuslikku asundustegevust pooldavat Juudi Kodu, äärmuskonservatiivset Yisrael Beiteinud ja äärmusortodoksseid Shasi ja Ühendatud Toorajudaismi.

Kolmanda koha said valimistel Likudi ja Sionistliku Liidu järel viimase võimalikud liitlased Araablaste Ühendnimekiri, mis sai parlamendis 13 mandaati. Neljandaks jäi Yesh Atid 11 kohaga, millele järgnes 10 kohaga Kulanu erakond. Juudi Kodu võitis kaheksa, Shas seitse, Yisrael Beiteinu ja Ühendatud Toorajudaism kumbki kuus kohta. Punase laterna rolli võttis endale marginaalne Meretz viie kohaga.

Praeguse seisuga saaks parempoolne valitsus kokku 57 kohta, enamuse saavutamiseks läheks vaja veel vähemalt nelja mandaati. Selleks on võimalus viiendaks platseerunud Kulanu enda nõusse saada. Vastne partei eesotsas Moshe Kahloniga napsas valimistel 10 kohta. Endine Likudi minister Kahlon ütles, et ootab ära valimiste ametlikud tulemused, enne kui langetab oma lõpliku otsuse, keda toetada.

Kunagisest autoraadiomüüjast endine Likudi liige Kahlon, kes on pidanud muuhulgas ka sideministri ja sotsiaalministri ametit, asutas peamiselt majandus- ja elukallidusküsimustega tegeleva Kulanu mullu novembris. Kahloni peamised poliitilised teemad keskenduvad vaesuse vähendamisele, võrdsele palgasüsteemile meeste ja naiste vahel ning eluasemeprobleemidele. Kahlon on öelnud, et on nõus valitsust moodustama ükskõik millise valitsusega, mis seisab „sotsiaalse õigluse“ eest ning juhul, kui talle tagatakse rahandusministri koht.

Netanyahu hirmutas läinud nädalal Iisraeli valijaid, et juhul, kui peaks võitma Herzogi ja Livni liit, muutuks riigi senine kurss märkimisväärselt ning see hakkaks kujutama endast julgeolekuohtu kogu juudiriigile.

Samas avaldas Iisraeli sisejulgeolekuteenistuse Shin Beti endine juht Youval Diskin nädalavahetusel toetust Herzogile ja kritiseeris teravalt Netanyahu senist tegutsemist lisaks julgeolekuvaldkonnale ka pea kõigis muudes valdkondades. Netanyahu julgeolekualast tegevust on kritiseerinud ka luureteenistuse Mossad eksjuht Meir Dagan.

Herzogile on avaldanud toetust ka endine president Shimon Perez, lisaks liitus Sionistliku Liiduga, mis püüab näidata end kui kaitseringkondade seljatagusega ühendust, ka endine sõjaväeluure ülem Amos Yadlin. Seega on paljud julgeolekustruktuuride endised juhid väljendanud oma selget Netanyahu-vastasust.

Võrreldes viimaste valimistega aastal 2013 oli valimisaktiivsus kasvanud 4,6 protsendipunkti võrra, ulatudes 72,3 protsendini 5,8 miljonist hääleõiguslikust kodanikust. Tegemist on kõrgeima valimisaktiivsusega pärast 1999. aasta valimisi, mil oma hääle andis koguni 78,7 protsenti valijaid.

Iisraeli ühekojaline parlament valitakse otsestel, rangelt proportsionaalsetel valimistel, kus kogu riik moodustab ühe ringkonna ning valija teeb otsuse registreeritud parteide või parteidepõhiste valimisliitude kinniste nimekirjade vahel. Valimiskünnis oli seni äärmiselt madal, vaid kaks protsenti, ent nädal tagasi tõstis parlament künnist 3,25 protsendile. Tõsi, seda sammu boikoteerisid mitmed opositsioonierakonnad. Nende kohaselt on see kahjulik väiksematele parteidele.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*