Kus on kõrgeim naiste osakaal parlamendis ehk demokraatiast Rwandas

Villu Varjas

Kuigi Rwanda valimistulemuste avaldamisega oodati viis päeva, kahtlesid vähesed valimiste eel tulemustes. Võimuloleva presidendi Paul Kagame partei Rwanda Patriootlik Rinne (RPF) võttis avalikul pakkumisel olnud 53 kohast 41, mis annaks juba üksi 80-kohalises parlamendi alamkojas absoluutse enamuse.

Tegelikkuses poleks väga palju vahet, kui antud number ka ühele või teisele poole kõiguks. Valimisi peetakse Rwandas eelkõige selleks, et luua klantspilt nii-öelda toimivast demokraatiast, mis omakorda on vajalik näiteks rahvusvahelise abi saamiseks. Valimistel võivad kandideerida vaid valitud parteid, mille toetuses valitsusele ei teki kahtlust. Valimistel oleks küll võinud osaleda ka opositisioonilise Roheliste erakond, kuid erakond otsustas kandidaate mitte üles seada, sest peale aastatepikkust ootust registreeriti erakond vaid kuu aega enne valimisi ja aega jäi lihtsalt napiks.

Muuseas, üheks olulisematest teemadest, millest valimistega seoses on räägitud on Kagame võimalus muuta põhiseadust, et saada kandideerida ka kolmandaks ametiajaks. Valimistulemused on siinkohal ebaolulised, sest arvestades, et kõik erakonnad on koalitsioonis RPF-ga ei tekiks Kagamel tõenäoliselt probleeme vajaliku 75-protsendilise toetuse saamisega kummaski parlamendi kojas, kuid põhiseaduse järgi tuleks küsimus panna veel lisaks ka rahvahääletusele.

Nähtava pildi järgi liigitub Rwanda demokraatia selgelt nende riikide kirjusse loetellu, kuhu mahub hulgaliselt „huvitavaid“ näiteid igast maailma otsast, kuid ühe näitaja poolest paistab Rwanda maailmas selgelt välja – naiste osakaal parlamendis.

Esimestel valimistel pärast 1994. aasta genotsiidi said naised parlamendis 11 protsenti kohtadest, aastal 2002 kerkis protsent 23-ni ja 2008. aastal sai Rwandast esimene riik, kus naised saavutasid parlamendis enamuse. Toonane rekord 56 protsenti kirjutati läinud nädala tulemuste põhjal üle numbriga 64. Olgu märgitud, et Riigikogus on naiste osakaal hetkel 22 protsenti.

Enamjaolt on kõrge arvu põhjuseks lihtne kvoodisüsteem. Nimelt sätestab 2003. aasta põhiseadus, et kõigis Rwanda valitsusorganites peab olema vähemalt 30 protsenti naisi. See kajastub valimisseaduse sättes, mille kohaselt valitakse 24 kohta 80-st eraldi ühemandaadilistes piirkondades, kusjuures valijateks on eranditult naised. Ent kust tuleb ülejäänud 34 protsendipunkti?

Põhjus peitub laias laastus lähiajaloos. Aastal 1994 korraldatud genotsiid, mille ohvriks langesid paljud mehed ja pojad, muutis naiste rolli nii pere- kui kogukonnas. Sellele vaatamata said naised esimestel valimistel vaid 11 protsentikohtadest. Kõige olulisem muutus oli naiste võime panna killustunud riigis erakondlikud ja muud huvid tahaplaanile ning võidelda ühise eesmärgi nimel. Aastal 1996 algatatud Rwanda Naisparlamendiliikmete Foorum pani aluse eduloole, mille tulemus polnud mitte ainult soolise võrdõiguslikkuse alaste seaduste vastuvõtt, vaid mõttelaadi muutus naiste positsioonist ühiskonnas.

Rwandal tuleb käia pikk tee kuni nende demokraatiat hakatakse rahvusvaheliselt tõsiselt võtma. Kuid kahtlemata tasub juba praegu tõsiselt võtta riigi üht peamist demokraatlikku ilmingut, seda, mida on saavutanud naised.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*