Raha paneb rattad käima: Super PAC-ide mõju kasv USA presidendivalimistel

Riho Kangur

Ei või, ei või sellest mööda minna
säält kust kostab raha lõhna ninna
– Singer Vinger “Raha hääl”

Rahast on nii palju laule tehtud, et antud artiklile polnud raske pealkirja jaoks laulusõnadest ridu laenata. Teadagi, üks teine laulusalm ütleb ju otse, et „raha paneb rattad käima“.

USA presidendivalimised tõestavad, et neid pisut banaalseid sõnu tuleb võtta täie tõsidusega. Kandidaatide populaarsusküsitluste, nende meeldivusreitingu (likeability rating) ja toetajate ringi kõrval on kandidaadi lõpliku edukuse – võtta sisse koht Valges Majas – üks võtmemuutujaid kandidaadi võime koguda endale hiiglaslik kogus kampaaniaks kulutatavaid dollareid.

Kampaaniaraha suurus on muutunud USA valimistel (mitte ainult presidendivalimistel) omaette jälgimisobjektiks – meediaväljaanded koostavad regulaarselt ülevaateid ja edetabeleid kes, kui palju ja kuidas on suutnud oma kampaaniarahakotti dollaripakke koguda ning kui palju on erinevate kampaaniaürituste ja -tegevuste käigus pidanud rahakotiraudu avama. Seda võib kokku võtta ingliskeelse väljendiga „money race“ ehk raharalli, mis väljendab kandidaatide ja meeskonna oskust ning võimet koguda otseseid ja kaudseid annetusi.

Money race’i“ olulisus peitub asjaolus, et valimiskampaaniad on muutunud tohutult rahakeskseks – kõik maksab, ja mitte vähe. Kui veel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi keskel iseloomustas kampaaniat tööjõupõhisus (kandidaadi ümber koondusid peamiselt vabatahtlikud, mida aeg edasi, seda enam ka palgaline tööjõud), kes kandidaadi eest erinevates osariikides lendlehti jagasid, plakateid lehvitasid ja ustele koputasid, siis massimeedia revolutsiooni järel sai seda kõike teha palju kiiremini ja efektiivsemalt – läbi televisioonireklaami.

Tööjõupõhisus asendus rahapõhisusega, sest kõik moodsamad kampaaniaviisid neelasid märgatavalt rohkem raha. Lisaks muidugi üldine tehnoloogiline revolutsioon – kandidaatidel ja nende ümber koondunud meeskondadel oli võimalus läbida pikki vahemaid lühema aja jooksul, mis aga tõstis kulusid veelgi. Samuti lisandus kampaaniaarsenali kõiksugu tasuta jagatav nänn – kleepsudest šokolaadini jne, mis samuti tasuta kätte ei tule, aga milleta tänapäeva kampaania pole enam mõeldav. Mis veelgi olulisem, kampaaniameeskonnad suurenesid ja laienesid kohutava kiirusega, valimiskampaania korraldamine muutus professionaalseks konsultatsioonitööks ning vabatahtlikke entusiaste asendas üha enam palgaline tööjõud, mille peamisi niite tõmbasid kõiksugu kõrgelt makstud operatiivtöötajad, spin-doctor’id, PR-tegelased ning küsitluskonsultandid.

Raha mõjujõud USA poliitikas, kus pea kõik olulisemad ametikohad täidetakse isikuvalimiste teel (šerifist presidendini), kasvas nagu maavärinajärgne tsunami ning selle jõud tundub siiani suhteliselt peatumatu. Juba 20. sajandi algul, kui mängu astusid esimesed hiidkorporatsioonid – eelkõige nafta- ja raudteekompaniid – nähti poliitikas vahendit, kus üsna tagasihoidlike summade „investeerimisel“ saab osta endale sobivamaid mängureegleid. Tekkis vastupandamatu kiusatus läbi poliitikute ning poliitikate (policies) ostmise nõrgendada konkurentsi ja kaotada ebasobivaid piiranguid. Ilmselged märgid sellest, et raha eest saab osta valimisi, sütitasid poliitikaringkondades esimesi alarmtulesid. Nii võttis 1907. aastal kongress vastu Tillmanni seaduse (toonase Lõuna-Carolina senaatori ja eelnõu toetaja Ben Tillmanni järgi), mis keelas föderaalvalimistel korporatsioonide otseannetused valimiskampaaniatele ja oli karistatav kriminaalkorras.

20. sajandi teise poole meediarevolutsioon kahekordistas panuseid, sest kallil telereklaamil oli isikuvalimiste kampaaniates määratu mõju. Aastal 1971 vastu võetud Föderaalne valimiskampaania seadus (Federal Election Campaign Act) kohustas kandidaate, parteisid ja poliitkampaaniate jaoks rahalisi annetusi koguvaid ja koondavaid PAC-e (political action committee) kõiki tehtud annetusi ja nende allikaid avalikustama. Seaduse üks olulisi aspekte oli riigipoolse kampaaniarahastamise sisseviimine, mille tarbeks anti tulumaksu deklareerijale võimalus annetada kolm dollarit presidendivalimiste kampaania fondi, mis kattis presidendikampaania ja parteikonventsiooni korraldamise kulusid.

Seaduse nõuete kontrollimise tegi aga keeruliseks föderaalse ja sisuliste pädevustega kontrollorgani puudumine. Mitmed 1970. aastate alguses lahvatanud poliitilised skandaalid, millest raputavaim oli Watergate’i afäär, sundisid kongressi seadust üle vaatama ja selle auke lappima. 1974. aasta parandused seadsid eraisikute ja PAC-ide annetustele ülempiirid ning loodi uus sõltumatu föderaalne järelvalveüksus – Föderaalne Valimiskomisjon (FEC ehk Federal Election Commission).

Mängu sekkub ülemkohus

Uued karmid piirangud olid pinnuks silmas mitmele poliitilisele jõule – eriti astusid piirangutele vastu New Yorki toonane vabariiklasest senaator James L. Buckley ning demokraadist senaator ja presidendikandidaat Eugene McCarthy. Mõlema meelest olid karmimad piirangud vastuolus USA põhiseaduse ühe aluspõhimõtte, sõnavabadusega.

USA ülemkohtu 1976. aasta otsusega Buckley vs Valeo kuulutati 1974. aasta seaduse osad, mis puudutasid kandidaatide valimiskampaania kulutuste ülempiiri, sõltumatute gruppide ja indiviidide (ehk mittekandidaatide) kampaaniakulutuste piiranguid ja kongressi otsepädevust määrata ametisse FEC-i liikmeid, põhiseadusega vastuolus olevaks. Sama otsus aga jättis jõusse kandidaatidele annetatud raha ülempiiri ning nõude, et nii annetused kui kulutused peavad olema avalikud, mis kohustas kandidaate annetustest FEC-ile raporteerima. Kohtu arvates oli samuti põhiseadusega kooskõlas seaduses välja pakutud skeem, mille kohaselt pidi ametlik kandidaat, kes nõustus vastu võtma föderaalvalitsuse pakutud otsetoetusi valimiskampaania kulude katteks, leppima vastutasuks kampaaniakulutuste ülempiiriga.

Tol ajal oli raske ette näha, et Buckley vs Valeo otsus võiks olla üliolulise tähendusega edasisele USA poliitkampaaniate rahastamissüsteemile. Selleks läks vaja siiani üht USA ülemkohtu vastuolulisemat ja enim poleemikat tekitanud, 2010. aastal ülemkohtunike enamusega viis-neli langetatud Citizens United vs Federal Election Commission otsust.

Esmapilgul ei olnud kogu Citizens United vs FEC kaasuses miskit erilist – „ei rasket kiviseina ega lukustatud ust“. Kogu lugu sai alguse 2008. aasta presidendivalimiste eel vändatud pseudo-dokumentaalist „Hillary: The Movie“ (filmi ennast võib siiani leida YouTube’i avarustest, nt siit). Citizens United ei olnud midagi muud kui üsna väike, halvasti varjatud vabariiklaste mittetulunduskorporatsioon, konservatiivseid väärtusi edendav mittetulundusühing, mille eesmärk oli poliitreklaamide, sealhulgas dokumentaalfilmide, tootmine ja levitamine. Aastal 2008 oli ühingu peamine sihtmärk Hillary Clinton, demokraatide üks peamisi favoriite presidendinominatsioonile.

Nimelt vaidlustas Citizens United FEC-i otsuse keelata kõnealust dokki levitada tol ajal kiiresti arenenud „video-nõudmisel“ (video on demand) süsteemi kaudu. FEC-i keelu alus oli 2002. aastast pärinev vabariiklaste ja demokraatide üksmeeles sündinud Valimiskampaania reformiakt (tuntud ka McCain-Feingold seadusena, meilegi tuttava vabariiklasest senaatori John McCaini ja demokraadist senaatori Russ Feingoldi järgi). Nimelt keelas akt – mis oli omakorda välja töötatud ühe valimiskampaania rahastamist puudutava ülemkohtu otsuse valguses – paisata korporatsioonidel 30 päeva enne (eel)valimisi televisioonieetrisse reklaame mõne presidendikandidaadi toetuseks või vastu. McCaini ja Feingoldi seadus reguleeris täpsemalt „pehme“ ehk annetuste teel saadud raha kasutamist üleriiklikes kui ka kohaliku tasandi valimiskampaaniates. Olulise lisapiiranguna keelas McCaini ja Feingoldi seadus ka ametiühingute või korporatsioonide varahaldusfondide annetatud raha kasutamise valimiskampaaniates.

Muidugi oli nii reformiaktil kui ülemkohtu otsustel valimiskampaania rahastamise teemal laiem poliitiline taust. 2000. aastate alguseks ja keskpaigaks oli valimiskampaaniate piirangud, sellesisulised ülemkohtu kaasused ning niiöelda „mittetulundusühingute“ halvasti varjatud poliitilise raha veetavad kampaaniad muutunud üheks kesksemaks tüliõunaks tugevalt pooldunud USA poliitikas. Vabariiklased vastustasid igasugu kampaaniapiiranguid, kuna nägid selles vastuolu põhiseaduse esimese konstitutsiooniparanduse ehk sõnavabadusega. Samas demokraadid juhtisid tähelepanu, et piiranguteta muutuvad valimised suure raha pantvangiks, mis ei meenuta enam päris seda demokraatiat, millele Madison, Washington ja co. USA kunagi rajasid. Ühest küljest oli tegu ideoloogilise vaidlusega, teisalt nautisid vabariiklased äriringkondade ja magnaatide rahalist toetust ning küsimus taandus seetõttu poliitilise eelise säilimisele.

Selleks ajaks oli sisuliselt lõhenenud ka ülemkohus, kus ühehäälne ülekaal oli konservatiivsemate vaadetega kohtunikel ning nii polnud üllatav kohtu viis-neli enamusega otsus, et Citizens United vs FEC kaasuses tuleb õigus anda Citizens Unitedile. Üllatav oli aga muu – ülemkohus otsustas eeskohtuniku John G. Robertsi initsiatiivil (Jeffrey Toobini suurepärase ülevaateartikli tollest vaidlusest ja ülemkohtu heitlusest võid leida siit), et kogu küsimust tuleb tegelikult näha senisest laiemas kontekstis, kui hageja ülemkohtusse pöördudes esitles.

Lõppotsuses ei olnud küsimus enam pelgalt selles, kas Citizens Unitedi levitatava (üsna halva) dokumentaalfilmi puhul on tegemist televisioonireklaami või dokiga (kas sellele kehtivad FEC-i piirangud või mitte), vaid otsus sõnastas selgelt, et niinimetatud sõltumatuid korporatsioone tuleb käsitleda füüsilise isikuna, kellele kehtib võõrandamatu õigus sõnavabadusele, mida ei saa piirata valimiskampaania rahastamise piirangutega. Otsus sedastas veel, et veelgi mõeldamatum on olukord, kus põhiseadusliku sõnavabaduse piiramist jõustab sisuliselt kongress, mis seaduse kohaselt määras ametisse FEC-i liikmed. Kohtunik Robertsi hinnangul tähendaks see sisuliselt föderaalse tsensuuri sisseviimist.

Kaasuses vähemusse jäänud ülemkohtu liberaalsema tiiva vastulause oli samuti terav ja erakordselt pikk – 90 leheküljel võtsid liberaalid kokku vastuargumendid, mille kohaselt on absurd nimetada tsensuuriks lühikesel perioodil spetsiifilistel asjaoludel ja kindlates piirides seatud kampaaniapiiranguid. Ka polevat õige võrdsustada korporatsioone füüsiliste isikutega ning seejärel omistada neile põhiseaduslikku piiranguteta sõnavabadust, jne.

Uus fenomen: Super PAC

Citizens United vs FEC otsuse järelmid ilmnesid kiiresti – kui USA alamkohus otsustas ühes kaasuses 2010. aastal, et indiviidid võivad ülemkohtu otsuse valguses annetada piiranguteta spetsiaalselt üksikkandidaatide kampaaniaraha koondamiseks loodud organisatsioonidele ehk niinimetatud Super PAC-idele, tekkis Super PAC-e valimiste eel kui seeni pärast korralikku sügispadukat. Super PAC-idele kehtisid küll mõned piirangud – neil puudus õigus teha edasisi rahalisi annetusi kandidaadile ning raha võis koguda ja kasutada vaid kandidaadi toetuseks mitte tema isiklikeks kulutusteks (ostes toetusreklaami, sealhulgas otseposti, telereklaami, jne.). Kõige tabavamalt on Super PAC-i kohatist absurdset olemust lahti seletanud kunagine Daily Show eesotsas Jon Stewarti ja Stephen Colbert’iga. Sisuliselt muutusid need aga kiiresti kandidaatide kampaania käepikendusteks.

Super PAC-id astusid aga märksa jõulisemalt areenile 2012. aasta presidendivalimistel. Ühelgi varasematel USA presidendi (eel-)valimistel pole kampaaniate rahastamisel sedavõrd olulist rolli mänginud kümmekond ülirikast isikdoonorit, kes Super PAC-ide kaudu oma poliitambitsioone rahuldasid. Näiteks kasiinomagnaat Sheldon Asheldon otsustas toetada vabariiklasest presidendikandidaati Newt Gingrichi 15 miljoni dollariga. Vabariiklaste (kuri)kuulus poliitoperaator Karl Rove suutis püsti panna Super PAC-i, mil polnud erilist vaeva oma kaukasse koguda 30 miljonit dollarit, mis pärinesid üksikute ülirikaste taskutest, jne. Mitt Romneyt toetanud Super PAC Restore Our Future (ehk „taastage meie tulevik“) suutis 2012. aasta valimistel kulutamiseks koguda 143,7 miljonit dollarit, samas kui näiteks Obamat toetanud American Crossroads („Ameerika ristteed“) suutis vastata 79 miljoni dollariga.

Kampaaniarahastusele kulutatavad summad tegid järsu jõnksu üles. Veebisaidi opensecrets.org hinnangul jahvatati nii 2008. kui 2012. aasta presidendivalimiste tsüklis läbi üle 2,5 miljardi dollari.

USA presidendivalimiste kogukulu

Tänaseks ongi USA valimised, ja mitte ainult presidendivalimised, muutunud paljuski võiduajamiseks dollarite nimel. Ühe erilise koha kogu kampaaniategevuses on televisioonis ja muus meedias sisse võtnud ründereklaamid. Ründereklaam iseenesest ei ole USA valimiskampaaniates päris uus fenomen, üks tuntumaid sellekohaseid näiteid pärineb 1964. aasta presidendivalimistest, kus Lyndon B. Johnson kasutas tuumasõja apokalüpsist Barry Goldwateri vastu. Vahest üks efektiivsemaid – Willie Hortoni ründereklaam – lasi 1988. aastal sisuliselt põhja Michael Dukakise kandidatuuri Valgesse Majja.

Ründereklaamid on Super PAC-ide kampaaniategevuste meelisvahendeid. Näiteks ajakirja The Economist andmetel paisati 29. jaanuaril Iowas, kolm päeva enne 2016. aasta presidendi eelvalimiste avapauku, eetrisse 19 tunni jagu poliitreklaame. Kuigi telereklaamide (sh ründereklaamide) mõju võib mõne uuringu kohaselt olla kulutatud rahaga võrreldes marginaalne, siis väga pinevas kampaaniaheitluses on lühikese ajaperioodi kestel massiivselt eetrisse paisatavatel reklaamidel kaalukausse kallutav võim. Vähemasti nii näivad uskuvat kandidaadid ja nende kampaaniameeskonnad. Pole siis imestada, et hinnanguliselt põletati ainuüksi Iowa kampaaniakatlas kokku umbes 60 miljonit dollarit.

Lisaks on eelvalimiste kontekstis kogu kampaaniategevuses äärmiselt suure kaaluga ground game ehk kandidaadi ja tema meeskonna võime mobiliseerida kohalikke võimalikke valijaid ja toetajaid, kasutades selleks ukselt-uksele koputamist, inimeste veenmist telefonikõnedega, jms. Ground game’i märksõnaks on efektiivsus – veenda on võimalik vaid teatud osa (kõhklevaid) inimesi, kes pole välja kujundanud tugevat valimiseelistust, samas veendunud toetajaid tuleb veenda pigem valimistel kohale ilmuma. Nende inimesteni tuleb jõuda õige sõnumiga, väheseima ajakulu ja ressursiga, mis tähendab, et rasket raha tuleb kulutada nii demograafiliste kui sotsiaalsete profiilide andmeanalüüsiks – ennekõike (võimalike) toetajate andmebaaside loomiseks ning nende andmete läbitöötlemiseks. Tehnika on selleks olemas, aga andmete koondamine ja töötlemine on vägagi kallis protsess.

Lisanduvad veel reaalsete telefonikõnede tegijate ja ustele koputajate palgad või vabatahtlike kulude katmine, kusjuures inimesi veenab kõige rohkem tuttava autoriteetse isiku isiklik pöördumine. Nii on kõige efektiivsem taktika üles ehitada toetajate võrgustikud, mis on omavahel niitidena seotud ning mille keskmes asuvad üle osariigi laotatud kandidaatide field office’id ehk välikontorid, mis kohalikke olusid kõige paremini hoomavad.

Kes kopikat ei korja, see…

Kokkuvõttes tähendab see tuhandete abiliste, ülikallite analüütikute ning küsitlustulemuste spetsialistide ja kõiksugu muu operatiivtöötajate palkamist, sest ainult vabatahtlikest meeskonnad ei suuda ka parima tahtmise juures korraliku täiemõõdulise kampaania vajadusi enam katta.

Mõneti on 2016. aasta kampaania erandlik ka rahavõidujooksus – ilma teevad süsteemivälised populistid, kes paistavad eredalt silma ka sellega, et eiravad traditsioonilist kampaaniarahastamise mudelit. Donald Trump ei ole jätnud kasutamata ainsatki võimalust rõhutada, et kavatseb kasutada kampaania rahastamiseks iseenda vara (mille suurust on muidugi üsna keeruline hinnata, kuna mees kaldub liialdama).

Bernie Sandersi anti-establishment sõnum kandub edasi ka tema lubaduses jätta kasutamata Super PAC-ide raha (kuigi teatud organisatsioonid on tema kasuks kampaaniat teinud). Sanders on edukalt üle võtnud kunagise demokraatide presidendikandidaadi Howard Deani leiutatud kampaaniarahastamise meetodi, mis baseerub interneti teel kogutavatel väikeannetustel (antud meetodit arendas äärmiselt edukalt edasi Barack Obama 2008. aastal).

USA 2016 kampaaniarahad

Võit New Hampshire’i eelvalimistel on tõuke andnud ka Sandersi rahakogumismasinale – pärast võidukõnet kogunes kõigest 23 tunniga kampaaniakassasse 6,4 miljoni dollari väärtuses väikeannetusi ning Bernie üheks käibefraasiks on saanud „27 dollarit“, sest just nii suur on summa, mida keskmiselt üks annetaja on Bernie kampaaniale üle kandnud. Tänu edukale strateegiale ei olegi Sanders raharallis Clintoni kauges tahavaatepeeglis. Ehkki suuresti Super PAC-idele toetuv Clintoni rahamasin on olnud muljetavaldav, siis ometigi on Sandersil olnud kasutada piisavalt otsest raha, et Clintoniga vähemalt eelvalimiste lõpuni lahingut pidada (asjaolu, mida enne eelvalimiste algust nähti Sandersi suurima nõrkusena).

Raharallit kulutuste seisukohalt jälgides peab silmas pidama seda, et tegu pole mitte sprindi, vaid maratoniga, kus võhma ehk rahalist ressurssi tuleb jaotada ühtlaselt. Vabariiklaste poolel on märkimisväärne, et oma kandidatuurist on loobunud New Jersey kuberner Chris Christie, kelle võime enda selja taha koguda mõjukaid ja jõukaid doonoreid ei kajastunud tema üldtoetuses.

Jeb Bushi rahakott on konkurentidega võrreldes samuti väga kõhukas, kuid sealt on juba väga palju dollareid nii Iowa kui ka teiste osariikide kampaaniategevusteks lendu lastud, seni arvestatavat efekti saavutamata. John Kasichi šansid on analüütikute meelest kasinad just tagasihoidliku kampaaniaressursi tõttu ning lähinädalad on tema jaoks sel rindel otsustava tähtsusega.

Raha mõju ei tasu ikkagi alahinnata – kokkuvõttes on paremini organiseeritud kampaaniategevusel suurem eduprotsent kui õhinapõhisel hurraa-kampaanial. November pole enam kaugel. Kiirustage, seltsimehed unetud!

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*