Kas Kanada on valmis tõeliseks muutuseks?

Riho Kangur

Vahtralehemaa kodanikel on 19. oktoobril valimiskastide juures pealtnäha lihtne, kuid sisult nüansirikas valik – kas anda järjekordne nelja-aastane mandaat konservatiivist peaministrile Stephen Harperile. Valimisvõidu korral saavutaks Harper midagi sellist, milleni pole küündinud ükski teine parteiliider alates 1908. aastast- olla peaministriametis neli ametiaega järjest.

Valija jaoks on sisuliseks alternatiiviks puhuda veelgi õhku juurde õhus võbelevale muutuste tuulele. Just muutusi – eelkõige pikaaegse peaministri jõulisele stiilile vastanduvat poliitikat – lubavad kaks suuremat opositsiooniparteid Thomas Mulcairi juhitud Uus Demokraatia ja Justin Trudeau’ Liberaalide Partei. Seda väljendavad ka parteide valimisplakatid: kui Uus Demokraatia kuulutab, et Kanada on “Muutusteks valmis” (Ready for Change), siis Liberaalne partei lubab “Tõelist muutust” (Real Change).

Kui neli aastat tagasi suutis Harper tänu tugevale majandusele (mida küttis nafta- ja maavarade hinnatõus) ning toonase opositsiooniliidri, liberaalide intellektuaalist peaministrikandidaat Michael Ignatieffi ootamatule nõrkusele saavutada Kanada parlamendis veenva enamuse, siis tänaseks näitavad kõik suuremad küsitlused, et võidu nimel rebivad rind rinnus kolm erakonda.

Kanada valimissüsteem sarnaneb Suurbritanniale: mandaadid (338) jaotatakse ühemandaadilistes ringkondades, kus kandidaadil tuleb saavutada häälteenamus. Seetõttu võib seekordseid Kanada valimisi pidada valimissüsteemi ja parteisüsteemi omavahelise seose olemasolu katselaboriks – kuulub ju poliitikateaduse raudvarasse veendumus, et nn Duverger’i mehhaanilise ja psühholoogilise efekti mõjul kujuneb enamusvalimiste süsteemi korral välja kaheparteisüsteem. Kuna tegemist on kolme suure konkurendiga ühemandaadiliste enamusvalimiste süsteemis, on poliitikajälgijatel eriti huvitav vaadelda Kanada valimistel ka teist politoloogilist fenomeni – nn strateegilist hääletamist põhimõttel the enemy of my enemy is my friend (mu vaenlase vaenlane on mu sõber).

Konservatiivid on oma valimislubadustes asetanud kaardid seekord teisiti: tavapärase “tugeva majanduse” asemel taotakse turvalisuspoliitika ja sisejulgeoleku trummi. Majanduse seis pole langenud nafta- ja muude maavarade hinna tõttu kiita ja peamine trumpkaart on viimaste terrorirünnakute valguses – neist eredaim näide hiljutine tulistamine parlamendis – tehtud immigratsioonipoliitikast ja islamist.

Konservatiive on viimastel nädalatel eriti aidanud meedias puhkenud kisa-kära selle ümber, kas kodakondsustseremoonial on õigus kanda burkat või (jumal hoidku!) niqabi. Valimisplatvormis on konservatiivid lubatud vähendada väikefirmade maksukoormust, suurendada universaalseid lastetoetusi ning tasakaalustada eelarve. Harper isiklikult on kampaanias rõhutanud oma kogemusi, sest võrreldes peamiste konkurentidega on tõesti tegemist poliitikadinosaurusega.

Liberaalide vedur on karismaatiline ja telegeneetiline partei esimees Justin Trudeau – endise pikaaegse (1968-1979) ja populaarse liberaalist peaministri Pierre Trudeau poeg, kes enne poliitikasse sisenemist töötas matemaatikaõpetajana. Tsentrist pisut vasakpoolsema maailmavaatega liberaalid lubavad eelkõige toetada keskklassi ja vaesemat elanikkonda, maksustades kõrgemalt suurema sissetulekuga inimesi, kelle aastane sissetulek on suurem kui 200 000 dollarit. Samuti lubavad liberaalid tasakaalustada eelarve juba 2016. aastaks. Jäädes truuks oma nimele, pooldavad liberaalid ka kanepi legaliseerimist ning vastustavad kodanikuvabaduste vähendamist turvalisuse arvelt.

Viimaste kampaaniapäevade kuumuses on konservatiivid edukalt rünnanud liberaalide “pehmust” suhtumisel islamiäärmuslusse, kuna nad ei poolda Kanada sekkumist Süürias ISIS-e vastases võitluses. Samuti on edukalt viidatud asjaolule, et Trudeau on poliitikas liialt kogenematu, mida on võimendanud ka mitmed ebakohased väljaütlemised debattides.

Thomas Mulcairi juhitud, ideoloogiliselt tsentrist samuti vasakule kalduv Uue Demokraatia platvorm on suhteliselt sarnane liberaalide nägemusele – peamine sõnum on suunatud senise konservatiivse valitsusest väsinud valijate võitmisele. Eelkõige lubatakse tasakaalustada eelarve aastaks 2016-2017 ning viia järgnevatel aastatel isegi plussi. Lubatakse anda rohkem õigusi Kanada põliselanikele, parandada tarbijakaitset, suurendada keskklassi sissetulekuid ning teha avatumaks TPP kaubandusläbirääkimised (Trans-Pacific Partnership). Ühe huvitavama ettepanekuna lubatakse üle minna proportsionaalsele valmissüsteemile.

Opositsiooni väga sarnased seisukohad on teatud mõttes kasuks tulnud konservatiividele, sest sõdides paljuski omavahel, on avatud oma tiib Harperi rünnakutele. Kogenud poliitikahundina on Harper koondanud konservatiivid ühtseks löögirusikaks, surudes edukalt maha tema suhteliselt kompromissitut valitsemisstiili vastandanud parteisisesed dissidendid, erinevad provintsipoliitikud ja põlisrahvaste esindajad. Kuid tsentraliseerimine võib konservatiividele valusalt kätte maksta – Quebeci ja mõne teise provintsi osatähtsus mandaatide jagamisel on tihedas valimisvõitluses märgatavalt kasvanud, samuti on üha olulisemaks saanud ka Kanada põlisrahvaste eelistus, kes nii mõneski põhjapoolsemas ringkonnas moodustavad valijate enamuse.

Tegelikult on suur osa kanadalasi juba hääletuskastide juures otsuse langetanud – 9.-12. oktoobri eelvalimistel osales rekordilised 3,6 miljonit eelhääletanut ehk üle 10 protsendi kogu 24,2-miljonilisest valijaskonnast. Eriti märkimisväärne on olnud kasv 2011. aasta eelvalimistega võrreldes tõustes koguni 71 protsenti! See ei tõota konservatiividele kui võimulolijatele midagi head ning seda näivad kinnitavat ka kõige viimased küsitlused, kus esikohal troonivad liberaalid 37-protsendilise toetusega. Konservatiivid jäävad maha juba kaheksa protsendipunktiga, kuid edestavad siiski napilt Uut Demokraatiat, kelle poolt kavatseb hääletada umbes 24 protsenti valijatest.