Burundi valimised võivad viia humanitaarkriisini Ida-Aafrikas

Villu Varjas

Rahvusvaheline üldsus eesotsas ÜROga on 21. juulil Burundis toimuvate presidendivalimiste pärast tõsiselt mures. Katel on juba ülekeemise äärel ja nähakse, et halvemal juhul võivad valimistele järgneda massilised ja julmad inimõiguste rikkumised.

Burundi asub Ida-Aafrikas suurte järvede piirkonnas, mille lähiajalugu on olnud kõike muud kui rahulik. Viimane kodusõda Burundis lõppes 2006. aastal. 1990-ndate alguses alanud konflikt hutude ja tutside vahel, milles suri umbes 300 000 inimest, jääb küll põhjanaabri, Rwanda, kodusõja varju, ent kestis seevastu tublisti pikemalt.

Seekord lõid rahutused välja aprilli lõpus, kui valitseva presidendi Pierre Nkurunziza partei otsustas tema kandidatuuri seada üles ka kolmandaks ametiajaks. Opositsiooni hinnangul läheks Nkurunziza kolmas ametiaeg vastuollu nii põhiseaduse kui eelmise konflikti järel sõlmitud rahuleppega.

President Pierre Nkurunziza (foto: GovernmentZA, Flickr)
President Pierre Nkurunziza (foto: GovernmentZA, Flickr)

Nii nagu punane rätik härjale, mõjus opositsioonile konstitutsioonikohtu otsus, mille kohaselt on kõik seadusega kooskõlas. Kohus pidas pädevaks argumenti, et esimeseks ametiajaks Nkurunzizat mitte ei valitud, vaid parlament määras ta ametisse.. Sarnast argumenti kasutas mullu ka Boliivia vasakpoolne president Evo Morales. Küll õnneks mitte sarnaste tagajärgedega.

Kokkupõrked võimude ja protesteerijate vahel on olnud karmid, ligi kolme kuu jooksul on naaberriikidesse, peamiselt Rwandasse, põgenenud umbes 150 000 inimest. Mai alguses üritati, küll ebaõnnestunult, viia läbi sõjaväeline riigipööre. Osa putšistidest arreteeriti, samas teine osa riigipöörajatest jätkas võimudevastaseid rünnakuid riigi põhjaosas, Rwanda piiri lähistel. Sõjaväge omakorda on süüdistatud relvade kasutamises protesteerijate vastu.

Protestide tõttu on valimisi korduvalt edasi lükatud. Esialgu pidid need aset leidma juuni lõpus koos parlamendivalimistega, mille võitis oodatult presidendipartei. Nii ÜRO kui Euroopa Liidu hinnangu kohaselt polnud valimised ei vabad ega usutavad. Muuhulgas tõmbas Euroopa Liit vaid mõned päevad enne valimisi oma vaatlejad riigist välja, uskumata, et tingimusi valimiste läbiviimiseks suudetaks täita. Presidendivalimised lükati esmalt edasi 15. juulile, kuid Ida-Aafrika riikide ja Lõuna-Aafrika Vabariigi survel lükati valimispäeva veel kuue päeva võrra edasi.

Rahvusvahelisel tasandil hoitakse Burundil tähelepanelikult silma peal. Üldine seisukoht on, et valimistegalisataks konfliktile ainult õli tulle, eesotsas USA-ga on kutsutud neid edasi lükkama. Riigi endine koloniseerija Belgia peatas pärast rahutuste algust toetuse maksmise valimiste läbiviimiseks ja samuti ühisoperatsiooni Hollandiga Burundi politsei arendamiseks.

Euroopa Liit külmutas samuti mai alguses kahe miljoni euro suuruse toetuse valimiste läbiviimiseks ja on hoiatanud sanktsioonidega neid, kelle tegevus peaks viima vägivallavõi inimõiguste rikkumiseni.

Sõltumatud ÜRO inimõiguste uurijad hoiatavad, et juhul kui rahvusvaheline üldsus midagi konkreetset ette ei võta, võib pingestunud olukord Burundis tuua endaga kaasa tõsiseid tagajärgi. Ja nende tagajärgede käesei kannataks mitte ainult Burundi ja tema lähinaabrid; seda oleks tunda tublisti kaugemale.

Valimiskampaania, mis on olnud kaugel võrdsete võitlusest, lõppes ametlikult laupäeval. Hetkeseisuga boikoteerib opositsioon valimisi, aga olles aus, siis tõsist vastast presidendile poleks kellestki. Kaheksast kandidaadist kolm on valimistel osalemisest juba loobunud. Samal ajal üritati Uganda vahendusel leida veel variante turvalisuse taastamiseks, et kujundada valimisteks ohutu keskkond ja võimaldada põgenike naasmine. Viimase info järgi pole sealt lahendusi oodata.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*