Veebruari valimisassortii kogu maailmast – Monaco, Costa Rica, Nepal ja Djibouti

Valimisvaatlus

Veebruaris käis Euroopas parlamenti valimas vaid 5097 inimest ehk 71 protsenti Monaco Vürstiriigi valimisõiguslikest kodanikest. Costa Rica presidendi- ja parlamendivalimistel tõusid üheks peateemaks samasooliste paaride õigused, mis tõstis tuhast konservatiivid. Nepalis jätkus uue föderaalse riigi vormimine ülemkoja valimistega ja peamise opositsioonipartei boikoti tähe all aset leidnud Djibouti parlamendivalimised lõppesid oodatult valitsuskoalitsiooni tagasivalimisega.

5097 monacolast valisid parlamenti

Rahvaarvult kääbus-, kuid varakuselt kröösusriigis Monacos toimusid 11. veebruaril parlamendivalimised, kus 7245 valimisõiguslikust kodanikust täitis oma kodanikukohust 5097 ehk ligikaudu 71 protsenti. Monaco parlamendi ehk Rahvuskogu 24 liikmest 16 valitakse enamushääletuse ja ülejäänud 8 proportsionaalse ehk nimekirja süsteemi alusel ametisse viieks aastaks. Saadikukandidaat peab olema vähemalt 25 ja valija 18-aastane ning passiivne kui aktiivne valimisõigus on isikul, kes on omanud riigi kodakondsust vähemalt viis aastat.

Parlamendivalimised võitis suure ülekaaluga parlamendi spiikri Stéphane Valeri poolt 2017. a septembris asutatud erakond „Esimene! Monaco Prioriteet“ (Primo! Priorité Monaco), kogudes 21 kohta. Monaco Horisondile jäi üle kaks ja Monaco Liidule üks mandaat. üldiselt on Monaco poliitika vägagi konsensuslik ning peamised kampaaniateemad keskendusid keskkonnale, suhetele Euroopa Liiduga ja miniriigile omaselt elamupoliitikale.

Monaco parlament on meile harjumuspäratult võimuvaene. Parlament küll arutab ja hääletab printsi poolt esitatud riigieelarvet ja seaduseelnõusid, kuid ei oma ise seadusandlikku initsiatiivi. Samuti on Printsil ehk suveräänil õigus vastu võetud seadus vetostada. Printsil on suveräänne õigus ka parlament ühepoolselt laiali saata (misjärel toimuvad kolme kuu jooksul erakorralised parlamendivalimised), lisaks valib ja nimetab prints valitsusjuhi.

Samasooliste paaride õigused põhjustasid Costa Rical poliitilise maavärina

Presidentaalse riigikorraga Costa Rica valijad suundusid 4. veebruaril uue riigipea ja parlamendi koosseisu valimiseks valimiskastide juurde.

Üheks suurimaks kampaania teemaks kujunes Ameerika Inimõiguste Kohtu otsus anda samasoolistele paaridele samasugused õigused kui heteropaaridele. Eestiga sarnaselt lõhestas küsimus ühiskonna Kesk-Ameerika väikeriigis kaheks ning tõi esiplaanile varasemalt paariprotsendise toetusega harjunud konservatiivse Rahvusliku Taastamispartei (Partido Restauración Nacional) eesotsas kristliku laulja ja tuntud ajakirjaniku Alvarado Munosega.

Samasooliste paaride õiguseid asus kaitsma sotsiaal-liberaalne Kodanike Aktsiooni Partei (Partido Acción Ciudadana), mis seadis presidendikandidaadiks 38-aastase kirjaniku ja politoloogi Carlos Alvarado Quesada.

Riigipeaks valituks osutumiseks on enim hääli kogunud kandidaadil vaja koguda vähemalt 40 protsendi valijate toetus, millega seekord keegi hakkama ei saanud. Presidendivalimiste Esimese vooru võitis suure üllatusena samasooliste kooselude seadustamise vastane Alvarado Munos, keda toetas ligi 25 protsenti valijatest. Carlos Alvarado Quesada nime postitas valimiskasti 21,6 protsenti valimistel osalenutest.

Valimiste üheks suurimaks üllatuseks võib aga pidada Costa Rica poliitika dinosauruse Rahvusliku Vabastuspartei (Partido Liberación Nacional) kandidaadi kolmandaks jäämist. 1951. aastal asutatud Rahvuslik Vabastuspartei on võitnud riigipea valimised üheksal korral ning mitte kordagi ei ole nende kandidaat jäänud teisest valimisvoorust välja. Seekordsetel valimistel panustati valele hobusele, kelleks osutuks „vaid“ 18-protsendilise toetuse kogunud endine parlamendispiiker Antonio Alvarez.

Lohutusauhinnaks Rahvuslikule Vabastusparteile oli napp valimisvõit parlamendivalimistel. 57-kohalises rahvusparlamendis hõivas sotsiaaldemokraatlik Vabastamise Partei 17 kohta, mis arvestades presidentaalset riigikorda suurt võidurõõmu paraku ei paku. Küll aga saavad rõõmustada Taastamispartei liikmed ja toetajad, sest ühiskonna polariseeritusse tulemusel ja Alvarado Munose edu tuules saadi õigus neljateistkümnele mandaadile esinduskogus, mis on tervelt 13 kohta enam kui neli aastat tagasi.

Presidendivalimiste teine voor peetakse 1. aprillil. Costa Rica president saab olla ametis vaid ühe ametiaja korraga, kuid hiljem on võimalik uuesti riigipeaks pürgida.

Nepali ülemkoja valimised tõid võidu kommunistidele

Nepali mais 2017 kohalike valimistega alanud valimismaraton jõudis 7. veebruari ülemkoja ehk rahvusassamblee või nepali keeles Rastriya Sabha valimistega lõpusirgele. Sarnaselt detsembris lõppenud alamkoja valimistele tegi ülemkoja valimistel puhta töö kahest komparteist koosnev valimisliit võites 56 jagamisel olnud kohast 40. See ühtlasi tähendab, et alamkoja valimiste järel maha seatud jõujooned, mis mõjutavad Nepali suhteid naabritega ning sisepoliitikat – loe alamkoja valimiste kokkuvõttest – ei muutunud vaid ainult tugevnesid.

Pildil on kommunistlike sümbolitega Nepali tervitusvärav.
Uue põhiseaduse vastuvõtmise järel on Nepali valimistel puhta töö teinud kommunistid (Foto: Sirensongs/Wikimedia Commons)

Samuti alamkoja valimistele sarnaselt põrus valitsev Nepali Kongress võites vaid 12 mandaati. Ülejäänud neli kohta jagasid omavahel võrdselt Nepali Föderaalne Sotsialistlik Foorum ja Nepali Rastriya Janata partei.

Nepali ülemkoja ülesanded ei erine oluliselt alamkojast. Mõlemad on võrdselt kaasatud seadusloomesse, kuid ülemkoda ei saa algata tagandamisettepanekuid ega eelarvet puudutavaid ettepanekuid.

Rahvusassamblee koosneb 59 liikmest, kellest kolm määrab valitsuse soovituse põhjal president ja ülejäänud on jaotatud võrdselt seitsme provintsi vahel. Ülemkoda ei valita otse vaid 2056 valijamehe poolt, kelleks on provintsi valitsuse ja kohaliku tasandi vanemad ja nende asemikud. Kaheksast mandaadist kuus jagatakse üksiku ülekantava hääle meetodil ning neist omakorda pooled on määratud naistele. Ülejäänud kaks jagatakse majoritaarse süsteemi alusel võrdselt puudega kandidaatide ja alama kasti ehk Dalitide esindajate vahel.

Veebruarikuu valimistel osales 2056 valijamehest siiski vaid 1677, sest suurimas provintsis oligi üles seatud vaid kaheksa kandidaati. Ülejäänud kuues provintsis oli üles seatud kokku 52 kandidaati 13 parteist.

Sarnaselt Ühendriikide senatile on ülemkoja liikme ametiaeg kuus aastat ja iga kahe aasta tagant valitakse kolmandik liikmestest ümber. Et 2018. aasta valimiste näol on tegemist esimeste valimistega, kus kõigi parlamendiliikmete aeg hakkab tiksuma nullist, kirjutati põhiseadusesse klausel, et sellises olukorras määratakse loosi teel kolmandik, kes peavad kohad vabastama kahe aasta järel ning teine kolmandik, kes peab sama tegema nelja aasta järel.

Ülemkoja valimistega astuti järgmine samm selles suunas, et Nepal lõpuks uue valitsuse saaks, kuid protsess alles käib. Lisaks sellele, et kumbki kommunistlik partei ei saa üksinda valitsust luua ja peavad läbirääkimisi pidama on veel vaja lahendada protseduurilisi küsimusi. Nimelt iga partei parlamendiliikmetest – seda kahe koja peale kokku – peavad kolmandik olema naised ja neid numbreid saab ilmselgelt korrigeerida alles peale ülemkoja valimiste toimumist.

Uuele põhiseadusele ülemineku viimane samm esindusfunktsioonide täitmisel peab aset leidma hiljemalt 60 päeva peale ülemkoja valimistulemuste väljakuulutamist riigile uue presidendi ja asepresidendi valimistega.

Djibouti opositsioon kahanes veelgi

Punase mere ja Adeni lahe kokkupuutekohas strateegiliselt üliolulisel laevateel paikneva Djibouti parlamendivalimised läksid oodatud rada, kui juba 1979. aastast võimul olnud Rahva Edu Kongressi ümber loodud Presidentaalse Enamuse Liit võitis 65 kohast parlamendis 58. Riigis, mida Freedom House reastab mitte vabade riikide alla, kus meedia on valitsuse käpa all ja tagatipuks mille peamine opositsioonierakond otsustas valimisi boikoteerida, ei ole siin ka midagi imestada.

Napilt alla miljoni elanikuga ja Eestist poole väiksemat riigis on opositsiooni võimalused läbi murda ahtad. Lisaks sellele, et võimalused oma häält kuuldavaks teha on piiratud, asus suurima opositsioonipartei Demokraatliku Uuenduse ja Arengu Liikumise juht peale arreteerimisotsuse väljaandmist juba pea aasta enne valimisi Euroopasse eksiili. Ülejäänud kaks suuremat opositsioonierakonda otsustasid valimistel osaleda ja said kokku seitse kohta.

Nagu tihti maailma valimiste puhul, kui kampaania ega tulemused uudisväärtust ei paku, võib midagi huvitavat leida kellakappi piiludes ehk vaadates valimissüsteemi. Djibouti puhul on ta veel selle võrra huvitavam, et võib mõelda, milline kukuks kohtade jaotus selle süsteemi alusel välja täielikult vabas valimiskeskkonnas.

Riik on jagatud kuueks valimisringkonnaks, kus igaühes jagatakse proportsionaalse meetodi ja kinniste nimekirjade alusel kolm kuni 35 kohta. Valimissüsteemi omapära seisneb selles, et ringkonnas enim hääli korjanud nimekiri saab 80 protsenti kohtadest ning ülejäänud kohad jagatakse proportsionaalselt ülejäänud vähemalt 10-protsendilise toetuse saavutanud nimekirjade vahel. Juhul, kui selliseid pole, lähevad võitnud nimekirjale ka ülejäänud 20 protsenti kohtadest.

Seda süsteemi rakendati esmakordselt 2013. aastal kui valitsev partei võitis 61.5-protsendilise toetuse juures 55 kohta 65-st. Samal alusel jagati kohad ka nüüd – kuigi protsentuaalseid tulemusi pole teada -, mille tulemuseks oli, et valitsev valimisliit kaotas vaid seitse kohta suurimas pealinna Djibouti 35-kohalises valimisringkonnas. Ülejäänud ringkondades tehti puhas töö, sealhulgas kolmes ringkonnas ilma konkurentsita.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*