Valimistega jätkub vinduv revolutsioon Hispaania parteimaastikul

Villu Varjas

Hispaania valmistus kogu mulluse aasta valimisteks kui võimalikuks revolutsiooniks enam kui 30 aastat kestnud traditsioonilises poliitikas. Erilist alust taolisteks ootusteks andis vasakpoolse Podemose jõuline esile kerkimine, kuid tähelepanu nõudis ka Ciudadanos (C’s) ehk Kodanikud. Podemose liidri Pablo Iglesiase sõbrustamine Kreeka valitsuspartei Syriza juhi Alexis Tsiprase ning parteide retoorika sarnasus sundisid tõmbama paralleele ka muutustega Kreekas, kuid võrreldavat revolutsiooni ei järgnenud ja ka enne pühapäevaseid valimisi võiks öelda, et pigem pääses paisu tagant valla evolutsioon.

Valitsuspirukat jagab esmakordselt neli erakonda

Alates 1980-ndate algusest on Hispaania poliitikas domineerinud konservatiivne Rahvapartei (PP) ja Sotsialistlik Partei (PSOE). Pärast 1993. aastat polnud nad valimistel kahepeale kokku saanud alla 70 protsendi häältest, ent erinevalt Kreekast ei toonud detsembrikuised valimised kaasa totaalset krahhi.

Jah, sotsialistid tegid aegade nõrgima tulemuse, aga kaks erakonda kokku jäi ikkagi napilt 50 protsendi (PP 28,7 protsenti ja 123 kohta ning PSOE 22 protsenti ja 90 kohta) piirist kõrgemale ning ka pärast valimisi oli tegemist kahe edukama parteiga. Probleem seisnes aga selles, et sarnaselt Iiri valimiste järgsele olukorrale, oli koalitsioon kahe enam hääli võitnud partei vahel traditsioonilise vastasseisu tõttu mõeldamatu.

Veel suurema probleemina ilmnes kohe, et koalitsiooni loomiseks polnud ka ühtegi muud reaalset kombinatsiooni. Teised mõeldavad kaheparteilised koalitsioonid olid välistatud kohtade arvu tõttu. Podemose 69 mandaati oleks teoorias olnud küll piisav, et saavutada 350-liikmelises parlamendis PP-ga enamus, ent ideoloogiliselt oleks selline lahendus olnud umbes sama mõeldav kui jääkaru kohtumine pingviiniga vabas looduses.

Graafik kohtade jaotuse muutumisest Hispaania parlamendis aastatel 1982 kuni 2015
Kohtade jaotus Hispaania parlamendis 1982-2015

Enne kuningalt mandaadi saamist lähenes valimiste võitja peaminister Mariano Rajoy (PP) sotsidele, uurides võimalust vähemusvalitsuse moodustamiseks. Pedro Sancheze juhitud erakonnale PSOE oleks aga isegi kaudne PP valitsuse toetamine tähendanud tugevaima opositsioonihääle andmist Podemosele ning seega langes antud variant laualt. Selles olukorras otsustas Rajoy valitsuse loomisest loobuda ja jätta see võimalus Sanchezele.

Sanchezel oli laual kaks varianti. Kas Iglesiase pakutud puhtalt vasakpoolne liit Podemose ja kommunistliku Ühendatud Vasaku (Izquierda Unida, IU) vahel või PSOE eelistatud vasaktsentristlik vähemusvalitsus Rivera Ciudadanosega (40 kohta), mida Podemos toetaks.

Ent kui juba enne oli teada, et nii Iglesias kui Rivera lükkavad koos koalitsioonis olemise pika aruteluta tagasi, siis miks üldse pakuti sellist varianti? Üks enamlevinud selgitusi on, et sellega sai Sanchez nihutada vastutuse väga tõenäolise läbikukkumise eest Podemosele.

Esimene hääletus kukkuski läbi, mis oli ka esimene kord Hispaania ajaloos kui peaministrikandidaat parlamendi ees põrus. Ühtlasi tähendas see, et liivakell uute valimisteni 26. juunil läks jooksma.

Podemos jõudis teatud hetkel küll arusaamale, et ühe peasüüdlasena uute valimiste välja kuulutamises nähakse neid ning üritas üles soojendada suhteid nii PSOE kui Ciudadanosega, kuid tulemust see ei muutnud.

Okkaline tee uute valimisteni

Pea koheselt detsembrikuiste valimiste järel olid uued valimised võimalus, millega kõik osapooled arvestasid. See on väljendunud ka erakondade käitumises ja väljaütlemistes, mis balansseerivad oma seisukohtade hingestatud kaitsmise ja suuremeelse kompromissivalmiduse ning loomulikult teiste vastupidises süüdistamise piiril.

Suuremat osa erakondadest on valimiste vahelisel perioodil räsinud sisemised probleemid ja skandaalid. Enim neist valitsevat PP-d, mis on pidanud pidevalt laveerima erinevate korruptsiooniskandaalide keskel ning mis kulmineerus Panama paberite skandaali sattunud tööstusministri José Manuel Soria tagasiastumisega aprillis.

Peamiselt PSOE, aga ka Podemos, vaevlesid mingil hetkel tõsises liidrikriisis. Kahe valimispäeva vahel pidanuks läbi viidama PSOE üldkongress, kus Sanchezel oli tõsine oht oma positsioon parteijuhina kaotada, kuid see otsustati täpsemat kuupäeva välja pakkumata edasi lükata.

Üks olulisemaid muutusi pühapäevaste valimiste eel on, et valimiste vahel panid leivad ühte kappi Podemos ja IU, mille tulemusel sündis valimisliit Koos Me Saame (Unidos Podemos, UP). Liidul on potentsiaali, sest lisaks parteide ideoloogilisele lähedusele, oli kuid kestnud nelja edukama erakonna vahelise kakluse üheks tulemuseks IU juhi Alberto Garzóni tõus arvamusküsitlustes kõige kõrgemalt hinnatud parteijuhiks.

Graafik, mis näitab, et valimiseelsed arvamusküsitlused ei näita praktiliselt mingit muutust võrreldes detsembrikuiste valimistega.
Valimiseelsed arvamusküsitlused ei näita praktiliselt mingit muutust võrreldes detsembrikuiste valimistega.

Marksistist majandusteadlane Garzón pakub valijatele märksa teistsuguse kuvandiga juhtfiguuri kui Iglesias, mis peaks vähemalt valimistele vastu minnes nende võimalusi parandama. Kahe mehe läbisaamine on hetkel hea, ent mis antud suhet pikaajalises perspektiivis ees ootab, on juba omaette küsimus.

Kui miski toetust uuele liidule tagasi tõmbab, võib see olla varasemast tublisti pikem samm vasakule, mida omakorda võimendavad peamiselt Ciudadanoselt, aga ka teistelt, pärinevad hoiatused, et Hispaania muutub Podemose juhtimisel Euroopa Venezuelaks. Podemose juhtkond eesotsas Iglesiasega töötas nimelt varasemalt Hugo Chaveze nõunikena ning muu hulgas süüdistatakse Podemost Venezuelast pärineva raha kasutamises erakonna finantseerimisel.

Olulisi teemasid on valimiskampaanias keeruline välja tuua. Loomulikult on seal majandus, töötus, korruptsioon ning ka Kataloonia enesemääramisküsimus, ent suur osa erakondade mahvist läheb üksteise tümitamisele. Viimast oli näha ka ainsast televisioonis edastatud valimisdebatist nelja suurema erakonna vahel. Rajoyd kritiseerisid oodatult kõik kolm ülejäänut peamiselt korruptsiooni ja töötuse kõrge määra pärast. Süüdistustele vastas Rajoy samuti mitte just kõige üllatavama seisukohaga, et kritiseerida on lihtne, valitseda aga keeruline. Kuid malakat jagus ka teistele – Ciudadanos läks isegi nii kaugele, et süüdistas Podemost kavas viia Hispaania välja Euroopa Liidust.

Elu pärast valimisi

Küsitlustulemused enne valimisi olulisteks muutusteks ja seega ka lihtsamateks koalitsioonikõnelusteks palju lootust ei anna ja lihtsast lahendusest võib lõpuks puudu jääda taas vaid mõni koht. PP toetus on endiselt umbes 30 protsendi ääre all, ka sotsialistid kõiguvad umbes samas, 21 kuni 23 protsendi vahemikus. Ciudadanos on oma toetust küll paari protsendipunkti võrra tõstnud ja neid toetab küsitlustes umbes 15 protsenti valijatest, aga enne detsembrivalimisi oli nende toetus üle 20 protsendi, mis valimispäevaks järsu kolinaga alla tuli.

Pildil on pingviin ja jääkaru, näitamaks, et tõenäosus, et Rahvapartei ja valimisliit Koos Me Saame valitsuse moodustavad on umbes sama, kui pingviini ja jääkaru looduses koos kohata.
Tõenäosus, et Rahvapartei ja valimisliit Koos Me Saame valitsuse moodustavad on umbes sama, kui pingviini ja jääkaru looduses koos kohata. (Pilt: pixabay.com)

Ehkki viimastes arvamusküsitlustes on UP toetus madalam kui oli valimistel Podemosel ja IU-l kokku, võivad sellegipoolest suurima võitjana esile kerkida just nemad. Vahepeal oli nende edu PSOE ees juba kuni kuus protsendipunkti, kuid viimastel päevadel on vahe kahanenud statistilise veani. Vana erakonnana võib PSOE-l säilida veel lootus antud seisust väljuda. Hispaania valimissüsteem eelistab kohtade jaotamisel väiksemaid piirkondi, kus olulisel kohal on kohalikud võrgustikud. Üldiselt on maapiirkonnad linnadest küll konservatiivsemad ja seega on peamiselt tegemist PP tugevusega, aga vasakpoole omavahelises võitluses võib see siiski oma osa mängida.

Juhul, kui kõik läheb praeguste valimisennustuste kohaselt, tähendab see esiteks murrangulist sündmust, et esmakordselt kerkib kahe suure vahele kolmas erakond. Veelgi olulisem oleks aga see, et juhul kui PP ja Ciudadanos kahepeale piisavalt hääli koalitsiooniks kokku ei saa, võib uus peaminister suure tõenäosusega tulla esimest korda uuest parteist. Aga ükskõik mis tulemus pühapäevastel valimistel ka ei tuleks ja kas tegemist on revolutsiooniga või evolutsiooniga, on Hispaania sotsialistidel sellele vaatamata põhjust muretsemiseks küllaga, sest PSOE kipub hetkel järgima sama rada, millel viimaste aastate jooksul on ennast leidnud ka mitmed teised Euroopa vasaktsentristlikud erakonnad. Hullemaks teeks olukorra kolmas koht, sest suure tõenäosusega tähendaks see, et sotsialistid määraksid, milline erakond loob valitsuse ja kumbki variant poleks neile kerge seedida.