Valimised märtsis – peatähelepanu Itaalial ja Colombial

Valimisvaatlus

Märtsis peeti mitmeid märgilise tähendusega valimisi. Itaalia parlamendivalimistel juhtus lõpuks see, mille juhtumist kardeti Euroopas juba eelmine aasta. Colombias peeti esimesi parlamendivalimisi peale FARC-i mässulistega rahulepingu sõlmimist. Venemaa ja Egiptuse presidendivalimistel oli ainsaks huvitavaks küsimuseks osavõtuprotsent, mis mõlemal puhul jäi madalamaks kui esialgu soovitud. Sierra Leone viis esimesed ilma ÜRO rahuvalvemissiooni kohaloluta valimised läbi professionaalselt ning Kariibidel valiti parlamendi ühes viimases kommunismi kantsis Kuubal, Grenadal ning Antigua ja Barbudal.

Itaalia parlamendivalimised tõid kaasa ebamäärasuse lähituleviku suhtes

Kevad tõi endaga lõpuks kaasa selle, mille juhtumist kardeti mitmel pool Euroopas kogu eelmise aasta. Hollandi, Prantsusmaa ja Saksamaa valimised olid lõppenud kas traditsiooniliste parteide või siis Prantsusmaa puhul uue, aga liberaalset demokraatiat viljeleva partei võiduga. Austria valimiste tulemus, mis viis väikepartnerina valitsusse veel aastatuhande alguses Euroopas parketikõlbmatu Vabaduspartei, oli Itaalia valimiste eelsoojendus.

Valimised võitsid – ükskõik, kas nähes võitjana Liiga juhitud valimisliitu või eraldi kandideerinud Viie Tärni Liikumist (Movimento 5 Stelle – M5S) – parteid, mida tavapäraselt kutsutakse populistideks. Pinnapealselt tundub nagu oleks muutus võrreldes viimaste, viie aasta eest peetud valimistega aset leidnud vaid toetusprotsentide ümber jagamises – samad tegelased jagasid lõviosa koogist ka 2013. aastal, kui Demokraatliku Partei (Partito Democratico – PD) juhitud vasakkoalitsioon edestas alamkoja valimistel (29,6 protsenti häältest) vaid 0,4 protsendipunktiga toona ekspeaminister Silvio Berlusconi juhitud paremkoalitsiooni (29,2 protsenti) ning nelja protsendipunktiga uustulnukat Viie Tärni Liikumist (25,6 protsenti). Kuid sügavamale vaadates, on need kõik elanud läbi olulisi arenguid.

Neist suurim on rollimuutus paremkoalitsiooni sees. Veel enne valimisi hellitas Berlusconi juhitud Edasi Itaalia (Forza Italia – FI) lootusi valitsuse loomisest, millega oleks peaministri kohale asunud praegune Euroopa Parlamendi president Antonio Tajani. Paremkoalitsioon võitiski valimised, kuid üle 17 protsendi häältest kogunud Liiga (Lega) edestas kindlalt 14 protsendi juurde pidama jäänud FI-d. Juba 1994. aastal koos valitsuse loonud koalitsioonis on esmakordselt üleriiklikul tasandil jõuvahekorrad muutunud. Oma rolli mängib siin Liiga identiteedimuutus – varasema nime Põhja Liiga (Lega Nord) kärpimine oli selge eesmärgiga kõnetada kogu Itaalia valijaid, mitte ainult Põhja-Itaaliat.

Valimiste vahelise aja suurim saavutus M5S-i jaoks olid 2016. aasta kohalikud valimised, mille auhindadeks olid Rooma ja Torino linnapeakohad. Seda hoolimata asjaolust, et Rooma meer Virginia Raggi ja tema kabinet olid juba vähem kui aasta pärast ametisse saamist ümbritsetud väiksematest ja suurematest skandaalidest, mis hõlmasid nii korruptsiooni kui kriitikat M5S-i valitsemispädevuse ning kogemuse puudumise suunal. Märgilise tähendusega samm oli ka partei rajaja, koomik Beppe Grillo taandumine partei eesotsast ning 31-aastase parlamendi asespiikri Luigi di Maio tõusmine liikumise juhiks.

Viie Tärni Liikumise esinumber, 31-aastane Luigi di Maio peab kõnet
Järgmine noor täht Euroopa poliitikataevas – 31-aastane Luigi di Maio, Viie Tärni Liikumise esinumber (Foto: Wikimedia Commons/Presidenza della Repubblica)

Tänu 2013. aasta valimistel kehtinud valimissüsteemile ja võitjale antavale boonusele sai vasakkoalitsioon Matteo Renziga (PD) eesotsas mugava enamuse parlamendis. Partei toetuse murdeliseks momendiks kujunes 2016. aasta detsembris läbi viidud põhiseadusreferendum, mille eesmärk oli muuta riigikorraldus efektiivsemaks, sealhulgas kaotades ülemkoja. Renzi sidus referendumi tulemuse oma ametissejäämisega ning kaotuse järel, nagu lubatud, astus tagasi.

Reformi läbikukkumisest hoolimata ei ole sotsiaaldemokraatide viie aasta saldo paha. Üle kolme aasta järjest on näidatud positiivset majanduskasvu – küll madalat, aga enam kui kolmeprotsendilist kasvu nähti Itaalias viimati aastatuhande vahetuse ajal –, tasapisi on vähendatud töötuse taset ning Põhja-Aafrikast tulevate sisserändajate kraan on tublisti kuivemaks keeratud; kuid seda kõike on olnud itaallaste jaoks liiga vähe.

Sellest, millist mõju tõid endaga valimistulemustele kaasa nii majandus kui sisseränne, annab aimu valimistulemuste kaart. Lõuna-Itaalia ehk põhjast tublisti vaesemad ning kõrgema tööpuudusega piirkonna valimisringkonnad on väheste eranditega M5S-i värvi kollased, samas kui ülejäänud klassikaliselt parempoolsed ringkonnad rikkamas, kesk- ja immigratsioonivastase Liiga kantsis Põhja-Itaalias on sarnaselt, tõsi, väheste eranditega, sinised. Vasakpoolsete hapust seisust annab omakorda märku peamiselt Toscana ja Emilia-Romagna regioone läbiva “punase vöö” kokku kuivamine. Piirkonnad, kus külades on seisnud Lenini kujud ning mida Teise maailmasõja järgsel perioodil pole vasakpoolsed kaotanud, kukkusid nüüd immigratsioonivastasele Liigale.

Valimised on läbi, mis saab edasi? Mõlemad valimiste võitjad ehk nii Liiga eesotsas Matteo Salviniga, kui M5S on valitsuse juhtimisest väga huvitatud, kuid kuu pärast valimisi ei olda lahenduse leidmisele veel lähedale jõutud. M5S-i jaoks oleks eelistatud partner Demokraatlik Partei, ent sarnaselt mõttekaaslastele Saksamaal otsustas viimane oma valimistulemustele viidates valitsemisest aja maha võtta ja opositsiooni minna. Di Maio jaoks oleks mõeldav ka liit Liigaga, kuid seda tingimusel, et viimane viskab üle parda Berlusconi FI. Ja samas on Berlusconigi jaoks mõte koalitsioonist M5S-ga umbes samavõrd ahvatlev. Seega, ükskõik kuidas ka ei kalkuleeriks, hetkel enamusvalitsust veel ei paista.

Protsess valitsuse moodustamiseks võib võtta kuid ja lõpuks ikkagi jõuda eikuhugi; tulemus oleks aga uued valimised. Teisest küljest jälle ei näeks mitte just kõik valge suitsu tõusmist entusiastliku märgina. Parteiprogrammide valimislubaduste hind kokku oli 200 miljardit eurot, millele pakuti katteid tunduvalt napimalt. Samal ajal on Itaalia riigivõlg 130 protsenti SKP-st, jäädes Euroopas teiseks Kreeka järel. Lisaks on nii Liiga kui M5S mõlemad olnud tugevalt euroskeptilised ning nende koostöövalmiduse kohta ülejäänud Euroopa Liiduga on keeruline midagi ennustada. Viimaste aastate, aga eriti viimase kuu suhete valguses Venemaaga tähendaks vähemalt suure Putini-fänni Salvini peaministriks tõusmise puhul, et ühtse seisukoha leidmine Euroopa Liidu riikide vahel, näiteks Venemaa sanktsioonide teemal, muutuks äärmiselt keeruliseks.

Venemaa presidendivalimiste osalusrekord jäi löömata

Vene Föderatsiooni presidendivalimiste ainuke küsimus oli, kui suur hulk inimesi tuleb ametisoleva presidendi Vladimir Putini usaldushääletusel osalema. Kas presidenti toetama, valimisjaoskonnas tehtud endliga iPhone’i võitma või pärast sedeli urni libistamist pirukatega maiustama. Vene valimiskomisjon tegi tänuväärse töö, nii et sedelite urni libistamist jäädvustasid ka jaoskondadesse üles pandud veebikaamerad. Mitmed videod on osutunud ootamatult populaarseks ning neid võib näha, kui trükkida Youtube’i otsingureale “russia ballot”.  

Hääletuse edukuse mõõtmiseks oli Kreml koostanud plaani, millega loodeti, et osaleks vähemalt 70 protsenti valijatest. See piir tõmmati aegsasti allapoole, 65 protsendi juurde, mis tähendas, et lõplik osalusprotsent 67,54 ületas eesmärgi korraliku varuga. Rekordit sellega küll ei purustatud, sest see püsib 2008. aastast saadik 69,7 protsendiga Dmitri Medvedevi käes.  

Colombias peeti FARCi-järgse ajastu esimesi valimisi

Colombia pidas 11. märtsil esimesed parlamendivalimised pärast 2016. aastal FARC-i mässulistega sõlmitud rahulepingut. Uue Kongressi koosseisu pääsesid automaatselt kümme poliitiliseks liikumiseks transformeerunud FARC-i liiget ehk 108-kohalisse senatisse kui ka 172 liikmega esindajatekotta pääseb valimistulemusest sõltumata viis FARC-i esindajat.

Parlamendivalimised ja sellega paralleelselt peetud presidendikandidaatide eelvalimised on presidentaalse võimuga Colombias sissejuhatuseks 27. maile määratud riigipeavalimisteks. Valijatel oli lisaks senati ja esindajatekoja kandidaatide üle hääletamisele võimalik osaleda ka presidendikandidaatide eelsõelumisel, näidates sellega ära hetkel kehtivad poliitilised jõujooned.

Parlamendi valimistel seadis end üles 16 valimisnimekirja. Senati valimistel saatis edu parempoolset parteid Demokraatrlik Keskus – Tugev käsi, suur süda (Centro Democrático – Mano firme, corazón grande), mida juhib Colombia ekspresident Álvaro Uribe. Demokraatliku Keskuse erakonna presidendikandidaati Ivan Duque’d saatis edu ka eelvalimistel, kus ta kogus erinevatel eelvalimistel, kuid siiski 42 protsenti rohkem hääli kui tema peamiseks rivaaliks peetav vasakpoolne Gustavo Petro.

Esindajatekoja valimistel ükski partei selget ülekaalu ei saavutanud. Tasavägises võitluses oli kõige edukam Eesti mõistes sotsiaaldemokraatlikke väärtusi kandev „Liberaalne partei“, mis hõivas 35 mandaati 172-st. Liberaalsele parteile järgnesid 32 kohaga Demokraatlik Keskus ja teine parempoolne Radikaalse Muutuse (Cambio Radical) erakond.

FARC-i poliitilise liikumise esindajad pidid leppima ette määratud kümne kohaga kongressis, kuna rahvast toetas neid vaid 0,33 protsenti valimistel osalenutest. Kokku osales parlamendivalimistel 36,5 miljonist valimisõiguslikust kodanikust 49 protsenti ehk 17,8 miljonit inimest.

Ebapopulaarse presidendi Juan Manuel Santose suurim saavutus, 2016. aasta rahuleping FARC-iga, seisab aga kanajalgadel. Riigi kohalolu on varem FARC-i kontrollitud aladel äärmiselt nõrk ning kuritegevus ja grupeeringute vahelised võitlused on maapiirkondades igapäevane nähe. Siiski,  parempoolsete edu parlamendivalimistel ja presidendivalimiste eelvoorus andis ettevõtjatele ja investoritele lootust, et Colombia jätkab reformide ja parempoolse majanduspoliitika teerajal.

Egiptuse stsenaariumijärgsed presidendivalimised

Egiptuses 26.-28. märtsini peetud presidendivalimised kulgesid kirjutatud stsenaariumi järgi ning istuv president Abdel-Fattah el-Sisi kogus 97 protsenti häältest. Ainus vastaskandidaat, kellel lubati kandideerida, Moussa Mostafa Moussa, sai 2,9 protsenti.

El-Sisi peamine väljakutse oli etteantud tulemusega valimistel kindlustada vähegi aktsepteeritav ja veidigi legitiimsust kinnitav osalus, mis vaatamata pingutustele, kus riiklikes telekanalites kutsuti ööpäevaringselt üles valimistest osa võtma, jäi siiski kõigest 41 protsendi juurde. See oli kindlasti el-Sisile teatav löök, kuna 2014. aasta presidendivalimistel osales 47 protsenti valijatest, ehkki võimult jõuga eemaldatud Moslemivennaskond oli kutsunud üles presidendivalimisi boikoteerima.

Loidus tulenes kindlasti Egiptuse valijaskonnas laialt levinud arvamusest, et tegu on kõigest etendusega. Valimisaktiivsusele ei aidanud kaasa ka el-Sisi vastaskandidaadi keeldumine osaleda presidendikampaanias, kuna ta ei soovi istuvale presidendile „väljakutset esitada“.

El-Sisi kõige tõsiseltvõetavamatel konkurentidel blokeeriti tee valimissedelile jõuda juba enne kampaaniat. Endine armeekindral Sami Hafez Anan diskvalifitseeriti näiteks ettekäändel, et ta pole esitanud avaldust armeest lahkumise kohta ning teenistuses olevatel sõjaväelastel on keelatud poliitilisse ametisse kandideerida. Anani kinnitusel esitas ta samasuguse avalduse nagu el-Sisi 2014 aastal, kui armeekindral sõjaväelise riigipöördekatse järel otsustas ametlikult ka presidendiks kandideerida. Et sellest veel ei piisanud, laskis valitsev võim Anani mõned päevad pärast presidendikandidaadina üles astumist arreteerida.

Sierra Leone sai esimese vabas riigis sündinud presidendi

Maailma ühes vaesemas riigis Sierra Leones oli 3,1 miljonil hääleõiguslikul kodanikul 7. märtsil võimalus valida nii presidenti, parlamenti kui kohalikke omavalitsusi. Kui kahe viimasega saadi valutumalt hakkama, siis presidendi sõelumiseks läks vaja tavapärasest pisut rohkem aega.

Sisuliselt on Sierra Leone olnud iseseisvumise järel aastal 1961 kahe partei – Sierra Leone Rahvapartei (SLPP) ja Kõikide Rahvaste Kongress (APC) – köieveo tallermaa. Samuti kosub raskustes majandus alles mõne aasta eest riiki räsinud ebola puhangust. Löök on ka välisinvestorite lahkumine, keda ei ahvatle enam riigi maavarad, mille hind on maailmaturul odavnenud tunduvalt.

Presidendivalimiste avavoorus läinuks võitjal vaja mitte üldlevinud kombel üle poole häältest, vaid koguni 55 protsenti. Kõrget künnist läks katsuma 16 kandidaati, nende seas ka kaks naist. Aastal 2012 ametisolevale presidendile Ernest Bai Koromale valimised kaotanud opositsiooniliider Julius Maada Bio SLPP-st kogus 43,3 protsenti häältest, napilt teiseks jäi võimupartei APC kandidaat Samura Kamara 42,7 protsendiga. On oluline märkida, et vahe Bio kasuks oli vaid 15 000 hääle ringis ning kõrge valimisosalus üle 80 protsendi andis alust ennustada tulist jätkukampaaniat.

Ehkki teine voor seati 27. märtsile, vaidlustas APC viitega rikkumistele avavooru tulemused. Opositsioon nimetas APC sammu viivitustaktikaks. Asja läbi vaadanud põhiseaduskohus süüdistustele alust ei leidnud ning nihutas valimised ajakaotuse tõttu ning valimiskomisjoni palvel 31. märtsile.

Teise vooru võitis endine brigaadikindral Bio 51,81 protsendiga. Kamaral tuli leppida 48,19 protsendiga häältest, kuid ta lubas tulemused vaidlustada. Presidendivalimisi kritiseerisid ka põhiseadusjuristid, kelle sõnul jäid valimised väljapoole presidendiameti viie aasta täitumist pluss kolme kuu pikkust lisaaega. Selle järgi oleksid pidanud valimised aset leidma veebruaris. Rahvusvahelised vaatlejad tunnistasid teise vooru vaatamata väikestele vahejuhtumitele siiski rahuldavaks ning Bio vannutati Sierra Leone viienda riigipeana ametisse 4. aprillil.

Bio oli Sierra Leone sõjaväeline riigipea 1996. aasta jaanuariputši järel, mil ta kukutas oma endise sõbra hunta, lubades võimu üle anda demokraatlikele jõududele. Seda ta ka paar kuud hiljem tegi. Bio on esimene Sierra Leone demokraatlikult valitud president, kes sündis koloniaalvõimu alt iseseisvunud riigis. Ühtlasi on Bio teine kõrge sõjaväelane presidendiametis; esimesena tegutses demokraatliku riigipeana endine kindralmajor Joseph Saidu Momoh, kes oli võimul aastail 1985 kuni 1992.

Rooma-katoliku usku Bio on rahvuselt šerbro, tema Gambia ja Sierra Leone juurtega abikaasa Fatima aga moslem. Nad abiellusid 2013. aastal Londonis, kus laulatus peeti kirikus ning mošees viidi läbi palveteenistus. Paaril on ühiselt üks laps, Biol on varasemast abielust kolm USA-s sündinud last.

Esimest korda leidsid kodusõja järgsed valimised aset ka olukorras, kust puudusid täielikult ÜRO rahuvalvemissiooni esindajad. Nii kohalikud kodanikest vaatlejad kui rahvusvahelised valimisvaatlejad pidasid kampaaniaperioodi üldiselt vägivallavabaks ning leidsid, et keskvalimiskomisjon korraldas valimised professionaalselt ja vastavalt rahvusvahelistele standarditele. Komisjon oli eelnevalt korrastanud põhjalikult ka valijaregistrit ning muutnud valimisringkondade piire. Juba mullu viis Sierra Leone läbi põhjaliku haldusreformi, mille uue haldusjaotuse kohaselt on riigis nüüdsest neli provintsi – Põhja-, Ida-, Lõuna- ja Loodeprovints – pluss Läänepiirkond pealinna Freetowniga. Haldusüksused jagunevad 16 ringkonnaks, mis omakorda koosnevad kokku 190 hõimualast (chiefdom).

Uuenenud on ka parlamendi struktuur ning koosseisu suurendati 12 võrra 144 kohani. Parlamenti pääseb ühemandaadilistest valimisringkondadest otse 132 kandidaati ning eraldi määratakse veel 12 ülempealikku (paramount chiefs). Parlamendivalimistest võttis osa 795 kandidaati, neist sada naist. Valimised võitis APC 68 kohaga, SLPP sai 46 mandaati.

Kuubal valideeriti kommuniste ja oodatakse uut presidenti

Kuuba rahvas tähistas 10. märtsil „inimeste võimu rahvusassamblee“ (Asamblea Nacional del Poder Popular) „valimisi“. Kõik 605 kohta hõivas ootuspäraselt kompartei 86-protsendise valimisosaluse juures.

Seekordne kommunistide valideerimine oli siiski erilisema hõnguga, kuna president Raúl Castro andis teada, et tema enam riigipeaks ei pürgi. See tähendab, et ümber saab ligi kuue aastakümne pikkune Castrote võimuperiood. Järgmist riigipead koguneb parlamendi uus koosseis valima 19. aprillil.

Kariibi mere riikide kaart
Kariibi mere riigid (Pilt: Wikimedia Commons/Kmusser)

Grenada 15-kohalise parlamendi valimised võitis taas peaministripartei

Veidi enam kui 100 000 elanikuga Kariibi mere saareriik Grenada valis 13. märtsil 15-kohalist parlamenti. Valimistel osales 73 protsenti valijaskonnast ehk 57 300 valijat, üles seati 45 kandidaati.

Valimisi domineeris senise peaministri Keith Mitchelli Uus Rahvuslik Partei, mis võitis kõik 15 saadaval olnud kohta. Mitchell on istunud peaministritoolil mitmel korral. Praegune järjepidevus ulatub tagasi aastasse 2013, enne seda oli ta valitsusjuht aastail 1995 kuni 2008. Seega on ta mikroriiki tüürinud kokku 17 aastat, mis teeb temast kõige kauem ametis olnud Grenada peaministri.

Antigua ja Barbudal jätkub tööpartei domineerimine

Märtsis toimusid valimised veel ühes elanike arvult Tartu-suuruses Kariibi mere riigis ehk Antigua ja Barbudal. Saareriigi 17-kohalises parlamendis hõivas suure enamuse ehk 15 kohta taas peaminister Gaston Browne’i Tööpartei, suurendades oma senist mandaatide arvu ühe koha võrra. Parlamenti pääses kokku kolm parteid ehk kahel ülejäänud poliitilisel jõul tuleb kummalgi leppida ühe kohaga.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*