Tšehhile on kombeks üks president korraga

Riho Kangur

Tšehhi alamkoja eilne otsus end laiali saata ei olnud üllatus, sest nii parempoolne TOP 09, sotsiaaldemokraadid kui ka kommunistid olid teatanud, et toetavad ummikseisust pääsemiseks erakorraliste valimiste esilekutsumist parlamendi laialisaatmisega. Laialimineku poolt hääletas 140 saadikut, 60 oli enne hääletamiselt protestiks saalist lahkunud.

Kui 2010. aasta parlamendivalimistel võidutsesid parempoolsed ja tsentristid ning valitsuse moodustasid ODS (200-liikmelises alamkojas 53 mandaati), TOP 09 (41) ja liberaalne Věci veřejné (24), siis pärast peaminister Petr Nečase ja tema staabi ümber lahvatanud skandaali ning järgnenud peaministri tagasiastumist oli riik jõudnud poliitilisse tupikseisu. Lisaks ummikseisule võib kolme partei –ODS-i, sotsiaaldemokraatide ja kommunistide– otsuse taga toetada parlamendi laialisaatmist ja erakorraliste valimiste korraldamist näha ka viimaste avaldatud arvamusküsitluste varju. TOP 09 suurim konkurent paremal tiival, ODS, on end skandaali tõttu lootusetult diskrediteerinud ning TOP 09 näeb võimalust oktoobri lõpus toimuvatel valimistel paremtelg sisuliselt monopoliseerida. Sotsialistide ja kommunistide liidule ennustavad aga küsitlused edu, mis oleks piisav, et võita alamkojas enamus ja moodustada valitsusliit. 

Horisontaalsel teljel toimuv valimisvõitlus parteide ja nende ideoloogiate vahel on aga vaid mündi üks pool. Teine, vahest et isegi olulisem taplus toimub vertikaalteljel, võimuinstitutsioonide vahel, kus senisele demokraatlik-parlamentaarsele süsteemile on teatud mõttes väljakutse esitanud otsemandaadiga varustatud president. 

Erakorraliste valimiste tulemused ning edasised arengud Tšehhi poliitmaastikul võivad anda päris olulisi argumente ka Eestis viimasel kümnendil paljuväideldud presidendi otsevalimiste pooldajate kui vastaste leerile. Teooria parim kriteerium on praktika ning tšehhid pakuvad võimalust võtta olulisi õppetunde, kuidas mõjutab keerulist ja habrast, parlamendikeskset demokraatiamudelit presidendiinstitutsiooni tugevdamine otsemandaadi abil. Tšehhi demokraatiakogemus, poliitkultuur ja põhiseaduslik institutsioonide ülesehitus sarnaneb paljuski Eestiga. Muidugi on kahe riigi poliitilise süsteemi vahel erisusi–näiteks puudub Riigikogul ülemkoda, ehkki tõe huvides võib märkida, et Tšehhi Senati võim on üsna marginaalne ega ole päriselt võrreldav näiteks föderaalriigi ülemkojaga.

Aga presidendist ja riigipea valimise reformist. Nimelt muutis Tšehhi parlament 2012. aastal presidendi valimise süsteemi –kui seni valis presidenti parlament, siis vahetult pärast 2012. aasta valimisi otsustas parlament heaks kiita põhiseaduse muudatused, millega usaldati presidendi valimise pädevus rahva kätesse. Valimisreformil oli rahva seas tugev poolehoid, kuna senine kord, kus edukas presidendikandidaat pidi pälvima kahe koja enamuse (esimeses voorus oli valituks osutumiseks vajalik absoluutne enamus Esindajatekoja koosseisu saadikute kui ka Senati koosseisu liikmete seas ehk 101 + 42 mandaati. Kui enamust ei saavutatud, siis teises voorus oli vajalik absoluutne enamus kohal olnud alamkoja saadikute kui ka senaatorite seas. Vajadusel peetud kolmandas voorus pidi edukas kandidaat koguma absoluutse enamuse kohal olnud parlamendiliikmete seast ehk kahe koja peale 141 häält. Kui kolme vooru peale ei õnnestunud ikka presidenti valida, toimus kogu protseduur uuesti) oli muutnud presidendivalimised kohati farsilaadseks lehmakauplemiseks. Nii andis koosseisu enamuse põhimõte erinevatele poliitilistele jõududele tihedas valimisvõitluses, mida iseloomustas leppimatu vastasseis erinevate poliitiliste jõudude ja kandidaatide vahel, üksikutele parlamendisaadikutele ja parteidele mittehääletamisega niinimetatud väljapressimispositsiooni. Väidetavalt osteti vajalikke hääli nii raha kui positsioonide eest, tipnedes 2008. aasta valimistel olukorraga, kus vajaliku enamuse saavutamiseks kärutati Roheliste saadik otse operatsioonilaualt parlamenti hääletama, et vajalik enamus tagada. Võitluse tulisust näitas ka fakt, et kokku ei suudetud leppida isegi selles, kas hääletus parlamendis peaks olema salajane või mitte, mis andis veelgi enam võimalusi igasugusteks tagaseljalepeteks ning poliitdiilideks, mida oli eriti osav kasutama Vaclav Klausi meeskond.

Sellise korruptiivse narrimängu tagajärjeks oligi otsevalimiste idee kiire populaarsuse tõus rahva seas, ehkki mitmed politoloogid, riigiõiguslased kui isegi kahte ametiaega lõpetav ja seega mittekandideeriv trikster Václav Klaus hoiatasid, et otsemandaadi andmine presidendile, kellel Tšehhi põhiseaduse mõtte järgi on siiski vaid marginaalne roll, võib kõikuma lüüa senise võimutasakaalu ning lõppeda poliitilise ebastabiilsuse suurenemisega riigis. 

Pärast sotsialistide kandidaadi Miloš Zemani valimisvõitu aasta alguses peetud presidendivalimiste teises voorus (kus ta lõi endist välisministrit Karel Schwarzenbergi vahekorraga 54,8 versus45,2 protsenti) oli õhus märke, et Zeman kavatseb presidendi volituste piiride vabamaks tõlgendamiseks rõhuda senisest tugevamalt rahvalt saadud mandaadile ning sekkuda veelgi tugevamalt päevapoliitikasse, rahva toetus igal hetkel trumpkaardina tagataskus. 

Kui peaminister Nečase ja tema kabinetiülema Jana Nagyová ümber lahvatanud ebaseadusliku jälitamise skandaali tagajärjel oli valitsus sunnitud tagasi astuma, andiski see presidendile võimaluse sogases vees veelgi enam oma positsioone ja agendat tugevdada. Zeman keeldus parlamendi ette toomast senise juhtiverakonna eelistatud kandidaati (senist alamkoja spiikrit), eelistades tema asemel esitada kinnitamiseks hoopis ühe oma liitlastest, kellel aga puudus parlamendierakondade seas ametissekinnitamiseks vajalik toetus. Sellist käiku saatsid süüdistused, et otsevalitud Zeman püüdis teadlikult esile kutsuda erakorralisi valimisi, mängimaks trumbid kätte küsitlustes populaarsust kogunud „koduparteile“. Samas on paljud Tšehhi poliitikavaatlejad osundanud, et sotsialistide partei ja Zemani suhted pole sugugi pilvitud ning erakonnas käib terav sisevõitlus Zemani toetajate ( „zemanistide“) ja tema mõjuvõimu vastustavate parteitegelaste vahel. 

Viimane, mida Tšehhi hetkel lisaks poliitilisele ebastabiilsusele vajab, on põhiseaduslik kriis. Võib-olla on termin „põhiseaduslik kriis“ siinkohal pisut üle paisutatud ning küsimus ei olegi presidendi otsevalimistes. Näiteks Soomes, kus parlamendikesksesse poliitilisse süsteemi mahub ka piiratud võimuvolituste, kuid otsemandaadiga president, pole mõningatele kõrvalistele hõõrdumistele vaatamata suuremaid probleeme tekkinud. Ka Tšehhis näib rahvas endiselt otsevalimisi ja jõulist presidenti toetavat, mis pärast pidevaid poliitilisi enesevigastusi ja skandaalikesi (alates korruptiivsetest seostes kuni ühe bussijuhi süüdistamiseni poliitilises laimamises, kes bussis rippuvat Vaclav Klausi pilti presidendi pähe joonistatud antennidega kaunistas). Eesseisvaid erakorralisi valimis peetaksegi teatud referendumiks presidendi ja tema võimuvolituste üle.