Taani valimiste järel on malelaual seis segane

Kristian Lau Nielsen

Taani parlamendivalimised 18. juunil ei kujunenudki sedavõrd tasavägisteks kui eelnevalt oodati. Valimistulemuste selgudes edestas Taani tsentristlik-parempoolne blokk sotsiaaldemokraatide juhitud valitsevat vasakpoolset blokki nelja protsendipunktiga, kogudes 90 kohta vasakbloki 85 vastu.

Neli mandaati, mis on eraldatud Gröönimaa ja Fääri saarte esindajatele, läksid kõik, piust üllatuslikult, vasakleerile. Kõik see tähendab, et 179-kohalises folketingis on jõudude vahekord kahe bloki vahel sisuliselt tasakaalus. Samas tuleb silmas pidada seda, et Gröönimaa ja Fääri saarte saadikud jätavad hääletamata küsimustes, milles sisuline pädevus on omavalitsuste esindajatel.Poliitskaala vasakul teljel olid võitjad sügavalt vasakpoolne Puna-roheline Liit, mis suurendas oma häältesaaki vaatamata uuele tugevale uuele konkurendile – asjakohast nime kandvale Alternatiivsele erakonnale, mis lubas valijale, et “lõppeb senine poliitika, mis pole nime ei väärt”. Alternatiiv pääses parlamenti sotsialistidelt ja sotsiaalliberaalidelt, ära tõmmatud häälte abil. Viimased said parlamendi valimistel tugevasti rappida.

Vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraadid võitsid esmakordselt alates 1998. aastast parlamendikohti juurde ning tõusid parlamendis esindatuselt Taani suurimaks erakonnaks (viimati suudeti seda teha 2001. aastal), kaotasid nende koalitsioonikaaslased liiga palju mandaate, et säilitada enamus parlamendis.

Peaminister Helle Thorning-Schmidt – kes teatas 2013. aastal, mil valitsuse reiting oli madalpunktis, et võitlus pole enne möödas, kui “blondiin on oma stiletto jalast löönud” – pidi siiski juba valimisõhtul tunnistama, et astub pärast kümmet aastat erakonnajuhi ametist tagasi. Vabaneva erakonnajuhi ameti võtab üle lahkuv justiitsminister Mette Frederiksen. Järgmisel päeval andis peaminister ametlikult valitsuse tagasiastumisest teada kuninganna Margarethe II-le.

Thorning-Schmidt-Frederiksen
Helle Thorning-Schmidt ja Mette Frederiksen aastatel 2014 ja 2001

Paremteljel võib suurimaks valimiste võitjaks pidada Taani Rahvaparteid, mis kogus 15 kohta enam kui eelmistel üldvalimistel ning tõusis suuruselt teiseks jõuks parlamendis. Partei esindab parempoolseid vaateid väärtusküsimustes, kuid majanduspoliitikas esindab pigem vasakpoolseid seisukohti.

Rahvapartei ehitas oma valimiskampaania üles populistlikele lubadustele, püüdes eelkõige nende valijate hääli, kes viimaste aastate majandusraskuste tuultes kõige rohkem on kannatada saanud ning tunnetavad, et kogu Taani majanduse edust on kasu saanud üksnes Kopenghaageni ja teiste suuremate linnade elanikud, samas kui avatud piiride poliitika ja heaoluriigi lahkus lasub ebaproportsionaalselt palju nende endi õlgadel.

Taoline valimiskampaania oli tegelikkuses sedavõrd edukas, et oma suurimat trumpi, immigratsiooniteemat, ei pidanud Rahvapartei aktiivselt lauale käimagi. Selle eest hoolitsesid hoopistükkis teised erakonnad ning Rahvapartei pidi vaid kampaaniaplakatitel valijale meenutama “te ju teate, et me seisame selle eest (ju ka)”.

Alates 2012. aastast on Rahvapartei vankrit vedanud esimees Kristian Thulesen Dahl, on viimasel paaril aastal olnud valijate silmis kõige usaldusväärsem Taani poliitik ning kogus lõppenud valimistel enim isiklikke hääli. Dahl on osutunud selgelt vähempolariseerivaks kui eelmine Rahvapartei juht Pia Kjærsgaard.

Rahvaparteil on õnnestunud edukalt napsata hääli sotsiaaldemokraatidelt, ent lisaks üle võtnud “rahvusluse” temaatika Konservatiivselt Rahvaparteilt. Konservatiivid tähistasid oma sajandat aastapäeva ajaloo nigelaima häältesaagiga, kaotades veel kaks mandaati, mis muudab nad parlamendi väikseimaks erakonnaks.

Libertaarne Liberaalne Liit sai täiendavat hoogu nelja uue mandaadiga, millest enamiku tagasid muidu liberaalide ja konservatiivide hääled. Lisaks positsioneeris erakond end majandusteemadel puhtamate liberaalidena kui teised parempoolsed jõud ning suuremate euroskeptikute ja vähem immigratsioonihulludena kui liberaalid.

Liberaalide (Venstre) jaoks olid valimised kibemagusa mekiga. Seni suurim parlamendierakond langes kolmandaks, kaotades 13 kohta, mis on erakonna kõige kehvem valimistulemus pärast 1990. aasta valimisi. Enamik süüd selles lasub nende juhil Lars Løkke Rasmussenil ning tema usaldamatuse ning aususe kuvandil. Ent samas on asjade käik koos korraliku kolakaga valimistel sillutanud liberaalidele tee naasta valitsusse ning Rasmussenile võimaluse asuda uuesti peaministritoolile, mille ta 2011. aastal vabastas.

Uue valitsuse moodustamine ei ole samas olnud kergete killast. Pärast konsultatsioone erakondadega tegi kuninganna Rasmussenile ülesande enamusvalitsuse moodustamiseks.
See aga ebaõnnestus vähem kui 48 tunniga, kui paremtsentristid jätsid nõustumata liiga paljudel teemadel. Pärast teist ringi konsultatsioone andis kuninganna Rasmussenile võimaluse püüda moodustada vähemusvalitsust. Isegi sel moel olid läbirääkimised pingelised ning läksid lõhki, nii et Thorning-Schmidtil tuli eelmisel nädalal Brüsselis Euroopa Nõukogu istungjärgul riiki viimast korda esindada nn ülemineku valitsusjuhina.

Suuremate komistuskivide seas oli riigisektori kulude kasvu kiirus, mille puhul Rahvapartei oli lahkuva valitsusega rohkem ühte meelt, samas kui liberaalid ja muud paremerakonnad tahtsid peatada kulutamist ka praktikas. Paralleelselt peeti teist debatti selle üle, kuidas alandada töölisklassi maksukoormust, mis on OECD-riikide seas kõrgeim. Selleks on valik, kas seada esiplaanile marginaalsete maksude vähendamist suurema sissetulekuga inimestel või üldist maksumäära madala sissetulekuga inimestel.

DK valimistulemused 2015Lisaks oli probleemiks läbirääkimistel Taani suhe EL-iga. Liberaalid, kes tavapäraselt on ühed suuremad EL-i toetajad, tegid ettepaneku vaadata ümber Taani seisukohad seoses loobumisega justiitskoostööst EL-iga. Samas Rahvapartei ei soovi muudatusi ning soovitab eeloleval rahvahääletusel antud teemal ei-hääl anda.

Rahvapartei soovib ühtlasi taastada piirikontrolli, kibeledes isegi antud küsimuses Euroopa Komisjoniga arveid õiendama. Liberaalid seevastu tahavad jääda kindlaks Schengeni leppele. Kõik eelnev viitas selgelt, et Thulesen Dahl ei ole huvitatud koalitsioonivalitsusega liitumast ning aktsepteerimast kõiki sellise lepinguga seotud kompromisse. Võimuliidust välja jäämine annab talle võimaluse poliitikat mõjutada, ent säilitada vabadus kritiseerida teiste püüdlusi, samas ise keeruliste otsuste vastutusest kõrvale hoida.

Lõpuks otsustas Rasmussen, et ainus mõeldav kurss oli moodustada valitsus vaid tema enda Liberaalse Partei liikmetest, kes kontrollivad 34 mandaati folketingi 179-st. Nüüd tuleb tal õppida järgmise nelja aasta jooksul osavalt manööverdama, moodustades erinevate parteidega teemapõhiseid parlamendienamusi.

Kõik see loob viimaste aegade tundmata olukorra. Viimati oli Taanis üheparteiline valitsus 1979-1982, kui riiki valitsesid sotsiaaldemokraadid, ehkki nende kontrolli all oli pea kaks korda enam kohti kui on Rasmussenil. Viimane kord, mil valitsusel oli sedavõrd ahtake võimubaas, kestis 1973. aasta detsembrist 1975. aasta jaanuarini, kui Liberaalne Partei valitses vaid 22 kohaga.

Nii nagu toonase valitsuse lühike eluiga ka viitab, ei olnud tegemist stabiilse, vaid tohutu surve all olnud valitsusega. Valitsuse kukkumise järel kuulutati välja uued valimised ning peaministri partei kasvatas mandaatide arvu pea kaks korda, valdavalt muude paremtsentristlike erakondade arvelt.

See on õppetund, mis väärib kõrva taha panemist, eriti Thulesen Dahlil. Valitsustel on algatusvõime, suurel määral kontrollivad nad ka poliitilist agendat, neil on suurem meediakajastatus ning peaministri käsutuses on võimalus kuulutada välja valimised talle sobival ajal. Selline trumbikäsi kulub marjaks ära, kui selja taga on napp kohtade arv, ning samuti annab see märkimisväärseid eeliseid läbirääkimistel.

Üksi edasi liikudes mängib Rasmussen samas riskantsele kaardile. Tekib küsimus, kas ta üldse suudab mängida parlamentaarset mängu – see tähendab, et ta suudab hõlmata kõiki erakondi ning läbi suruda laiapõhjalisi eelnõusid – piisavalt hästi, et oma isiklikku reitingut parandada ning näidata end pädeva juhina. Just see looks alusmüüri järgmisteks valimisteks.

Kommentaatorid, nagu neil kombeks, ennustavad juba praegu, et Rasmusseni edu või ebaedu sõltub sellest, kas tema vähemusvalitsus kukub aastaga või suudab hoogu koguda ning vastu pidada vähemalt 2017. aasta keskpaigani. Lühidalt öeldes, kellelgi ei ole aimu, mis täpselt juhtuma hakkab. Ainus, milles kõik nõustuvad, on tõik, et kui Lars Løkke Rasmussen oma uut valitsust kuningapalees 28. juunil tutvustas, siis pööras ta kogu riigi seni kaardistamata poliitilistesse vetesse.