Taani peab parlamendivalimisi suveking jalas

Kristian Lau Nielsen

Kahe nädala eest, 27. mail, saatis Taani peaminister Helle Thorning-Schmidt folketingi laiali ja kuulutas välja uued parlamendivalimised 18. juunil, kuupäeval, mida peeti viimaseks võimalikuks päevaks enne suurele suvepuhkusele minekut.

Parlamendi laiali saatmine ja valimiste välja kuulutamine on Taanis peaministri ainupädevuses. Ainsaks tingimuseks on, et kahtede valimiste vaheline aeg ei tohi olla pikem kui neli aastat. Praeguse valitsuse nelja-aastane võimuperiood oleks lõppenud 14. septembril ehk peaministri otsus ei tulnud poliitikavaatlejatele üllatusena. Juba kuid on spekuleeritud, millal valitsusjuht otsustab “nuppu vajutada”.

Mitteametlik valimiskampaania on väldanud aasta algusest saadik, seda on eriti hästi näha just peaministri erakonna, Sotsiaaldemokraatide, tegevuses, mis on lansseerinud ühe riikliku reklaamikampaania teise järel ning mille parteikontor ja vabatahtlikud on olnud pidevas kõrgendatud valmisolekus.

Poliitiline õhkkond on viimasel ajal olnud peaministrit soosiv. Neli aastat tagasi võideti folketingi valimised ülinapi häälteenamusega, mil otsustavaks sai vaid 15 000 häält 3,5 miljonist valijast. Alates valimistele järgnenud päevast on peaministripartei olnud eranditult igas arvamusküsitluses tagaajaja rollis. Samas on see vahe valimiste lähenedes märgatavalt vähenenud ning sotsiaaldemokraatidel on reaalne võimalus valimisvõitu korrata.

Mõne kuu eest julgesid vähesed sotsiaaldemokraatide võitu ennustada, täna söandavad vähesed seda võimalust välistada. Kui Thorning-Schmidti erakond peaks sellega hakkama saama, oleks tegemist kõige ebatõenäolisema ja tähelepanuväärsema tagasitulekuga Taani poliitilises ajaloos.

Kahe liidri lugu

Vastupidiselt paljude arvamusele, ei olnud Taani esimene naispeaminister Helle Thorning-Schmidt inspiratsiooniks populaarse telesarja “Võimu Kants” („Borgen“) peategelase Birgitte Nyborgi karakterile. Tõeliseks inspiratsiooniallikaks oli reaalsuses hoopis tema asemik Margrethe Vestager, kes kuni Euroopa Komisjoni volinikuks saamiseni oli Taani asepeaminister ja koalitsioonipartneri Sotsiaalliberaalse Partei esimees.

Vestagerit peeti ka koalitsiooni tegelikuks liidriks ja poliitikakujundajaks, samas kui Helle Thorning-Schmidt paistis näiliselt astuvat ühest ämbrist teise ning oli kui hirveke Bambi poliitilisel jääl.

Esimesed kaks aastat kolmeparteilise koalitsioonivalitsuse ametiajast möödus murtud lubaduste süüdistuste tähe all, mille tõttu kaotas toetajaid eeskätt peaministri erakond. Kolmandale koalitsioonipartnerile, Sotsialistlikule Rahvaparteile, oli Thorning-Schmidti juhitud valitsusse kuulumine esmakordne nende ajaloos. Kuna aga valitsusse kuulumise karm reaalsus purustas nende illusioonid uuest poliitikast, vähenes tuumikvalijate toetus arvamusküsitluste kohaselt kolme neljandiku võrra. Selle tulemusel lahkusid uustulijad ka valitsusest.

Lisaks valitsuse selge visiooni kujundamise läbikukkumisele ei suutnud Thorning-Schmidt korda luua ka oma koduparteis. Arvukad parteikaaslased kritiseerisid valitsusjuhti erakonna kehvades reitingutes ja kehvades valimistulemustes Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel. Kuluaarides spekuleeriti isegi võimaluse üle vahetada Thorning-Schmidt välja veel enne tema valitsemisperioodi lõppu, kuid nii kaugele sotsiaaldemokraatide ridades asjad siiski ei läinud.

Alles viimasel valitsemisaastal on Thorning-Schmidt lõpuks leidnud oma jalgealuse ja elanud silmnähtavalt peaministri rolli sisse. Vabanemine Vestageri domineerivast varjust on selgelt kasvatanud Thorning-Schmidti enesekindlust, seetõttu paistab ta esmakordselt välja tõelise liidrina. Ehkki hetkel küll veel mitte kõige populaarsema poliitikuna, on ta siiski suutnud end kehtestada. Thorning-Schmidti usaldusväärsuse näitajad on kerkinud juba kõrgemale partei omast. Selle põhjuseks võib pidada eeskätt erakonna käivitatud liidrikeskseid reklaamikampaaniaid.

Vastukaaluks Thorning-Schmidtile on Taani poliitmaastikul tema eelkäija peaministriametis, liberaalide juht Lars Løkke Rasmussen. Rasmussen vaevles oma ametipäevade lõpus enda tekitatud skandaalides, mis olid seotud ebamõistlikult kallite lennupiletite, ülikondade ning õlle ja sigarettide eest tasumisega, mida ta lasi teha oma erakonnal.

Rahva pahameel ei põhinenud isegi mitte niivõrd kulutatud raha hulgale või millegi korruptiivse kahtlusele, pigem nähti Rasmusseni käitumises väiklust, mis muutis ta rahva silmis naerualuseks. Kerkisid küsimused, et kui mees ei suuda hoida korras omaenda rahaasju, siis kuidas ta suudab hallata riigi rahakotti.

Sotsiaaldemokraadid on olnud armutud oma konkurendi möödalaskmiste meenutamisel ja praegu võib Rasmusseni isikut pidada liberaalide piduriks. Kui 18 kuud tagasi näitasid küsitlused, et liberaalid võidavad valimistel 50 kohta 179-st, siis viimastes uuringutulemustes on see näitaja langenud kümne koha võrra.

Kui tegemist oleks presidendivalimistega, siis oleks kindel, et Thorning-Schmidt võidaks Rasmusseni ülekaalukalt. Rasmussenil ei ole parlamendivalimistel mängus ei vähem ega rohkem kui erakonnaliidri positsioon. Kui ta ei too erakonnale valimisvõitu, on ta päevad liberaalide juhina loetud.