Taani peab parlamendivalimisi suveking jalas: kampaania ja valimisteemad

Kristian Lau Nielsen

Taani valimissüsteem on rangelt proportsionaalne, kuid parlamenti pääsemiseks on vajalik ületada vaid kaheprotsendine valimiskünnis. Väikeparteide šansse (juhul, kui suudetakse kokku panna valimisnimekiri, sest sõltumatuid parteideväliseid kandidaate pole parlamenti valitud alates 1994. aastast) suurendab ka asjaolu, et valimiskampaania kulud on Taanis suhteliselt madalad – telereklaamide ostmine on keelatud.

Viimane tõstab poliitkampaanias eriti vabatahtlike tähtsust, kelle roll kampaaniategevuses on vägagi määrav.
Kampaaniaplakatid bussi- või rongipeatustes maksavad märkimisväärselt, kuid Taanis on võimalik reklaampostreid kandidaatide nägude või oluliste teemasõnumitega üles riputada ka lambipostidele või teistesse avalikesse kohtadesse, mis jällegi aitab väikeparteidel kulusid kokku hoida.

Odavaks, ent oluliseks kampaaniaareeniks on kujunenud sotsiaalmeedia, kus rohkemal või vähemal määral tegeletakse oma ideede ja nägemuse propageerimisega, kuigi aeg-ajalt ei jäeta kasutamata ka võimalusi oma poliitilisi vastaseid mustata.

Kõigil parteidel on õigus tasuta meediakajastusele ning kuigi see mängib tugevamad trumbid kätte valitsuserakondadele, garanteeritakse teatud määral meediaruumi ka väikeparteidele.

Taani parlamendi folketingi lahkuvas koosseisus oli esindatud kaheksa parteid. Küsitlused näitavad, et uude koosseisu on asja üheksal erakonnal, mis teeb koalitsiooni kokkupanemise üsna keeruliseks.

Faktiliselt saab parteisid jagada kaheks suuremaks blokiks – “punaseks” ja “siniseks” –, ent piirid blokkide vahel pole sugugi ületamatud. Mitmeski küsimuses on eri blokkidesse kuuluvatel parteidel sarnaseid või kattuvaid seisukohti, mistõttu kipuvadki parteide vaated lõpuks keskpõrandale kokku pühitavat. Nii muutuvad keskele nihutatud poliitilised seisukohad sageli pikemaajalisteks parteidevahelisteks kokkulepeteks, mida muudetakse vaid juhul, kui kõik osapooled on muudatustega nõus. See annab nii mõnelegi kokkuleppe osapoolele sisulise vetoõiguse valitsusküsimustes kuni uute valimisteni või valitsuse moodustamiseni.

Valimisteemad

Istuva valitsuskoalitsiooni tugevaim trump valimiste eel on majandus. Riik on kõige hullema osa majanduskriisist läbinud, tööpuudus väheneb ja kinnisvaraturg on hakanud hoogu üles võtma. Heaks on kiidetud mitu majandust liberaliseerivat reformi ning avaliku sektori kulutused pole lähiajaloos olnud parema kontrolli all.

Eelarvedefitsiit on endiselt märkimisväärne, kuid finantsturgudel peetakse Taanit usaldusväärseks ning intressimäärad on märgatavalt väiksemad kui eurotsoonis keskmiselt. Vaadates sellist asjade seisu tekib küsimus, miks ei ole valimisvõit valitsuse jaoks juba kotis?

Peamine põhjus on peidus sotsiaaldemokraatide ja sotsialistide lubadustes eelmiste valimiste eel. Siis lubasid praegused valitsuserakonnad suurendada kulutusi sotsiaalhoolekandele, kasutades katteallikana kõrgemaid makse eelkõige rikastele. 
Sotsiaalliberaalne partei (parempoolne majandusküsimustes, vasakpoolne humanitaarteemadel) tõmbas aga neile lubadustele kriipsu peale, sundides sotsiaaldemokraate ja sotsialiste pigem üle võtma poliitikad varasemast libraalide-konservatiivide koalitsioonist, mille keskmes asetses lubadus jälgida ranget fiskaaldistsipliini.

Paratamatult järgnes sellele sotside ja sotsiaaldemokraatide valijate pahameel ja rahulolematus. Haavale raputas soola 2010. aastal läbi viidud töötutoetuste reform – töötul on nüüd õigus nautida abirahamäära kõrgeimat astet varasema nelja aasta asemel kaks aastat –, mis mõjus eriti teravalt just sotsiaaldemokraatide valijale ning partei selja taga tugevalt seisnud ametiühingutele. Koalitsiooni tervise huvides – pidades silmas ka võimalikku koostööd pärast valimisi – pole tehtud katset sotsiaalliberaalidega sõlmitud kokkulepet muuta ning raskendatud on ka antud küsimuse rakendamine käimasoleva valimiskampaania vankri ette.

Mis puutub vähendatud töötutoetuste määra, siis paljuski vaieldakse selle üle, kas see on piisavalt madal, et sundida töötuid vastu võtma madalapalgalisemaid töökohti. Parempoolsed erakonnad väidavad, et määrad on endiselt liiga kõrged, kuid valitsuse seisukoht on ettevaatlikum – määra muutmist kavas ei ole, aga ollakse seisukohal, et töötamine peab ka reaalselt end ära tasuma.

Praktikas ei taandu debatt peavooluparteide vahel mitte sellele, kas ja kuidas heaoluriigi mudelist sootuks loobuda, vaid küsimusele kui paljust ja millest peaks heaoluriigis loobuma. Valitsuse kohaselt peaks avaliku sektori kulutused kasvama tegelikkuses 0,6 protsenti aastas, kuid Venstre on teinud ettepaneku avaliku sektori kulud üldse külmutada. Ettepaneku elluviimine on praktikas siiski ebareaalne, kuna Taani Rahvapartei on ettepaneku juba ennetavalt tagasi lükanud kui „vastuvõetamatu“.

Märkimist väärib kindlasti, et immigratsiooni- ja integratsiooniküsimused on senises kampaanias sisuliselt kadunud. See on üllatav, arvestades veebruaris aset leidnud terrorirünnakuid, kus kaks inimest mõrvanud terrorist teatas avalikult, et kaitses islamiusku naeruvääristamise eest. Ametlik raport leidis võimude tegevuses rünnaku käsitlemisel mitmeid küsitavusi, kuid sel pole olnud erilist mõju ega efekti valitsuse seisukohtadele.

Kui immigratsiooniküsimus, mis alates 2011. aastast on olnud üha tähtsam valimisteema, peaks tõusma taaskord teravamalt päevakorda, ei tõota see valitsusele midagi head.

Sotsiaalliberaalid ja vasakparteid on toetanud immigratsiooni ja multikultuuri mudelit, sotsiaaldemokraadid seevastu on õppinud varasematest vigadest ja püüdnud võtta immigratsiooni suhtes jäigemaid seisukohti. Nimelt on paljude sotsiaaldemokraatide tuumvalijate jaoks liiga leebe suhtumine immigratsiooni olnud märk sellest, et senine kodupartei on kaotanud sideme nii valija kui ka reaalsusega ning valijad on pigem asunud toetama Taani Rahvaparteid.

Vaatamata pingutustele ei ole sotsid suutnud kaotatud valijaid enda selja taha tagasi meelitada. Valitsus on rünnatav ka kuritegevuse ja korrashoiuteemadel, kuigi opositsiooniparteidel ei ole selles küsimuses selgeid seisukohti või alternatiive pakkuda.

Välispoliitika on valimisteemade hulgas üpriski tagaplaanil, koalitsiooni ja opositsiooni seisukohad ei erine kuigivõrd teineteise omadest. Taani kaitsejõudude olukord ei ole just kiita, kuid ükski partei pole avalikult olnud valmis maksma arveid, mida armee moderniseerimine ja olukorra parandamine paratamatult kaasa tooks.

Euroopa Liitu pooldavad kõik suuremad partei, pea kõik neist on nõustunud panema 2016. aastal rahvahääletusele Taani kunagise otsuse mitte ühineda (nn. opt-out) EL-i justiits- ja siseasjade poliitikaga.