Taani peab parlamendivalimisi suveking jalas: arvamusküsitlused ja mis juhtub valimiste järel

Kristian Lau Nielsen

Tõsi on, et peavooluparteid on enamiku teemade, sealhulgas tervise, hariduse, sotsiaalpoliitika, keskkonna ja mitme muu osas üpriski lähedastel seisukohtadel. Põhjus peitub suuresti Taani konsensuslikus valitsemisstiilis. Ent selle tagajärjel, sarnaselt muudes Euroopa riikides levinud mustrile, on eriti just noortele jäänud mulje, et midagi ei muutu.

Arvamusküsitlustes tundub peamine suund olevat liikumine äärmustesse ja tsentrist eemale, mida võimendab veelgi hääletajate suurenenud volatiilsus.

Parteispektri paremal pool valmistub populistlik Taani Rahvapartei valimistriumfiks. Pärast 2012. aastal läbi viidud korrapärast juhivahetust, on valimistelt küsitluste järgi oodata poole rohkem hääli kui 2011. aastal. Erakonna platvorm toetub peamiselt madalal immigratsioonitasemel ja kõrgetel sotsiaalkuludel, toetades samal ajal paremtsentristlikku valitsust.Ka libertaarne Liberaalallianss võib oodata olulist positsiooni paranemist, pakkudes alternatiivi neile konservatiivide ja Venstre valijatele, kes ootavad viimastelt majandus- ja heaoluküsimustes ambitsioonikamat lähenemist.

Konservatiivid põrusid 2011. aasta valimistel, kaotades poole oma toetusest. Praegustel valimistel, seitsme aasta jooksul neljanda esimehe juhtimisel, ollakse rahul ka tulemusega, kui suudetakse hoida neidki kohti, mis viimastel valimistel kätte võideti.

Peamiselt tänu esimehe isiklikele vastuoludele oodatakse, et Venstre kaotab kuni kümme kohta hetkel 47 mandaadist. Juhul, kui “sinine blokk” peaks siiski võitma, oleks see teine kord järjest, mil ametisse astuv peaministripartei saab võimule, samal ajal kaotades kohti võrreldes eelnenud valimistega.

DK küsitlustulemused 2015Kuigi sotsiaaldemokraadid peaks tegema napilt parema tulemuse kui eelmistel valimistel, mis omakorda oli nende nõrgim tulemus alates 1903. aastast, võib nende koalitsioonipartner Sotsiaalliberaalne Partei kaotada kuni poole oma kohtadest, millega naastaks 2007. aasta kohtade juurde.

Mullu augustis kaotasid sotsiaalliberaalid oma säravaima tähe, partei esinaise Margrethe Vestageri, kellest sai volinik Euroopa Komisjonis. Tema järeltulija jaoks on kingad aga kaugelt liiga suureks jäänud, mis on omakorda kaasa toonud valijate eemaldumise parteist.

Vasakäärmuslik Puna-Roheline Allianss, mida juhib riigi populaarseim poliitik Johanne Schmidt-Nielsen, võib peamiselt tänu Sotsiaalses Rahvaparteis pettunud valijatele oodata eelmistel valimistel näidatud tulemuse paranemist.

Sotsialistid aga üritavad pärast kabelimatsu lähedast valitsemise kogemust oma nägu taastada. Uue ja särtsaka liidri juhtimisel on toetuse langemine küll pidurdunud, aga sellegi poolest kaotatakse kohti võrdluses 2011. aasta tulemusega.

Valimiste jokkeriks on uus erakond Alternatiiv. Loodud 2013. aastal endise kultuuriministri poolt, kes tundis, et Sotsiaalliberaalses Parteis ei lastud tal päris tema ise olla, on erakond lubanud mõelda “kastist välja” ja on senini seda lubadust ka pidanud. Erakonna lubaduste hulgas on täielik ökomajandus aastaks 2040, sajaprotsendine taastuvenergia, 30-tunnine töönädal, tingimusteta töötu abiraha ja uued meetmed majanduslikuks õitsenguks, mis sisaldavad muuhulgas õnne ja heaolu.

Kas erakond suudab ületada kaheprotsendise valimiskünnise? Küsitluste järgi võiks nad saada kolm protsenti häältest, millega kaasneks kuus kohta, aga kas selle toetuse peale võib 
lootma jääda või otsustavad valijad valimisurni juures toetada pigem traditsioonilisi parteisid?

Juhul, kui nad peaksid osutuma valituks, toetaks Alternatiiv kindlasti ametisolevat valitsust. Valitsusstrateegide õudusunenäoks kujuneks see, kui uus partei jääks täpselt lävendi alla, mis tähendaks neile antud häälte raisku minekut. Niivõrd tihedas rebimises võib see aga valitsusele tähendada kas tagasivalimise aupaistet või kibedat kaotust.

Valimiste järel

Kui valimised võidavad ükskõik kui napi vahega vasakpoolsed jõud ja vasaktsenter, jätkab ametisolev vähemusvalitsus ja uute vasakpoolsete partnerite valitsusse kutsumisega riskima ei hakata. Koalitsioon, mis ühendaks ‘sinist’ ja ‘punast’ blokki, on pea ettekujuteldamatu, ehkki viimase nelja aasta konsensuslik muster tõenäoliselt jätkub.

Märksa huvitavam oleks valimiste järelmõju juhul, kui võidaksid parempoolsed ja paremtsentristid. Kindel on see, et sellisel juhul tuleks peaminister Venstrest. Sellega kindlad tagajärjed ka piirduks, sest partnerite leidmine oleks neile ülimalt keeruline.

Konservatiivid on enda osalemise valitsemises praktiliselt välistanud, tundes, et erakond on selleks hetkel liiga habras. 
Liberaalallianss on küll mõtte koalitsioonist Venstrega heaks kiitnud, aga on ebatõenäoline, et Taani Rahvapartei nõustub nendega samasse valitsusse minema.

Väga suur küsimus on, kas Taani Rahvapartei läheks Venstre juhitud valitsusse või eelistaks nad jääda vabatmeesteks, samal ajal küll ainult Venstrest moodustatud vähemusvalitsust toetades.

Lisaks sellele, et alates 1980. aastatest pole ükski partei üksi valitsenud, ei ole seda tehtud ka niivõrd väheste kohtadega kui on Venstrel. Viimati valitses partei üksinda 1970. aastate keskel.

Taani Rahvapartei on seni oma kavatsuste avalikustamisest mööda põigelnud. Valitsuskabinetist kõrvale jäämine lubaks parteil jätkata oma populistlikku rida ja tegelikult on nende ja Venstre seisukohtade vahel ka erinevusi – väiksemaid erinevusi sotsiaalkulutuste osas ja päris suuri Euroopa Liidu küsimustes. Kuigi, kui nende lõplik tulemus on sama hea arvamusküsitlustes vihjatuga, on erakonnal valitsusvastutusest hoidumine keeruline ülesanne.

Opositsioon üritab nende kartuste kõlapinda vähendada, samal ajal kui valitsusparteid püüavad jätta endast muljet kui turvalisest valikust. See, kelle kätesse langeb võimalus luua järgmine valitsus, otsustakse äärmiselt tasavägises võitluses.