Suurbritannia valimised: parteide esinumbritest

Lauri Lippmaa

2010. aastal sai 43-aastasest Cameronist noorim peaminister pärast Lord Liverpooli, kes tõusis valitsusjuhiks 1812. aastal. Cameroni valitsus asus tööle suure kriisi ajal, mistõttu tuli ette võtta rida kulukärpeid ja reforme, neist suurimad puudutasid sotsiaalhoolekande sfääri, immigratsiooni, haridust ja tervishoidu. Cameroni valitsus seadustas kaks aastat tagasi samasooliste abielu Inglismaal ja Walesis.

Opositsioonilise Tööpartei liider Miliband esindab Lõuna-Yorkshire’ krahvkonna Põhja-Doncasteri ringkonda juba 2005. aastast ning kuulus aastail 2007 kuni 2010 Gordon Browni valitsuskabinetti. Londonist pärit ning Oxfordi ja maineka London School of Economicsi taustaga Miliband valiti 2010. aastal parteijuhiks.

Ent märksa vähem on teada näiteks Briti poliitmaastikku viimastel kuudel märgatavalt elavdanud kolmest naisest, kes hiljuti Milibandi ja Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) liidri Nigel Farage’iga peetud BBC viimase teledebati lõppedes põnevat kõneainet pakkunud hetkedega markeerisid uusi tuuli, mis puhuma võivad hakata.

Üks huvitavamaid kommentaare teledebatile tuli vasaktsentristlike hoiakutega päevalehe The Guardian ajakirjanikult Jonathan Jonesilt (artikliviide all kommentaarides), kelle kohati teravalt särtsakas, kunstiajalukku vaatav kirjutis on väärt lugemine ka poliitika vastu leiget huvi tundvatele inimestele.

Lühidalt kokku võttes seisid reas vasakult Miliband, Walesi huvide eest seisva Plaid Cymru juht Leanne Wood, roheliste esinumber Inglismaal ja Walesis Natalie Bennett, Šoti Rahvuspartei (SNP) liider Nicola Sturgeon ja paremäärmuslike vaadetega Farage.
Vähem kui 20 sekundi jooksul oli huvitav näha kolme naist üksteist embamas. Seejärel surusid kõik Milibandi kätt ning neist kolmest vaid Sturgeon suundus Farage’ile kätt andma (Miliband samuti). Pildid ja kehakeel räägib palju.

Jonesi kohaselt viitas just selline kätlemine ja embamine, et Briti ühiskond näib omal kombel pigem jõuliselt vasakule kalduma hakkavat.

Pärast Šotimaa mullust iseseisvusreferendumit parteijuht Alex Salmondi tagasiastumise järel SNP liidriks ja Šoti esimeseks ministriks valitud Nicola Sturgeon on esimene naine, kes kummatki ametiposti pidanud. Juuraharidusega Sturgeon on Šoti parlamenti valitud Glasgow’ Southside’i ringkonnast. Sturgeon on olnud SNP variminister hariduse, tervishoiu ja justiitsvallas. Erinevalt rahvuslikult meelestatud Salmondist on Sturgeon väljendanud suuremat avatust teha koostööd, mis on aidanud kaasa SNP populaarsuse levikule.

Inglismaa ja Walesi roheliste eesotsas on 2012. aasta septembrist Austraalia päritolu poliitik ja ajakirjanik Natalie Bennett, kes kandideeris nii viimastel kui ka praegustel parlamendivalimistel Holborni ja St Pancrase ringkonnas, mille esindaja parlamendis on alates 1983. aastast leiboristide veteranpoliitik Frank Dobson. Aastal 2010 jäi Bennett 2,7 protsendi häältega ringkonnas neljandale kohale, sel korral on oodata talt viie aastaga populaarsemaks muutunud roheliste esinumbrina märksa paremat tulemust.
End eluaegseks feministiks pidav Bennett liitus rohelistega 2006. aastal ja on ka roheliste naisrühma algataja. Põllumajandusteaduste haridusega Bennetti vahest ehk äärmuslikemaid veendumusi on seisukoht, et monarhia tuleks kaotada.

Roheliste populaarsuse kasvule sel aastal aitas kaasa jaanuaris ringhäälingu-, telekomisektori ja postiteenuste reguleerija ja konkurentsiameti Ofcom otsus neid teledebattidest kõrvale jätta. Mõistagi tekitas see hääleka vastureaktsiooni ja populaarsuse kasvu, misjärel otsus ümber vaadati, seda suuresti ka Cameroni toetavate avalduste tõttu. Pärast debattidesse lülitamist tõusis roheliste populaarsus veel teistki korda.
Walesi rahvuslaste huve esindava Plaid Cymru juht Leanne Wood on vaadeldavatest erakonnajuhtidest noorim, sündinud 1971. aasta lõpus Walesis. Ta on esindanud Walesi rahvusassamblees South Wales Centrali valimispiirkonda alates 2003. aastast. Sotsialist, vabariiklane ja Walesi iseseisvuse toetaja Wood valiti ametisse 2012. Aastal, mil temast sai esimene Plaid Cymru naissoost juht. Wood ei räägi kõmri keelt emakeelena, vaid õpib seda, olles sedapuhku ka esimene Plaid Cymru liider taolise „näitaja“ poolest.

Woodi poliitiliste vaadete hulka kuulub ka veendumus, et britilikkust kui rahvuse tunnet saab tunda ka sõltumata Suurbritannia koosseisu kuulumisest. Nii ütles ta Šoti iseseisvusreferendumi eel, et usub Walesi iseseisvumisse ühe põlvkonna jooksul. Woodil on head suhted SNP-ga ning ühtlasi on ta avaldanud, et Plaid Cymru toetaks Milibandi juhitavat leiboristide valitsust.

Viimasena eelnimetatud teledebatil osalenud liidritest on UKIP-i juht Nigel Farage, kes valiti partei etteotsa uuesti 2010. aastal, olles erakonna juht ka aastail 2006 kuni 2009. Farage on alates 1999. aastast Euroopa Parlamendi liige, esindades EP-valimisteks loodud Kagu-Inglismaa valimisringkonda.

Farage oli UKIP-i üks asutajaliikmeist aastal 1993, aasta varem lahkus ta Konservatiivse Partei ridadest. Praegustel valimistel püüab Farage Westminsterisse pääseda Kenti krahvkonnas asuvast Lõuna-Thaneti ringkonnast.

Kui enne 2010. aasta valimisi pidas konservatiivne päevaleht The Daily Telegraph Farage’i saja mõjukama parempoolse poliitiku seas 58. koha vääriliseks, viidates tema meediateadlikkusele ja UKIP-i edule EP-valimistel, siis 2013. aastal oli ta Cameroni järel teine. Mullu vahetasid Cameron ja Farage omavahel selles tabelis aga kohad. Ühtlasi nimetas konservatiivne päevaleht The Times kirgliku euroskeptiku Farage’i mullu ka Aasta britiks. Farage ütles märtsis, et kui tal ei õnnestu Briti parlamenti valituks osutuda, paneb ta erakonnajuhi ameti maha.

Omamoodi peadpööritava languse on teinud Liberaalsed Demokraadid eesotsas asepeaminister Nick Cleggiga. Clegg on erakonda juhtinud 2007. aastast saadik, ent tema populaarsus koalitsioonivalitsusse kuulumise ajal on langenud kolinal.
Arheoloogiat, antropoloogiat ja poliitfilosoofiat tudeerinud Clegg on üsna värvikas kuju, kes räägib vabalt viit keelt ning on aastate jooksul kirjutanud mitmeid raamatuid poliitilistel teemadel.
Cambridge’is ja ka USA-s ülikoolis käinud Clegg on muu hulgas töötanud ka ajakirjanikuna Financial Timesis ning olnud ka Euroopa Parlamendi liige. Clegg esindab alates 2005. aastast Sheffield Hallami valimisringkonda Lõuna-Yorkshire’ krahvkonnas.
Clegg toetab suuremat võimu kohalikes omavalitsustes, väiksemaarvulist keskvõimuaparaati ning on ühtlasi ka Briti tuumarelvaprogrammi Trident kaotamise poolt koos üldiste kaitsekulude kärpimisega.

Valimistel võtavad arvamusküsitluste järgi oma kohad ka nii Põhja-Iirimaal kui Iirimaal tegutsev Sinn Féin, mille liikmetest praegusesse koosseisu Wesminsteris kuulub viis saadikut, ja Demokraatlik Unionistide Partei (DUP, hetkel kaheksa kohaga). Põhja-Iirimaal tegutsev iiri rahvuslik erakond Sotsiaaldemokraatlik ja Tööpartei (SDLP) hoiab kolme kohta, ühe kohaga on esindatud lisaks eelvaadeldud rohelistele ka Põhja-Iiri suuruselt viies erakond Allianss ja Suurbritannia vasakpoolne partei Respect.
Järjekorras 56. parlamendi koosseisu prognoosivad erinevad pollsterid viimati loetletud erakondadele enam-vähem täpselt sama palju kohti.

London University College analüüsis seitsme erakonna – Konservatiivse Partei, Tööpartei, Liberaalsete Demokraatide, UKIP-i, Plaid Cymru, SNP ja roheliste – uusi kandidaate (jättes kõrvale parlamendis istuvad kandidaadid). Projektiga leiti, et 26 protsenti nimetatud kandidaatidest olid poliitikaga erialaliselt seotud (nõunikud, parteiametnikud, ametiühingutegelased või lobistid).

Nii näiteks on suurim osakaal poliitikaga seotud inimeste lõikes SNP-s (47 protsenti), millele järgnevad võrdselt 33 protsendiga kandidaatidest leiboristid ja Plaid Cymru. Puhtalt lobistide osakaal on suurim konservatiivide seas (27 protsenti) ja liberaaldemokraatide hulgas – 21 protsenti nende kandidaatidest.
Enim äriringkondade kandidaate on UKIP-is (37 protsenti), teisel kohal on konservatiivid 21 protsendiga. Madalaim protsent selles kategoorias on rohelistel, kelle ridades on 15 protsenti end äriringkonnaga samastavaid kandidaate. Õiguse valdkonna ja õpetajaameti poolest on esikohal liberaaldemokraadid (16 protsenti).

Kohalikes omavalitsustes istuvaid kandidaate on enim liberaaldemokraatide seas, koguni üle poole ehk 53 protsenti, neile järgnevad SNP 43 ja UKIP 40 protsendiga.
Enim naisi kandideerib Põhja-Iiri Alliansiparteis (41 protsenti), Inglismaa, Walesi ja Šotimaa roheliste seas (38 protsenti) ja SNP-s (36 protsenti). Vähim naisi on UKIP-is (12 protsenti).
Üks huvitav fakt veel, nimelt kandideerib sel korral ühes ringkonnas, Põhja-Northamptonis, koguni kolm endist parlamendiliiget – praegune mandaadi hoidja, konservatiiv Michael Ellis, leiboristide kandidaat Sally Keeble (kes oli saadik aastail 1997 kuni 2010) ja roheliste esindaja Tony Clarke (kes oli naabruses asuva Lõuna-Northamptoni saadik aastail 1997 kuni 2005).

Kahe endise parlamendiliikme kandideerimine ei ole harv, ent kolme parlamendis olnud rahvasaadiku mõõduvõtt on siiski üsna haruldane nähe.