Suurbritannia valimised on ennustamatu loterii

Lauri Lippmaa

Paljudes ringkondades püsib vahe esimese ja teise prognoositava võitjaerakonna vahel kümne protsendipunkti piires – napp vahe ongi üks peamiseid põhjuseid, miks praegused valimised on tervikuna sisuliselt ennustamatud.

Lisaks parlamendile valitakse neljapäevasel valimispäeval esindajaid kohalikesse omavalitsustesse vaid Inglismaal, ja sedagi mitte kõikjal (näiteks jääb välja Suur-London).
Suurbritannias on registreeritud 428 ja Põhja-Iirimaal 36 parteid. Kandidaadid, kes ei ole parteidega liitunud, võivad end tituleerida kas sõltumatu kandidaadina või üldse mitte kuidagi.

Neil valimistel kandideerib kokku 3971 kandidaati. 2010. aasta valimistele oli registreeritud rekordiline arv kandidaate – 4150. Tähelepanuväärne on naiste osakaalu tõus viiendikult veerandini – 854 kandidaadilt 2010. aastal 1020 kandidaadini nüüd. Sõltumatuid kandidaate on 138, lisaks ei ole end määratlenud kuidagi 31 parlamenti pürgijat.

Suurbritannias kandideerivad kõigis 632 valimisringkonnas (533 Inglismaal, 59 Šotimaal ja 40 Walesis) mõistagi viimased valimised võitnud Konservatiivne Partei eesotsas David Cameroniga ja Tööpartei eesotsas Ed Milibandiga.

Briti järgmine peaminister on seega kas Cameron või Miliband. Kuid keeruliseks läheb valitsuse koosseisu ennustamine. Või õigemini, isegi see, millist tüüpi valitsusega saab tegu olema, on hetkel raskesti prognoositav, kuna variantide seas on enamusvalitsus, vähemusvalitsus, kaksikkoalitsioon või koguni laiem võimuliit, millele lisandub veel variante võimujagamise leppest. Rääkimata pisut enam kui vaid teoreetilisest võimalusest kuulutada välja erakorraliselt uued valimised.

Kui seni mängisid Briti kahe suure erakonna väikevenna rolli Liberaalsed Demokraadid, siis pärast viimase aasta jooksul aset leidnud poliitiliselt murrangulisi muutusi Šotimaal, on ihaldatud kõrvalosa endale haaranud plahvatusliku esiletõusu läbi teinud Šoti Rahvuslik Partei (SNP). Samas ei ole mõjuta ka Briti Iseseisvuspartei (UKIP) ja rohelised.

Sisuliselt on Suurbritannia traditsiooniline kaheparteisüsteem muutunud viimase kümmekonna aasta jooksul kardinaalselt – 2010. aasta valimiste järel reaalsuseks kerkinud niinimetatud kahe ja poole partei süsteem on nüüdseks omakorda muutunud koguni kuueparteisüsteemiks, mis demokraatlikku debatti mõistagi ainult rikastab.

Valimiste eel osales juhtivate poliitikute teledebattidel suisa seitse parteid, eelnimetet kuuele lisandus veel Walesi erakond Plaid Cymru, millel on soojad suhted SNP-ga.
Kui Liberaalsed Demokraadid olid pikka aega turvaliselt “kolmanda” partei staatuses, siis pärast 2013. aastat on küsitlused neid paigutanud pigem neljandale ja pärast 2014. aasta lõppu suisa viiendale kohale. Mullustel Euroopa Parlamendi valimistel oldi viiendad häälte arvult, ent kohtadelt kuuendad.

Vaid Šotimaa 59 ringkonnas kandideeriv SNP võib saada aga suure tõenäosusega Westminsterisse suuruselt kolmanda fraktsiooni. Pärast Šotimaa iseseisvusreferendumit mullu septembris on SNP liikmeskond kasvanud kordades ning toetus kerkinud rekordtasemele.

UKIP sai küll viimastel valimistel neljanda häältearvu, ent ei saanud ühtegi kohta. Tõsi, hetkel on parlamendi alamkojas kaks UKIP-i liiget. Mullu lahkus kaks Konservatiivse Partei parlamendiliiget partei liikmeskonnast ning liitus UKIP-iga. Mõlemal tuli sügisel peetud ümbervalimistel uuesti kandideerida ning mõlemat saatis ka edu.

Roheliste puhul on tegelikult kolm eraldi parteid – Inglismaa ja Walesi Roheline Partei, Šoti Roheline Partei ja Põhja-Iiri Roheline Partei – ent arvamusküsitlused panevad need kõik ühte patta.

Põhja-Iirimaal on suuremad erakonnad Demokraatlik Unionistide Partei (DUP), mis on Westminsteris hetkel suuruselt neljas fraktsioon kaheksa parlamendiliikmega. DUP võitis 2011. aasta Põhja-Iiri assamblee valimised, ent jäi 2014. aasta EP-valimistel teiseks, kaotades Sinn Féinile, mis jällegi Põhja-Iiri parlamendis on mandaatide arvult teine erakond.

Kolmandal kohal on Sotsiaaldemokraatlik ja Tööpartei (SDLP), mis on Briti leiboristide toeks ning eeldatavalt toetaksid nad tiivalt Tööparteid, kui peaks tekkima taas kord olukord, mil võitja ei võta parlamendis enamust.

Kui vaadata kandidatuure eraldi Suurbritannias ja Põhja-Iirimaal, siis võib öelda, et üks suuremaid tõusjaid on olnud rohelised, kes kandideerivad seekord 568 valimisringkonnas (aastal 2010 võideldi koha eest 331 ringkonnas).

Kui veel nädalaid tagasi pakkusid erinevad ennustajad võitu emmale-kummale suurparteidest, siis 4. mai seisuga ollakse kaldutud nappi, ent siiski kindlat võitu andma konservatiividele. Kui enamuse võitmiseks oleks vaja 326 mandaati, siis YouGovi kogutud andmetest selgub, et konservatiivide keskmine on 279 kohta leiboristide 270 vastu. Kolmandal kohal on SNP 51 ja neljandal liberaaldemokraadid 25 mandaadiga.

Kuna Briti valimissüsteemi kohaselt saab ringkonna võitjaks enim hääli kogunud kandidaat, on äärmiselt keeruline hinnata enam-vähem täpset kohtade jaotumist – häälte koguarv ja kohtade jaotumise arv võivad suuresti lahkneda.