Šotimaa iseseisvusreferendumi lõpuspurt (3/3)

Lauri Lippmaa

Rääkisin suure valimispäeva eelsel päeval paarikümne šotlasega mitmel pool Šotimaal. Nende sõnul oli õhustik rahvahääletuse eelõhtul kõikjal nii tugev, et lõika või noaga. Näib, et kogu ühiskond rohujuuretasandist alates kihab. Inimesed olid sügavatel öö- või varajastel hommikutundidelgi üleval, jälgitakse sotsiaalmeediat, külastatakse sõpru, võetakse viskit ja veini – kõigi närvid on viimseni pingul, sest kaalul on erakordselt palju.Suhtlesin inimestega, kes elavad Glasgow’s, Edinburghis, Kirde-Šotimaal, Šoti mägismaal ja otsapidi ka Orkney saarel. Nende seas on õppejõude, filmiinimesi, meediatöötajaid, IT-sektori esindajaid, ehitaja, haridustöötaja, sotsiaaltöötaja, konsultant, vabatahtlik kogukonnaedendaja, väiketalurentnik ja kohvikupidaja.

Poliitiliste eelistuste kohaselt on neid, kes on hääletanud varasematel valimistel või toetavad praegu SNP-d, kuid on ka neid, kes on Alex Salmondi erakonnas sügavalt pettunud, samuti toetatakse enamasti rohelisi, vähem liberaaldemokraate ja sõltumatuid kandidaate, ning ühel juhul ka konservatiive. Küsitavate seas oli vaid kaks selgelt ei-hääletajat, veel otsustamata oli üks ning ülejäänud 18 inimest olid kindlad iseseisvuse pooldajad.

Kui küsisin neilt, milline on nende suhtlusringkonnas (sõbrad, sugulased, tuttavad, sotsiaalvõrgustik ja muu taoline) nende endi hinnangul jah- ja ei-häälte jaotumine, siis suur osa jah-hääletajatest ütles pareto-printsiibi 80/20 ning märkis, et nende lähimasse suhtlusringkonda kuulub sadu inimesi, mitmel juhul mainiti arvu “umbes 500”. Veel oli populaarne suhe 70/30 – seda nii iseseisvuse toetajate kui ühe ei-hääletaja puhul. Ühe jah-valija sõnul on tema lähimas suhtlusringkonnas (umbes 400 inimest) vaid üks protsent neid, kes on öelnud oma selge “ei”, ja üle 40 protsendi neid, kes on selgelt väljendanud jah-toetust.

Kahtlemata on minu taolise pärimise veamarginaal märksa suurem tavapärastest küsitlustest, ent mingisuguse hoiaku ja tunnetuse annab siiski.

Kuid jätame kohalikud mõneks ajaks kõrvale. Lähen korraks tagasi uusaastaöhe, mil algas “The Year of Homecoming”, kus märkasin esimesi jõulisi ärkamisajale iseloomulikke tunnuseid, millest kevadeks kasvaski välja iseseisvusliikumine. Juba siis mõistis SNP täie tõsidusega, et nende šotlaste ja residentide grupi häälte võitmiseks tuleb senisest teisiti läheneda. Seega annavad väga paljud iseseisvuse toetajad tegelikult oma hääle pigem Westminsteri ülemvõimu vastu kui šoti rahvusluse poolt. Küsimus on enesemääramisõiguses.

Äärmiselt huvipakkuv tähelepanek on aga olnud meediaga seonduv, mis võib kohati näida suisa vandenõuteooriana. Siiski, faktid. Šoti leht Sunday Herald on ainus (sic!) ajaleht kogu Ühendkuningriigis, mis on avalikult toetanud Šoti iseseisvust. Seega on kujunenud olukord, kus šoti iseseisvuslaste hääl meedias kas ei kõla üldse või on tugevalt moonutatud. Sellises olukorras on tegelikult üha hämmastavam, ent samas ka loogiline, et iseseisvuslased on hakanud rohkem kokku hoidma.

Kui varem oli trükimeedial väga suur võim, siis sotsiaalmeedia tekke ja üha suurema rolliga ühiskondlikult oluliste teemade mõjutamisel (eriti alates araabia kevadest), on paberkandjal täna digitaaliga äärmiselt raske võistelda. Igasugune häma või suisa vale kummutatakse Facebooki ja Twitteri abil kiiresti ning luuakse uus kontekst. Šotlased tunduvad sotsiaalmeedias üsna avatult ja vabalt rääkivat ning heidavad ette ajakirjanduse suurt kallutatust.

Pärisin, milline on olnud nende hinnangul meedia kallutatus ning üldise tendentsina märgiti, et trükimeedia ja BBC on väga jõuliselt ei-kampaania poole kaldu. Üheks markantsemaks näiteks tuuakse hiljutist Telegraphi juhtkirja, mis nimetab iseseisvusreferendumit Salmondi valimiseks ning võrdleb SNP juhti Zimbabwe kauase diktaatori Robert Mugabega.

Kuid milline on siis tulemus ning kas hetkel on seis siis tõepoolest patiseisus või on antud juhul küsitlused näidanud tegelikkusega võrreldes märksa suuremat lõhet. Üheks selliseks märgiks võib olla viis, kuidas küsitlusi on korraldatud. Tundub, et traditsioonilised küsitlusfirmad kasutavad enamjaolt sama valimit ning telefoniküsitlused ei võta arvesse mobiilinumbreid, seega on alla 25-aastaste osakaal tunduvalt alaesindatud. Ka ei küsitleta neid, kes on esmakordsed valijad.

Samad uuringufirmad, mis kasutavad sarnaseid valimeid ja küsitlusviise, ei suutnud ennustada ka viimastel Šoti parlamendi valimistel SNP mäekõrgust edu.

Kui palusin küsitletutel välja tuua isiklikke kogemusi või lähedaste kokkupuuteid nii jah- kui ei-leeri ebaeetilise käitumisega seoses (väljapaistvad vägivallajuhtumid, hirmutamine või muul viisil surve avaldamisega seotud juhtumid), siis vastustest joonistus välja pigem ei-kampaania jõulisem survetaktika.

Nii näiteks soditi Edinburghis kohaliku jah-kampaania esinduse seinale veel enne selle avamist natsisümboolikat, samuti on pigem rohkem olnud juhtumeid, kus väidetavalt unioniste toetavad on klobinud iseseisvusmeelseid. On esinenud ka vastupidiseid juhtumeid.

Peamiselt Põhja-Iirimaal ja Šotimaal tegutseva protestantliku Oranje ordu, mis on ühendusse jäämise poolt, osa vägivaldseks muutunud liikmetest loopis kividega sisse aknaid, millel oli näha Jah-märke ning karjusid elanikele, et need tänavale kaklema tuleks, ütles edinburglane.

Samas on mitmed inimesed märkinud, et jah-kampaania värbajad on olnud agressiivsed oma sõnumi kuulutamisega.

The Guardian kirjutas nädala alguses, kuidas jah-häälte esindajad opositsioonijuhti Ed Milibandi „agressiivselt kiusasid“, ehkki sündmust pealt näinud edinburglase hinnangul oli tegemist mitte enama kui Milibandi esinemisele ebaviisaka vahelehõikamisega.

Üldiselt peetakse olukorda ebaeetilisuse seisukohast siiski terviklikult rahulikuks, inimesed suhtuvad üksteisesse valdavalt austusega ja on informeeritud, ütles naissoost pealinlane.

Mida arvata aga ühest omapärasest, niiöelda rohujuuretasandi küsitlusest Edinburghi jalgpalliklubi Heart of Midlothian fännide kodulehel, mida külastab tuhandeid inimesi. Klubi, mille fännide hulgas on enamasti suhteliselt konservatiivsete hoiakutega traditsiooniliselt töölisklassi leiboristid, kes pigem võiksid hääletada Ühendkuningriigi koosseisu jäämise poolt, on korraldanud nüüdseks juba neli küsitlust alates mullu novembrist, viimati nädal tagasi. Kui esimeses küsitluses osales vaid 328 fänni, siis septembri alguses oli hääletajate arv kerkinud 720-ni (veebruaris 420, mais 335 respondenti). Hääled jaotusid järgmiselt: „kavatsen hääletada jah“, „ei“, „pole otsustanud“ (november – 49, 32, 11; veebruar – 53, 30, 9,5; mai – 53,7, 30,45, 9,85; september 59,84, 29,51, 3,83). Igaüks võib siit järeldada, mida soovib, ent teatav üllatuslik trend ja hoiak iseseisvuse suunal on siit nähtav.

Valimisjaoskonnad 32 valimisringkonnas avati hommikul kell 7 (Eesti aja järgi kell 9) ning suletakse õhtul kell 22 (südaööl). Referendumi tulemused ei selgu valimiskomisjoni teatel ilmselt enne reede hommikut kell 7. Kuna viimastena peaksid häältelugemise lõpetama Edinburgh, Glasgow ja Aberdeen, mis moodustavad kokku 25 protsenti valijaskonnast, siis ei saa välistada ka tulemuste avaldamisega viibimist.

Ebakindlad numbrid on ühed tänamatud asjad ennustamiseks. Ilmselt võib mulle kui eestlasele ette heita šoti iseseisvuse liigset romantiseerimist ning selles mõttes ei ole jäänud ma pelgalt neutraalse politoloogi pilgu juurde. Aasta erakordselt põneval ajal ja keskkonnas elamist kulmineerub täna. Küsimus pole selles, kas Šotimaa on suuteline omariikluseks, vaid kas ta peaks iseseisev olema? Milline valik on šotlastele parim, seda on hetkel ükskõik kellel võimatu ennustada.

Kõike eelnevat kõhutundega analüüsides ning „õunte pealt vaadates“ panen oma politoloogipea pakule ja arvan, et iseseisvus tuleb ning tuleb veenvalt. Nähtu ja kogetu ei lase mul vastupidist uskuda. Kas selleks on 60/40 jah-leerile, näitab homne. Samas ei oleks ma ka väga imestunud, kui iseseisvuslaste ülekaal osutuks veelgi suuremaks, aga see oleks juba äärmiselt kõrgete panustega mängimine.

Ja lõppeks, ei saa ju välistada, et olen kõiges eelnevas eksinud, teooriad kas leiavad kinnitust või mitte. Aga ega seepärast veel iseseisvusmeelsete šotlaste püha üritus lõpe, nagu väidavad unionistid. Igaveseks ei ole maa peal midagi kivisse raiutud.