Šotimaa iseseisvusreferendumi lõpuspurt (2/3)

Lauri Lippmaa

Briti peaministri David Cameroni, Tööpartei esimehe ja opositsioonijuhi Ed Milibandi, Liberaaldemokraatide juhi ja asepeaministri Nick Cleggi ning leiboristide endise esimehe ekspeaminister Gordon Browni ja nende ulatusliku kaaskonna visiit Šotimaale (hingame) näib paljudele iseseisvusmeelsetele meeleheitliku katsena püüda neid oma meelt muutma panna.Rahva all tuleb siin eeskätt silmas pidada iseseisvuslasi, kes ei ole kaugeltki ühtne mass. Nende seas on lisaks Šoti Rahvuspartei rahvuslastele ka Salmondi teravaid kriitikuid roheliste ja sotsialistide seast. Lisaks väga erinevaid poliitikakaugeid või sellest täielikult võõrandunud inimesi, rääkimata paljudest “ülekaranud” leiboristidest ja veel mitmest-setmest muu kuuluvusega inimkogumist, kellel on lihtsalt öeldes kõrini Londoni ülbusest ja vassimistest.

Jah-kampaania, nende endi sõnul “rohujuuretasandi poliitiline liikumine” muutus kevadel aga poliitilisest liikumisest millekski märksa enamaks ning asus poliitilise sõnumi asemel otsima sisulist muutust, mis ühendaks kõiki iseseisvuse poole pürgivaid gruppe.

Ühendkuningriigi terviklikkuse eest võitlevate parteiliidrite sõnumis ei näi midagi sisuliselt uut olevat – Cameron rõhus taas emotsionaalselt ajaloole ja juba ülesehitatu säilitamisele, Brown lubas uusi, senisest veelgi suuremaid võimuhoobasid Šotimaale, ent väga paljude šotlaste jaoks on tegemist liiga hilise, et mitte öelda ebausutava pakkumisega.

Šoti Rahvuspartei esimehe ja esimese ministri Alex Salmondi aseminister Nicola Sturgeon ütles teisipäeval, et ei-kampaania ei suuda neile selgeks teha, mis on siis need täiendavad võimuhoovad ja millega neid garanteerida kavatsetakse. Tema sõnul on ainus garantii iseseisvus, mis tagab oma tervishoiusüsteemi, uute töökohtade loomise jne. Sturgeon lisas, et samuti ei saa britid naela niisama ära võtta, sest see oleks “oma nina otsast lõikamine”. Liiga palju ärilisi sidemeid seob kahte poolt, märkis ta.

Augusti lõpus teledebattides ütles Salmond üsna üheseltmõistetavalt, et parim lahendus Šotimaa jaoks on jätkata naela kasutamist Inglismaa heakskiidul. Samuti ei välistanud ta teisi alternatiive nagu naela kasutamist Inglise toetuseta, Šoti oma valuuta käibele võtmist ega ka eurole üleminekut, ehkki hetkel ei suudaks iseseisev Šotimaa täita Maastrichti kriteeriume.

Veidi ka muudest numbritest. Ilmselt paljud unionistid said kerge šoki, kui pidid oma “pühast piiblist“, Financial Timesist, juba 2. veebruaril (“Independence debate: Yes, Scotland?”) lugema fakte, mis näitasid, kuivõrd elujõuline oleks iseseisev Šotimaa.

Leht kirjutab, et rahvuslaste väitel on Ühendkuningriigi osaks olemine hoidnud Šotimaad arengus tagasi, samas nende vastased väidavad, et ühendus on olnud Šotimaa majandusedu keskseks teguriks. Ent samas nõustuvad kumbagi poole juhid, et Šotimaal on olemas kõik koostisosad, millega elujõulist rahvusriiki ehitada.

Kui arvesse võtta geograafilist osa Ühendkuningriigi nafta- ja gaasivarudest, siis oleks Šotimaa sisemajanduslik kogutoodang (SKT) inimese kohta suurem kui Prantsusmaal, märgib leht. Isegi Põhjamere rikkusi kõrvale jättes tuleks Šotimaa SKT kõrgem kui Itaalial. Veelgi enam, väikesel riigil on tööstusharud, mis annavad tooni kogu maailmas – nafta ja viskitööstus ning lai valik tööstustoodangut tähendavad, et iseseisev Šotimaa oleks maailmas 35 suurema eksportööri seas.

Šotimaa üks kuulsamaid ekspordiartikleid on mõistagi viski. Meenub kevadine viskireis Islay saarele, kus hetkel on kaheksa töötavat viskivabrikut ning üheksas pannakse kohe-kohe püsti. Kui see Saaremaast umbes neli korda väiksem, Hebriidide kuningannaks nimetatud saar, mille viskid on sageli maailma hinnatumate seas (Laphroaig, Lagavulin, Ardbeg), oleks veel omakorda iseseisev üksus, oleks tegu väidetavalt maailma rikkaima saarega. Huumor huumoriks, Islay kalifaadini oleks pikk tee. Kõrvale jättes suurima tööstusharu, nafta- ja gaasitööstuse, näeme, et viskitööstus kogu Šotimaal on üks suuremaid tööstusharusid, ent kaugeltki mitte ainus. Muu hulgas ületab viskitööstuse ekspordimahte võib-olla mõneti üllatavaltki keemiatööstus.

Aga vaatame ametlikke numbreid. Šotimaa ligi 5,5 miljonit elanikku moodustab 8,3 protsenti Ühendkuningriigi rahvastikust. Selle kõrvale saab asetada järgmisi näitajaid nagu 32 protsenti maismaad, 61 protsenti merd, 90 protsenti mageveealasid, 65 protsenti maagaasi tootmist, 96,5 protsenti toornafta tootmist, 47 protsenti lahtiseid kivisöekaevandusi ning 81 protsenti veel kaevandamata kivisöevarusid. Aga ka 62 protsenti puidutööstust, 46 protsenti metsaalasid, 92 protsenti hüdroelektritootmist, 40 protsenti tuule-, laine- ja päikeseenergiatoodangut (Šoti rannikualad pakuvad hinnanguliselt 25 protsenti kogu Euroopa laine- ja tuuleenergia potentsiaalist), 60 protsenti kalatööstust, 30 protsenti veise- ja 20 protsenti lambalihatoodangut. Ning 100 protsenti šoti viski tööstust.

Šotimaal on 17 miljardi naela suurune ehitustööstus, 13-miljardine toidu- ja karastusjoogitööstus, 10-miljardine ettevõtlusteenuste tööstus, 9,3-miljardine keemiatööstus, sama suur turismiharu, seitsmemiljardine finantssektor, viiemiljardine lennundustööstus, 4,5-miljardine viskieksport, jne.

Kuid see hetkel selleks, heidame põgusa pilgu rahvahääletusele järgnevasse päeva.

Ühendkuningriigi koosseisus jätkates ei muutuks suurt midagi. Tõsi, lõhe, mis unionistide väitel on ühiskonda löödud Salmondi käe läbi, on ei-poole hinnangul midagi, mida varemalt Šoti ühiskonnas ei eksisteerinud. Kui Westminsteri lubadused võimu laiendamisest ka vett peavad, siis sel juhul näib, et London paneb end teatavasse kahvlisse Põhja-Iirimaa ja Walesiga, mille omavalitsused sooviksid samuti suuremat autonoomiat.

Jah-hääle võidu korral asuks Šoti parlament koheselt pidama läbirääkimisi Westminsteriga, eesmärgiga saavutada täielik iseseisvus 24. märtsiks 2016 – kuupäevaks, mille valis välja Salmond. Pärast seda kuupäeva tuleks Šotimaal jõuda kokkuleppele Euroopa Liidu ja NATO-ga oma liikmestaatuse jätkumises. EL-i liidrid peaksid kohtuma 2014. aasta lõpus, et avada arutelu Šotimaa tuleviku üle. Nüüd iseküsimus on, milliseks kujunevad diskussioonid teemal, kuidas täpselt peaks või saaks Šotimaa jätkata NATO ja EL-i ridades.

Ühelt poolt on räägitud väga keerulistest kõnelustest, teisalt jälle märgivad iseseisvuslased, et kuna Šotimaa puhul oleks tegemist pretsedendiga, siis võimalik et Šotimaal ei tulegi ühendusest välja astuda. Juristide armee on igal juhul sellise argumentatsiooniga põhja pool piiri väidetavalt valmis.

Kolmas ja ilmselt tõenäolisim versioon on see, et Šotimaa ei saaks automaatset liikmesust, ent praeguste liikmesriikide seas ei tohiks reaalselt olla küll ühtegi (isegi Hispaania mitte), mis võiks kõigi märkide järgi demokraatliku väikeriigi Šotimaa liikmesust blokeerida. Ilmselt võtaks täieõiguslikuks liikmeks saamine kolm-neli aastat aega, mille kestel säiliks Šotimaa de facto liikmesus.

Kuid NATO puhul automaatset liikmesust ilmselt ei saavutata ning tõenäoliselt tuleks Edinburghil seda taotlema hakata.

Kahtlemata on kaitseküsimused ka siseriiklikult valus teema, sest SNP soovib lahti saada Briti tuumarelvaprogrammist Trident, mis hetkel paikneb läänerannikul Clyde’i mereväebaasis. Praegune kava näeks välja arsenali üleviimist Plymouthi Lõuna-Inglismaal, ent nii tuumalõhkepeade kui allveelaevade baasi liigutamine võib osutuda ülimalt kalliks ettevõtmiseks.

Šoti valitsuse kava kohaselt tuleks riigil suurendada relvajõude järgneva 10 aasta jooksul seniselt 7500 regulaarväelaselt 15 000 sõduri ja ohvitserini ning 2000 reservväelaselt 5000-ni. Kaitse- ja julgeolekueelarve maht on kava kohaselt 2,5 miljardit naela.

Esimesed parlamendivalimised peetaks iseseisvumise puhul 2016. aasta 5. mail. Parlament jätkaks 129 liikmega ning säilitaks oma asukoha Edinburghis Kuningliku miili lõpus Holyroodi piirkonnas.

Šotimaa peaks samuti looma oma postitsüsteemi ja rahvusringhäälingu ning taotlema liitumist Maailmapangaga, Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, Rahvusvahelise Valuutafondiga ja OSCE-ga.

Mitu mu iseseisvusmeelset tuttavat on öelnud, et neil oleks oma rahva pärast häbi, kui Šotimaa ei kasutaks ära harukordset võimalust iseseisvuda.