Šotimaa iseseisvusreferendumi lõpuspurt (1/3)

Lauri Lippmaa

/—/ “Tehke või tina, aga 2014. aasta on murrangulisuse vaatenurgast konkurentsitult Šotimaa aasta, mil Lõuna-Šotimaa küljes rippuv Inglismaa koos Walesiga (ning Põhja kanali tagant paistev Põhja-Iirimaa) võivad jääda omapäi.Tõsi, küsitlused on hetkel nii-öelda „face-value“ mõttes üsna mõrud pillid rahvuslastele alla neelata. Viimane küsitlus läinud nädalal näitas siiski jah-häälte kerget tõusu 29 protsendile kui samas novembri küsitlusega võrreldes oli ei-häälte osakaal samal tasemel 42 protsendi juures. Ehkki hetkel näitavad kõik gallupid rohkem ei- kui jaa-hääli, siis tähele tuleb panna erakordselt suurt kahevahel olijate hulka, mis mainitud küsitluses ulatus 29 protsendini.” /—/

Vahetut referendumieelset olukorda silmitsedes on prognoosimise kui tänamatu töö seisukohalt kõik lahtine, sest hääled küsitlustes on enam-vähem võrdselt jaotunud. Kui eelmisel nädalalõpul kerkisid iseseisvusmeelsed jõud küsitlustes “Better Together” kampaaniast esmakordselt ette, mis viis Whitehalli ja Westminsteri väidetavalt “paanikasse”, siis äsjase nädalalõpu pollid asetasid unionistid rahvuslastest taas poole hobusepikkuse võrra ettepoole.

Või äkki on siiski Šotimaa puhul tegemist “fifty-sixty” olukorraga, kus ühe leeri sisse on varjunud teise esindajad? Miks ma nii arvan?

Et kõik nii, nagu oli, ausalt ära rääkida, pean ma alustama tegelikult uusaastaööst, mil Šotimaa pealinna Edinburghi südalinnas peetud suurte pidustuste tonaalsus meenutas laulva revolutsiooni aegseid tundeid. Lossi jalamile, kaunisse parki püstitatud pealava ette Briti legendaarset bändi Pet Shop Boys kuulama kogunenud kümned tuhanded inimesed saatsid “Auld Lang Syne’i” saatel ajalukku ilmselt viimase aasta Ühendkuningriigi koosseisus, mille järel algas “The Year of Homecoming” ehk kojutulemise aasta. Raske on öelda, millist sõnumit võis pompöösse (sõna otseses mõttes) ilutulestiku järel teiseks setiks lavale tulnud PSB avaloost “Go West” täpselt välja lugeda, ent minu kui eestlase jaoks näis ajalugu teatavates elementides korduvat – “revolutsiooni” hõngu oli selgelt tunda kõikjal.

Edinburghis õppides kohtusin valdavas enamuses iseseisvusmeelsete inimestega, käisin aasta jooksul ka Kesk- ja Kirde-Šotimaal, lääneranniku lähistel Islay’ saarel, kus samuti puutusin kokku pea eranditult iseseisvuslastega. Läinud nädalal lugesin enda jaoks üllatuslikult (milline ebaprofessionaalsus minu poolt), et ajalooliselt töölisklassi kants Glasgow ning lähiümbrus on tugevalt iseseisvusmeelne, ning pigem on elitaarne Edinburgh unionistlik. Väidetavalt on Šoti leiboristide hulgas väga palju, koguni 30 protsenti valijaid, kes on niiöelda “poliitilises mõttes üle läinud” ja kalduvad iseseisvust pooldama. Ehkki iseseisvuse küsimust püütakse võimalikult palju vähemalt näiliselt depolitiseerida.

Miski siin ei näi klappivat, mida on pigem kinnitanud jaanuariprognoos. Kus on siis kõik need ei-hääled?

Annan täielikult aru, et “kõhutunne” on sageli vaataja silmades ja peas tekkiv soovmõtlemine, ent mõned aspektid on silma hakanud küll. Šotlane on jonnakas ja visa, üsna sarnane eestlastele, muide. Samuti on šotlastes kirge ning võib-olla just kirg on see, mis suunab kõhutunnet ütlema, et iseseisvus tuleb.

Ka on šotlane kaval, see tähendab, et ta ei pruugi alati välja näidata, mida arvab. Sellele võib osaliselt viidata veel endiselt suur hulk valijaid sildiga “undecided”. Kui palju neist on iseseisvusmeelsed, on muidugi raske ennustada. Küsitluste kohaselt on kahevahel olijaid hetkel ikka veel koguni pool miljonit inimest.

Ükskõiksus ei tundu samas loogiline, vaadates otsa erakordselt kõrgele valijate valimistele registreerimise numbrile – 97 protsenti! See on Šotimaa ajaloos pretsedenditu ükskõik milliseid valimisi või referendumeid silmas pidades ning pigem sarnane diktatuuririikide tavapärasele statistikale. Seega võib arvata, et nii mõnedki iseseisvuse toetajad on peitnud end neutraalsuse sildi taha, et mitte osaleda vägagi koormavas info- ja survetulvas, mida viimane aasta kahtlemata on olnud. Mõistagi on neid, kes soovivad kuni viimase hetkeni kuulda pakkumisi, millisele leerile oma hääl anda.

Ei-leeri kuulujate seas on kindlasti ka neid, kes on seal vaid nominaalselt, ent samas on hinges iseseisvusmeelsed ning avaldavad oma seisukoha valimisurni juures. Tean isiklikult ühte sellist inimest, kes mulle oma taolise valiku ja põhjenduse avaldas. Tema sõnul leidub ta tutvusringkonnas veel sarnast mõtteviisi.

Võimalik, et osaliselt võib sellise taktika kasutamine tõukuda ka viisidest, kuidas jah- ja ei-kampaaniad oma sõnumit edastavad. Näib, et iseseisvuslased on need, kes tegutsevad positiivse märgiga ehk teisisõnu, aktiivselt pürgivad uue olukorra poole. Samas unionistid töötavad pigem negatiivses suunas, püüdes säilitada status quo’d, ning hoiavad kinni seisakust – stasis.

Viimaste päevade jooksul on suuremate parteide liidrid – peaminister David Cameron, Nick Clegg ja Ed Miliband – heitnud kõik erimeelsused kõrvale ning asunud paljude hinnangul “paaniliselt” päästma Ühendkuningriigi terviklikkuse säilitamist. Paljude iseseisvuslaste või kahevahel olijate jaoks tuleb sõnum Šotimaale senisest veelgi suurema võimu andmisest, kui šotlased hääletaksid ühendusse jäämise poolt, liiga hilja, näidates märki meeleheitlikest katsetest senist olukorda päästa. Iseseisvuslaste sõnul ei ole mingit garantiid, et London seda lubadustele vaatamata ka reaalselt teeb ning ainus garantii täievoliliseks võimuks on omariiklus.

Ei saa välistada, et iseseisvuslaste ees võib peituda lõks, mille kohaselt lootus pimestab ja takistab võimalike ohtude mitte küll nägemist, kui et võib-olla nende mõju adekvaatset hindamist. Samas on eitajate leer kasutanud oma niinimetatud perutajate tagasihoidmise kampaanias ohtralt hirmutamise taktikat, nagu väidavad nii iseseisvuslased kui ka kahevahel olijad – a’la kui te nii ei tee nagu meie ütleme, siis tuleb häving järeltulevatele põlvedele. Sarnase alatooniga on tehtud telereklaame kui trükitud loendamatuid voldikuid, kirjutatud on artikleid ning kasutatud tele-eetrit.

Unionistide kohati lahmiv, patroniseeriv ja ka iseseisvuslasi jõuliselt halvustav, erandjuhtudel ka tagakiusamist meenutav käitumine, manab silme ette pildi populistide ja usuäärmuslaste tavapärastest võtetest, mida kohtab laialdaselt kõikjal maailmas, ka Eestis. Enamasti on tegu olnud populistliku häma ja teinekord koguni üliintensiivse survega mõjutada valijat; kombed, mida sageli õhkub ja irdub just viimatimainit seltskonnist. Seega usun, et osa jah-häältest on peitnud end “vainlase” sekka just sel põhjusel, astunud kaitsekilbi taha, et pääseda hirmutamiskampaaniast.

Tõsi, ka jah-häälte leeri esindajad on siin-seal kasutanud niinimetatud lubamatuid võtteid või ebaeetilisi käitumismalle hirmutamise, vägivalla ja ka vara rikkumise või hävitamisega. Ent ikkagi, ma ei saa jätta mainimata, et ühest leerist näib õhkuvat rohkem positiivset, edasiviivat energiat, teisest märksa vähem.

Olen üsna kindel järgmises mudelis, millele aasta jagu tähelepanekuid on vihjanud. Nimelt neid, kes on juba oma kindla jah-sõna välja öelnud, ei ole peaaegu et võimalik panna ütlema “ei”. “Veel otsustamata” leeris on ilmselt tugev ülekaal iseseisvusmeelsetel valijatel. Ei-ütlejaid aga on pigem võimalik veenda iseseisvust toetama mitmete rõõmustavate ja vähemrõõmustavate faktidega.

Lühidalt kokku võttes on iseseisvuslaste sõnum “oma tuba, oma luba” – oma riik, oma võim, oma rikkused, oma head ja vead, eksimused ja möödalaskmised. Ühenduses püsijate sõnum räägib enamjaolt tulevikuga mängimisega hoidumisest ning passiivselt “play it safe” strateegiast ehk Ühendkuningriigi koosseisu jäämisest (mis tõele au andes lagunes juba 1922. aastal Iirimaa lahkulöömisega).

(jätkub homme)