Slovakkia presidendivalimised: strateeg Fico taktikalisest käigust kumab põhiseadusmuutusi

Riho Kangur

Slovakkia on üks neist Ida-Euroopa parlamentaarsetest demokraatiatest, mis on presidendi valimisel läinud üle otsevalimistele. Veel alates Slovakkia iseseisvumisest 1993. aastal kuni 1999. aastani valis presidendi ühekojaline 150-liikmeline parlament. Aastal 1999 ei suutnud lõhestunud rahvaesindus aga uut presidenti kuidagi ametisse valida ning ligi pool aastat oli riigipea ametikoht täitmata.

Lahendusena nähti põhiseaduse muutmist ja presidendiameti otsevalitavaks tegemist. Samas ei ole presidendil Slovakkia poliitilises süsteemis suuremat võimu, tema rolli võib võrrelda Eesti presidendi pädevustega: president esitab peaministrikandidaadi ning kinnitab ametisse erinevaid põhiseaduslike institutsioonide juhte, samuti on tal suspensiivne vetoõigus parlamendis vastu võetud seaduste üle.

Istuva riigipea, Ivan Gašparoviči teine ametiaeg lõppeb ning põhiseadusliku ametiaja piirangu tõttu tema enam kandideerida ei saa. Arvamusküsitlused ennustavad edu detsembris peaministrina presidendiametisse kandideerimisest teatanud (ja sellega valitsusjuhi kohast loobunud) sotsiaaldemokraatide juhile Robert Ficole.

Kandidaatide rohkusest hoolimata on tema ainsaks tõsisemaks rivaaliks ettevõtja, ühiskonnaaktivisti ja filantroobina tuntuks saanud sõltumatu Andrej Kiska. Pisut segavad kaarte ka kristlike-demokraatide kandidaat, endine parlamendispiiker Pavol Hrušovský ning omal ajal autokraatliku peaministri Vladimír Mečiari ja tema kliki kukutanud velvetrevolutsiooni üks juhtfiguure, sõltumatu Milan Kňažko.

Ehkki küsitlused käivad välja väga erinevaid arve, siis on ebatõenäoline, et kõrgemat toetust nautivad Fico või Kiska suudaksid juba esimeses voorus valituks osutumiseks vajaliku enamuse koguda. Mõlema mehe toetus on 30 kuni 35 protsendi juures.

Parlamendis enim mandaate hoidvate sotsiaaldemokraatide (Smer) juht Fico on küsitluste põhjal olnud favoriit alates oma kandidatuuri teatavakstegemisest, kuid nagu Slovakkiale kombeks, võib teises voorus määravaks saada valijate otsus eelkõige hääletada teatud kandidaadi vastu – nii blokeerisid valijad 1999. ja 2004. aastal Mečiari püüdlusi just valimiste teises voorus, kuigi kindlameelse toetajaskonna abil oli ta avavoorust end sinna murdnud. 
Paljudele analüütikutele ja Slovakkia poliitikutele tuli Fico käik suure üllatusena. Miks loobuda parlamendienamust nautiva peaministri kohast ning püüelda rohkem esindus- ja tseremoniaalset rolli kandva presidendi sussidesse?

Nii on Ficot kahtlustatud soovis muuta riigi põhiseadust, et tugevdada riigipea volitusi ja pädevusi, kuid põhiseaduse muutmiseks vajaliku häälteenamuse kogumine järgmistel parlamendivalimistel (2016) on Fico kodupartei poolt vähetõenäoline.

Samuti on osundatud, et Fico motiiviks oli ja on Slovakkiale haruldase poliitilise võimu jackpoti haardeulatus – võit presidendivalimistel koondaks seni poliitiliselt fragmenteeritud Slovakkias võimu üsna üheselt vasakpopulistliku Smeri kätte ning annaks ühtaegu häälteenamuse parlamendis kui ka oma mehe presidendilossis.

Ficole võib eeskuju pakkuda naaberriigi Tšehhi president Zeman, kes rahva otsemandaadile apelleerides on oma pädevusi poliitilises võimus püüdnud pidevalt laiendada (millest Valimisvaatlus on mitu korda ka kirjutanud).

Fico peamise rivaali, sõltumatu kandidaadi Andrej Kiska valimisprogrammist on teada üsna vähe, kuid tema kampaania on olnud väljapaistev. Kiska puhul on samuti olemas selgeid paralleele Tšehhi poliitikas toimuvaga – sealne vastuoksne ärimees-poliitik Andrej Babiš (rahvuselt slovakk!) tegi vastloodud partei eesotsas parlamendivalimistel üle ootuste eduka tulemuse, ratsutades peamiselt korruptsioonivastasuse ja nn anti-establishment sõnumitel.

Sama platvormi rõhutab igal võimalusel ka Kiska, ent tema achilleuse kand valimisvõitluses on ta kunagised üsnagi kahtlasevõitu äriajamismeetodid.

Valimissüsteemi kohaselt osutub esimeses voorus valituks kandidaat, kes kogub absoluutse enamuse antud häältest (50 % pluss üks hääl). Kui ühelgi kandidaadil see ei õnnestu, peetakse kaks nädalat hiljem, 29. märtsil, kahe esimeses voorus enam hääli kogunud kandidaadi vahel otsustav voor.

Suure tõenäosusega slovakid esimeses voorus presidenti endale valida ei suuda. Teises raundis loeb paljuski Fico vastaskandidaadi oskus võita endale kahele edukamale seljataha jäänud kandidaadile hääle andnud inimeste poolehoid.