Septembri valimistaevas varjutas teised Saksamaa

Valimisvaatlus

Septembris olid kõigi valimishuviliste teleskoobid suunatud ennekõike Saksamaale, kus liidukantsler Angela Merkel tagas endale neljanda ametiaja. Neljandat korda järjest võitsid ka Uus-Meremaa konservatiivid ning teise järjestikuse ametiaja kindlustas Norra peaminister Erna Solberg, küll haprama mandaadiga kui varem. Juba kolmandal Šveitsi referendumil sel aastal toetasid elanikud toidupoliitikat, aga ütlesid “ei” pensionireformile. Aruba parlamendivalimised olid pingelised, samas kui Singapuri presidendivalimistel igasugune pinge vähemalt konkurentsi mõttes täielikult puudus, sest Halimah Yacob sai täiesti reeglitepäraselt presidendiks ilma, et valimisi oleks üldse peetud.

Kaks suuremat Saksamaa erakonda said kahepeale kokku madalaima sõjajärgse tulemuse

Saksamaa 18. septembril peetud valimised tõid endaga kaasa tulemused, mida alates Teisest maailmasõjast pole Euroopas nähtud. Valimised võitis oodatult liidukantsler Angela Merkeli vedamisel Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) koos sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalse Liiduga (CSU) 32,9-protsendise toetusega – nende madalaim tulemus alates 1949. aasta esimestest sõjajärgsetest valimistest, kui toetust kogunes 31 protsenti. Tavapäraselt magusas võidušampanja mekis esines seekord aga ka mõrumaid noote. Kuigi ka Merkel viitas valimistejärgses kõnes raskustele, millega viimate aastate jooksul tegeldi, olid ootused valimistulemuste suhtes siiski kõrgemad.

Merkel võib ennast lohutada ka mõttega, et Sotsiaaldemokraatlikul Parteil (SPD) läks veel hullemini. Märtsis, mil erakonna juhiks sai endine Euroopa Parlamendi president Martin Schulz, edestas SPD arvamusküsitlustes isegi CDU-d. Aga tõus mitte ainult ei jätkunud pikalt, vaid valimiste lõppsaldoks jäänud 20,5-protsendine toetus on madalaim, mis on peale Teist maailmasõda suudetud koguda.

Saksa liidukantsler Angela Merkel sammub mööda sinist vaipa.
Vähem kui nädal peale valimisi osales Angela Merkel Tallinnas tippkohtumisel (Foto: Lauri Lippmaa, Valimisvaatlus)

Teine sündmus, mida Saksa valijad polnud alates Teisest maailmasõjast näinud, oli paremäärmusliku erakonna jõudmine üle valimiskünnise. Kolmandale kohale platseerunud Alternatiiv Saksamaale (AfD) ületas künniselati suure varuga – iga kaheksas valija (ehk 12,6 protsenti) hääletas erakonna poolt. Immigratsioonivastase AfD toetuskants paikneb Ida-Saksamaal. Briti päevalehe The Guardiani analüüs näitas selget korrelatsiooni, mille kohaselt toetasid erakonda peamiselt vaesemad ja madalama sisserändajate osakaaluga piirkonnad.

Neljanda väljapaistva tulemusena tuleb ära märkida ühe kogenuma Saksamaa koalitsioonide väikepartneri, liberaalse Vaba Demokraatliku Partei (FPD) taassünd. Kogu Teise maailmasõja järgse aja stabiilselt viie- ja 15-protsendise toetuse vahel võnkunud partei kukkus 2013. aasta valimistel alla valimiskünnise. Aastal 2016 partei juhiks saanud Christian Lindner tõi aga 10,7-protsendise toetusega partei tagasi parlamenti ja väga tõenäoliselt ka tagasi valitsusse.

Valimiskünnise ületas küll kuus parteid – eelmainituile lisaks ka Vasak (Die Linke; 9,2 protsenti) ja Rohelised (8,9 protsenti) – aga koalitsioonipartnerite osas Merkelil valikut ikkagi polnud. AfD ja Vasak langevad ära ideoloogilistel põhjustel ning SPD andis koheselt valimiste järel teada, et pole järjekordsest “suurest koalitsioonist” huvitatud. Seega jäi ainsaks variandiks niinimetatud Jamaika koalitsioon – viide osalevate erakondade tunnusvärvidele – CDU/CSU (must), FDP (kollane) ja Roheliste vahel.

Merkeli jaoks pole see lihtne ülesanne, sest rääkimata liberaalide ja roheliste ideoloogilistest erinevustest oli esimene ülesanne leida oma väiksema partneri CSU-ga ühine keel, peamiselt immigratsiooniküsimuses. Esimeste ennustuste kohaselt võiks koalitsioonilepe allkirjad saada detsembris.

Uus-Meremaa konservatiivid võidutsesid neljandat korda järjest

Uue parlamendi koosseisu valimiseks sammusid valimisjaoskondade poole ka uusmeremaalased. Saareriigi poliitmaastikku iseloomustab erakordne stabiilsus, kus domineerivad Briti süsteemile omaselt kaks suurt – paremkonservatiivne Rahvuspartei ja sotsiaaldemokraatlik Tööpartei.

Rahva armastuse pendel ehk valimisvõit on kiikunud ühelt parteilt teisele keskmiselt iga kahtede valimiste järel. Alates 2008. aasta valimistest võimul olnud Uus-Meremaa Rahvusparteil oli võimalus korrata riigi poliitilisi rekordeid ning võita valimised neljandat korda järjest.

Veel kaks kuud enne valimisi näis tõenäoline, et konservatiivid sõidavad valimistel teerulliga vastastest üle. Põhjus ei olnud mitte Rahvuspartei tugevuses, vaid Tööpartei nõrkuses. Juulikuu lõpus näitasid küsitlused konservatiividele pea poole valijaskonna poolehoidu ja samal ajal tööparteile 25-protsendist toetust.

Kõik muutus aga 1. augustil, mil Tööpartei liider Andrew Little ootamatult ameti maha pani ning erakonna pidi valimistele viima senine aseesimees, 37-aastane Jacinda Ardern.

Karismaatline ja kaunis Ardern suutis teha valimised põnevaks, kuid sellest ei piisanud veel, et seekordseid valimisi võita. Ehkki tänavused valimised olid viimase kümne aasta halvima tulemusega, saavutasid konservatiivid valimisvõidu küllaltki veenva ülekaaluga. Peaminister Bill Englishi juhitud Rahvuspartei võitis 44,5-protsendilise toetusega 56 kohta 120-kohalisest parlamendist. Tööpartei suurendas oma esindatust parlamendis küll 14 koha võrra, kuid 36,9 protsendi valijate toetusest ei piisanud 46 parlamendikoha võitmisest enamaks.

Parlamenti pääses kokku viis erakonda, mis on vähim alates 1996. aastast kui majoritaarse süsteemi asemel hakati kasutama segasüsteemi. Igal valijal on kaks häält, millest üks antakse erakonnale ja teine valimisringkonna kandidaadile. Nii valitakse 71 kohta ühemandaadilistes ringkondades majoritaarse valimissüsteemiga. Ülejäänud 49 mandaati selgitatakse välja proportsionaalselt erakondadele antud häälte alusel.

Alati väga kõrge valimisaktiivsusega Uus-Meremaal võttis sellel korral osa 77,8 protsenti 3,6 miljonist registreeritud valijast.

Huvitavat:

· Valimistel osalemiseks peab erakondadel olema vähemalt 500 liiget.

· Erakondadel on kampaaniaks lubatud kulutada kokku 2,98 miljonit Uus-Meremaa dollarit.

Norra valimiste järel muutus valitsuse mandaat hapramaks

Esimest korda pärast 1985. aastat suutis Norra parempoolne valitsus oma mandaati hoida. Kuigi 11. septembril korraldatud valimistel said sarnaselt nelja aasta tagustele valimistele enim hääli sotsiaaldemokraadid (27,4 protsenti), kukub Norras valitsus alles siis, kui ise tagasi astub ja uus koalitsioon on valmis võimuohjad kohe üle võtma. See tähendab, et esialgu jääb pukki veel konservatiivist peaminister Erna Solberg.

Valimised võitnud sotsiaaldemokraadid ei saa paradoksaalsel kombel oma tulemusega kuidagi rahul olla. Võidutulemus oli 3,4 protsendipunkti võrra madalam kui 2013. aasta valimistel, mis tähistas erakonna halvemate tulemuste pingereas teist kohta viimase 93 aasta jooksul. Samuti leidis viimase kuu jooksul aset oluline kukkumine arvamusküsitlustes.

Konservatiivide tulemus võrreldes nelja aasta taguse ajaga palju ei muutunud, 25 protsenti häältest oli vaid 1,8 protsendipunkti võrra vähem kui eelmistel valimistel. Konservatiivide valitsuspartneri, populistliku Progressipartei tulemus jäi samuti samasse mastaapi ning kuigi toetusest kaotati 1,1 protsendipunkti, saadi 15,1 protsendiga häältest ikkagi kindel kolmas koht.

Progressipartei tulemus on huvitav fenomen, millest kirjutab pikemalt Economist. Lühidalt kokku võetuna, põhjamaades on populistlike parteide toetus valitsusse saades tavapäraselt kolinal alla läinud, kuid mitte Norras. Ent see fenomen muutub palju mõistetavamaks, kui võtta arvesse, et Progressipartei on teiste populistlike erakondadega võrreldes kõige mõõdukam ja liberaalsem. Kuigi nende nägemus rahvusluse, sisserände ja Euroopa Liidu osas on sarnane nagu teiste Euroopa riikide populistidel, on partei peamine teema olnud majandus. Isegi kui nende nägemus Norra majanduspoliitikast on olnud risti vastupidine peavooluparteidele, ei ole see neid teiste silmis parketikõlbmatuks muutnud.

Leidub muidugi ka erandeid. Septembri lõpus loobus koalitsiooniläbirääkimistest Kristlik-Demokraatlik Partei (4,2 protsenti), mille eesmärk oli pakkuda koos Liberaalse Parteiga (4,4 protsenti) konservatiividele alternatiiv valitsusse minna populistideta. Peaministri jaoks olid aga ainsad arutamisväärsed võimalused, kas ametisoleva vähemusvalitsuse jätkamine või selle laiendamine kahe partei võrra.

Kristlike demokraatide loobumine peaminister Solbergi elu lihtsamaks ei teinud. Parlamenti saadud 72 kohta on viie võrra vähem kui eelmisel perioodil. Enamusest 13 koha kaugusel olemine tähendab aga, et reformide läbisurumine parlamendis võib ühel hetkel liiga keeruliseks osutuda, et valitsus järgmiste valimisteni püsida suudaks.

Šveitslased ütlesid “jah” toiduohutusele, aga “ei” pensionireformile

Septembris panid šveitslased 2017. aastal kolmandat korda urnid järjekordseks referendumiks püsti. Ka küsimusi oli kolm: üks toiduohutuse ja kaks pensionide kohta.

Esimese küsimusega muudeti põhiseaduse artiklit, mis kohustab rahvast piisava kindlusega toiduga varustama. Nimelt, 78,7 protsendi osalenute heakskiidul lisatakse artiklile viis punkti mis puudutavad põllumajanduse tootmisbaasi erodeerumise vähendamist, toiduainete tootmise kohandumisvõimelisemaks ja efektiivsemaks muutmist, toetustest sõltumise vähendamist, ülepiirilist kaubandust ja jäätmete vähendamist. Küsimust toetasid kõik parteid, keskkonna- ja farmerite ühingud, välja arvatud vasakäärmuslased ja äärmuskonservatiivid.

Kahel pensione puudutaval küsimusel nii hästi ei läinud. Peamist küsimust võib kirjeldada kui praeguse parlamendikoosseisu üht olulisemat reformi. Kirjeldab seda seegi, et rahvahääletusel oli küsimus viimase 20 aasta jooksul juba kolmandat korda.

Pakett, millega oleks naiste pensioniiga tõstetud 65 aastani ehk samale tasemele meestega, alandatud pensioniindeksit, tõstetud käibemaksu pensionide finantseerimiseks ja tõstetud pensioni 70 Šveitsi frangi võrra läks kevadel parlamendist nibin-nabin läbi. Referendumgi oli tasavägine, aga vaid 47,3-protsendine toetus tähendas, et rahvas lükkas reformi tagasi.

Ent isegi kui oleks jõutud päästva enamuseni, läinuks vaja, et rahvas annaks käibemaksu tõstmisele pensionide rahastamise nimel eraldi nõusoleku nii, et ükski 26 kantonist vastu ei hääletaks. Üle kahe ja poole miljoni osalejaga referendumil jäi ka selle küsimuse puhul peale “ei”, aga seda vaid 2357 (sic!) häälega.

Eesti valimishuvilise jaoks teeb Šveitsi referendumi huvitavamaks veel see, et umbes 77 000 välismaal elaval šveitslasel oli võimalus oma hääl anda e-hääletuse teel. Selle kohta kuidas käib e-hääletamine Šveitsis praktikas võib ülevaadet koos videojuhisega uurida näiteks siit.

Singapuri presidendiks ilma valimisteta

Singapur nimetas 13. septembril ametisse uue presidendi, kelleks sai Singapuri parlamendi endine spiiker Halimah Yacob. Ta on esimene Singapuri naispresident, kuid sellest veelgi erilisem on fakt, mille kohaselt sai ta presidendiks ilma, et keegi oleks tema poolt hääletanud.

Singapuri presidendiks soovis saada viis kandidaati, kuid ainult Halimah Yacob vastas aasta alguses karmistatud presidendiks pürgijate nõuetele. Seepärast jäeti ära 23. septembriks planeeritud valimised ning Halimah vannutati ametisse juba kümme päeva varem.

Presidendivalimistel soovinud kandidaatide peamiseks takistuseks kujunes kaks uut kriteeriumit. Esiteks oli seekordsetel valimistel ette nähtud, et presidendiks peab saama malai rahvusgrupi esindaja. Teiseks, erasektorist pärit kandidaadid pidid olema ettevõtete tegevjuhid ning ettevõtete omakapital peab olema vähemalt 370 miljonit dollarit.

Singapuri rahvastikust 74,2 protsenti moodustavad hiinlased, 13,3 protsenti malaid ning 9,2 protsenti indialased. Uue seaduse kohaselt on eelkõige tseremoniaalne presidenditool reserveeritud konkreetsele rahvusgrupile kui nende esindajat ei ole saatnud viimasel viiel valimisel edu. Kuna Kõik varasemad presidendid enne teda, alates 1965. aastast, olid Hiina, India või Euroopa juurtega, oli seekord presidenditool reserveeritud malailastele. Kõik toolinõudlejad pidid läbima Malai kogukonna sõelumiskomisjoni, mis pidi kinnitama kandidaadi malai grupi kuuluvuse.

Presidendivalimiste korra muutjad õigustasid rassiliste piirangute seadmist kõikidele rahvusgruppidele võrdsete võimaluste loomise argumendiga. Kõik Singapuri peaministrid on läbi aegade olnud ainult hiina rahvusgrupi esindajad.

Arubal valiti uus 21-kohaline parlamendikoosseis

Kariibi mere väikeses saareriigis, vaid 104 000 elanikuga Arubal, peeti järjekorras üheksandad parlamendivalimised pärast Hollandilt autonoomia saamist 1986. aastal. Valimised olid äärmiselt pingelised ning alates 2009. aastast võimul olnud Aruba Rahvapartei kogus 39,9 protsendi valijate toetuse ja sellega üheksa mandaati.

Vaid kaks protsendipunkti väiksema toetusega kogus täpselt sama palju kohti Rahvapartei pearivaal Rahva Valimisliikumine (People’s Electoral Movement).

Parlamenti pääses neli parteid. Kokku kandideeris 21-le kohale kaheksa erakonda 140 kandidaadiga. Ligi 71 000 valimisõiguslikust kodanikust laskis sedeli valimiskasti 83 protsenti ehk 58 700 aruubalast.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*