San Marino elanikke ei huvita Euroopa Liidu liikmesus

Eurorevolutsiooni vaatenurgast tekitas elevust neist viimane, kus referendumi peaküsimus oli valitsuse volitamine liitumisläbirääkimisteks Euroopa Liiduga. Häälte kokkulugemise vältel oli korduvalt Piibeleht all ja Vestman peal ning siis vastupidi.Paraku ei suutnud rahvahääletus tegelikku põnevust luua, sest juba varakult oli selge, et isegi kui õnnelik Piibeleht “jah-i” näol võidu võtab, läheb nii nagu paljud toetajad õigesti ka kartsid – puudu jääb poolthääletajate absoluutarvust. Nimelt, San Marino referendumil tuleb üldisest osalusest sõltumata jah-sõna maksmapanekuks saada nõusse vähemalt 32 protsenti kõigist hääleõiguslikest kodanikest.

Ehkki 20. oktoobri rahvahääletusel oli piiriks madalana näiv 10 657 häält, oleks referendumil osalejate arvuga manipuleerimine tuntavalt keerulisem kui Paldiskis, sest nimekirju uuendatakse vaid kord kalendriaasta alguses.

Aktiivne kampaania käis alates 4. oktoobrist kaks nädalat, peamiste pooltargumentidena kõlasid valjemalt ühendturust saadavad hüved. Skeptikuid üritati rahustada ka sellega, et referendum poleks siiski andnud lõplikku jah-sõna, ning juhul, kui EL-ga oleks jõutud sobilikule kokkuleppele, oleks liitumine pidanud saama veelkord rahva heakskiidu.

Mõjukamad vastuargumendid olid seotud kartusega sisserände ja välistööjõu ees. Kui võtta arvesse hiljutisi arenguid seoses immigrantidega Lampedusa saarel, mitte just väga kaugel San Marino küngastest, ei saa selle mõju kohalikele kindlasti alahinnata.

Teine sedelile kirjutatud küsimus puudutas inflatsiooni ja palgatõusu omavahelist sidumist. Referendumi taga on riigi tugevad ametiühingud, mis soovisid parandada olukorda neiks puhkudeks, kui kollektiivlepingute kehtivus lõppeb ja tööandjatel puudub huvi töötajatele vastu tulla. Ettepaneku kohaselt kohandataks iga aasta 1. jaanuaril palku vastavalt valitsuse kinnitatud inflatsiooninäitajale.

Kuid lõppkokkuvõttes muutis rahvahääletus vähe. Ehkki EL-ga liitumiskõneluste alustamist pooldas 50,3 ning inflatsiooni ja palgatõusu sidumist 73,1 protsenti hääletanutest, jäi mõlemal puhul vajalik kvoorum saavutamata.

Referendumi läbikukkumises võib otseselt süüdistada San Marinost väljaspool elajate väga madalat valimisaktiivsust. Kuigi enamiku riikide puhul ei oleks väliskogukonna 5,3-protsendine osalus katastroofiline, tuleb arvestada, et koguni 34 protsenti San Marino 33 303-st valijast elab just väljaspool riigipiire.

Suur osa enklaavi just neist kodanikest paikneb ootuspäraselt Itaalias, kuid nagu empiirika just ilmekalt näitas, on väljaränne tekitanud tõsise probleemi kohalikus seadusloomes. Kas referendum ei võiks panna San Marinot heitma oma pilk e-valimiste suunas? Äkki ulatame siinkohal toetava abikäe, sest üha populaarsemaks muutuv e-valimiste kogemus on Eestil verivärskena ju samast kuupäevast võtta.