Poola valimisi jälgivad õhinal nii fondihaldurid kui David Cameron

Aleksandra Kowalewska, Villu Varjas

Poola parlamendivalimised on ehe näide sellest, et isegi kui üks erakond oma toetuselt teistest pikalt ees on, ei tähenda see, et tema ka valimiste võitja on. Nagu kirjutas tabavalt Ryan Heath Politico.eu-s: „Sa ei saa valimisi võita, kui sul just pole kas 50 protsenti häältest, 50 protsenti kohtadest või mõlemat. Kõik alla selle on ainult esimeseks tulemine, mis on hoopis teine mäng“ (22.10.15).

Tihti kipub tahaplaanile jääma, et lisaks seimile valitakse pühapäeval ka senatit ehk Poola parlamendi teist koda. Senati roll seadusloomes on vaid õige pisut väiksem, kui esimesel kojal, seimil. Mitte liiga süvitsi minemata seisneb seimi olulisim roll selles – nipet-näpet on erisusi veel –, et juhul kui senat seadusalgatuse tagasi lükkab on seimil veel võimalus absoluutse enamusega omakorda senati otsus ümber muuta.

PL valimissüsteem
Poola valimissüsteem

Senati uut koosseisu on aga ennustada palju keerulisem, kui seimi oma. Olulisimat rolli mängib siin valimisseadus (vt ka tabelit). Alamkojas jagatakse 460 kohta 41 mitmemandaadilises ringkonnas proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Kohad jaotatakse sarnaselt Eestile d’Hondti jagajat kasutades, aga kui Eestis on eelis enam hääli saanud erakondadel, siis Poolas on jagamine võrdsem, mis tähendab, et ühel parteil üksinda on absoluutset enamust veel keerulisem saavutada kui Eestis.

Senat valitakse aga üheringilist majoritaarset süsteemi kasutades, mis lühidalt tähendab kolme asja: üldiste üleriiklike toetusprotsentide pealt on väga keeruline senati koosseisu ennustada, eelis ülemkoja valimistel on suurtel parteidel ja üksikkandidaatidel on tuntavalt parem võimalus edu saavutada. Hea näide on viimased valimised, kus kaks suurimat Kodanike Platvorm (Platforma Obywatelska, PO) ja Seadus ja Õiglus (Prawo i Sprawiedliwość, PiS) jagasid kahepeale 91 kohta ja ülejäänud üheksast kohast viis läks üksikkandidaatidele.

Milline saab olema Poola poliitika valimiste järel?

Kui Beata Szydło (pildil) juhitud Seadus ja Õiglus suudab üksinda enamuse saavutada on elu nende jaoks lill. Kuid arvamusküsitluste põhjal on see pigem ebatõenäoline. Tõsi, üksi viimane aasta on näidanud, et Euroopa valimistel ei tohiks liialt arvamusküsitlusi usaldada. Küsimus jääb, millised parteid moodustavad sel juhul koalitsiooni? Jah, PiS-i edu arvamusküsitlustes PO ees peaks olema piisav, et saada võimalus valitsust moodustada, kuid partneri osas nende seis hapu.

Ausalt öelda pole PiS-l isegi teoorias ühtegi head koalitsioonipartnerit. Kõige tõenäolisem neist võiks olla Kukiz’15, aga süsteemivastase partei juht mängib raskesti kättesaadavat olles öelnud, et nemad ei moodusta ametlikult koalitsiooni kellegagi. Ja isegi kui nad moodustaksid, siis Kukiz’15 koosseisu ja siseelu põhjal on nad partnerid, kelle peale ei saaks kunagi liiga kindel olla. Välistada ei saa ka varianti, et ühel hetkel tõmbaks PiS teatud osa Kukize saadikutest lihtsalt enda poole üle.

Beata_Szydło
Beata Szydło

Alternatiiv võiks olla ideoloogiliselt PiS-ist tugevalt veel rohkem paremal asetsev KORWiN, mille kampaania peaidee on Poola päästmine islamiseerumise käest. Sõjapõgenike osas pole kõige sõbralikum ka PiS ise. Vähem kui paar nädalat tagasi sattus meedia tähelepanu alla parteijuht Kaczyński ise, et immigrandid toovad Euroopasse haiguseid. Liitlasena oleks KORWiN aga umbes sama usaldusväärne, kui Kukiz’15 ja lisaks pendeldab erakond valimiskünnise piiril, mis tähendab, et kahe partei koalitsiooniks ei pruugi nende häältest piisata.

Juhul, kui tuuled valimispäeval PiS-le soodsalt ei puhu, ei saa maha matta võimalust ka PO juhitud „kõik-PiS-i-vastu“ koalitsioonist. Kuid jällegi, parteide omavaheline erinevus on lihtsalt liiga suur, et näha sellise liidu pikaajalist toimimist.

Parteid kõrvale jätta, siis valimislubaduste põhjal võiks suurimaks võitjaks võiks pidada Poola rahvast. Paljud analüütikud, ent ei näe Poola tulevikku nii helgena, kui seda näeb poolakas, kes loeb valimisprogramme.

Alustades tõenäolisest võitjast, kui varasemalt keerles PiS-i kampaania paljus ümber korruptsioonivastase võitluse ja moraalse ja poliitilise riigireformi, siis tänavustel valimistel on nende fookuses sotsiaalmajanduslikud küsimused, mis on endaga kaasa toonud mitmeid väga kulukaid lubadusi: lastetoetuste tõstmine, maksuvaba tulu suurendamine ja olulisimana PO pensioniea tõstmise reformi ümberpööramine. Tulu selleks nähakse tulevat uutest panga- ja suurte kaubanduskettide maksudest ja efektiivsemast maksukogemusest.

Valitsuspartei PO on lubanud ümber vaadata sotsiaalmaksu erisused, reformida astmelist tulumaksu ja tõsta alampalka. Ilma detailidesse minemata, reformide hinnaks peaks olema umbes 2,5 mld eurot – köömes PiS-i kõrval, mille reformid läheks maksma umbes neli korda rohkem.

Poola keskpanga juht ja endine peaminister Marek Belka on oma apoliitilise ametikoha kohta tavatult avameelselt oma arvamust avaldanud. Intervjuus Politico.eu-le (14.10.15) väljendab ta muret, et läbimõtlemata valimislubaduste hinnaks võib olla senise stabiilse majanduse kraavijuhtimine.

Belka ei ole oma muredes üksi. Poola võlakirjad on olnud senini ühe parema tootlikkusega maailmas ja nii pole imestada, et kõik reformid, mis muudaksid riigi finantseerimiskeskkonda panevad fondihaldurite häirekellad tööle. Sellises olukorras on mitmed neist vaatamas stabiilsemate alternatiivide, nagu Rumeenia või Ungari poole, kirjutab Bloomberg (27.08.15).

Maksude üle arutamine võib ühel hetkel paljude jaoks liiga tehnoks minna, aga nende jaoks on laual piisavalt väärtuspõhiseid küsimusi, mille põhjal oma valik teha. Katseklaasiviljastamine, abordiõiguse liberaliseerimine, homoseksuaalsete inimeste lapsendusõigus, immigratsioon ja põgenikud – küsimused, mis Poola ühiskonnas hetkel valjult kõlavad, mille suhtes parteidel on oma arvamus ja mis aitavad kindlasti paljudel otsusetegemist lihtsustada.

Poola on Euroopa mõistes piisavalt suur ja oluline riik, et valimisi ka piiri taga huviga jälgitaks ja üks suuremaid võitjaid PiS-i edu korral saaks olema David Cameron. Suurbritannia peaminister on lubanud, et enne kui viiakse läbi referendum Euroopa Liidust väljaastumise kohta, tahab ta Ühendkuningriikidele parema liikmelisuse paketi välja rääkida. Euroopa Liidu suured on seda kõik pika hambaga võtnud ja nii võiks Cameroni suurimaks liitlaseks saada just Poola.

PiS ei ole kunagi eurointegratsiooni suur pooldaja olnud – napilt valimiste eel ei osanud nende esinumber Szydło teleintervjuus isegi öelda, millal Poola EL-i astus – ja eriti kliimaküsimustes on EL ka Poolale ebamugavusi valmistanud.

Väljaspool Euroopa Liitu võiks Poola valimistest huvitatud olla Venemaa. Kui mitmed EL liikmesriigid on Venemaale kehtestatud sanktsioonide osas just kaubandussuhteid silmas pidades nina kirtsutanud, on just Poola, kui üpris suur liikmesriik, aidanud Ukraina teemat edukalt luubi all hoida.

PiS-i võimuletulek muudaks Poola seisukoha Venemaa osas aga pigem jäigemaks, kui pehmemaks. Smolenski lennukatastroof ei ole enam sama tihti PiS-i fookuses kui varem, kui Kaczyński eetrit domineeris, aga PiS-i nägemus Venemaast on ikkagi pigem kui geopoliitilisest ohust ja mitte partnerist.