Oktoobri valimistel särasid erakorralised valimised Austrias ja Jaapanis

Valimisvaatlus

Eurooplase vaatenurgast oli oktoobri valimiste tippsündmus Austria erakorralised parlamendivalimised, mille tagajärjel astub riik tõenäoliselt pika sammu paremale. Tšehhi ja Islandi uued parlamendid on killustunud nagu põrandale lajatatud portselanvaas ning Sloveenia parlamendivalimistel jäi suurfavoriit Borut Pahoril esimeses voorus võidu kindlustamisest napilt puudu. Fookust pisut laiemaks kruttides varjutaks kõik teised maailma kolmanda majanduse Jaapani erakorralised parlamendivalimised, mis, tõsi küll, suurt muutust võimujaotuses ei toonud. Argentina parlamendivalimiste tulemusel tugevnes president Mauricio Macri seljatagune. Kõrgõzstanis peeti tõenäoliselt esimesi võistlevaid valimisi Kesk-Aasias ja Libeerias käib endise maailma parimaks valitud vutimehe George Weah tee presidenditoolile üle kivide ja kändude.

Austria on parlamendivalimiste järel astumas sammu paremale

Oktoobri keskel aset leidnud Austria parlamendivalimised läksid suures osas arvamusküsitluste seatud stsenaariumi järgi. Mais juhivahetuse järel uue hingamise saanud Rahvapartei (ÖVP) võitis 31,5-protsendise toetusega. Teisele kohale käis tihe rebimine, kus 26,9 protsendiga häältest jäid peale 2013. aastal valimised võitnud sotsiaaldemokraadid (SPÖ). SPÖ suutis võrreldes viimaste arvamusküsitlustega oma toetust loetud valimiseelsetel päevadel mõne protsendipunkti võrra tõsta ja sellega edastada 26 protsenti hääli kogunud immigratsioonivastast Vabadusparteid (FPÖ).

Veel maikuus käis küsitlustes peamine võitlus FPÖ ja ÖVP vahel. Valitsuses kääris ning kui ÖVP senine juht Reinhold Mitterlehner astus oma positsioonilt tagasi, sai uueks juhiks mõni päev hiljem toona veel 30-aastane välisminister Sebastian Kurz, kes pea koheselt lõpetas koalitsiooni SPÖ-ga ning kelle initsiatiivil kuulutati välja erakorralised valimised.

Kurzi juhtimisel tegi ÖVP läbi väga kiire värskenduskuuri. Muutusid nii partei tunnusvärv – mustast türkiissiniseks – kui isegi erakonna nimi Kuigi partei lühend ÖVP jäi samaks, mindi valimistele vastu nimega “Sebastian Kurzi nimekiri – Uus Rahvapartei”. Valimiskampaania oli terava fookusega Sebastian Kurzi isikul. Tõus toetusnumbrites oli kiire ning toetust hoiti kõrgel lõpuni.

2013. aasta valimistega võrreldes tegi 5,5-protsendipunktise tõusu ka FPÖ, aga siin tuleb arvesse võtta, et Austria on üks enim põgenikekriisi tunda saanud riik ja et enne Kurzi tõusu ÖVP juhiks oli immigratsioonivastasus puhtalt FPÖ territoorium.

Üks huvitavamaid tulemusi Austria valimistel oli Roheliste täielik põrumine. Juunis peetud parteikonverentsil valiti erakonna uueks juhiks Ewa Glawischning ning valimiste esinumbriks Euroopa Parlamendi asepresident Ulrike Lunacek. Konverentsiga neljandaks paigutatud Peter Pilz otsustas selle peale parteist lahkuda ning läks valimistele vastu omaenda vasakpopulistliku nimekirjaga PILZ. Lõpptulemus? Rohelised said kokku vaid 3,8 protsenti häältest varasema 12,4 asemel ja kaotasid kõik 24 kohta parlamendis. PILZ sai 4,4-protsendise toetusega kaheksa mandaati. Ja SPÖ, mis Roheliste draamast vast kõige enam võitis, suutis sõltumata valitsuse kokkukukkumisest säilitada sama kohtade arvu, mis eelmistel valimistel. Viienda parteina sai parlamenti liberaalne NEOS, platseerudes võidetud 10 kohaga napilt PILZ-i ette.

Arvestades, et eelmine valitsus SPÖ ja ÖVP vahel läks hapuks, valimisvõitlus nende kahe vahel oli räpane ning immigratsiooni osas on valimised võitnud ÖVP palju lähemal FPÖ-le, pole ka ime, et koalitsioonikõnelused just nende vahel käivad.

Ülejäänud Euroopa jälgib Austria võimukõnelusi pinevusega. Viimane kord 2000. aastal, kui need kaks parteid valitsuse lõid, tähendas see Euroopas de facto Austriaga suhete külmutamist. Tähelepanu ainult suurendab asjaolu, et juulis 2018 saab Austriast Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja.

 

Tšehhi poliitmaastikule parlamendivalimised veel selgust ei toonud

Tšehhis 21. oktoobril peetud parlamendivalimiste tulemusena saadi endale senisest veelgi killustunum alamkoda, kui 201-kohalisse saadikutekotta pääses koguni üheksa erakonda, seda vaatamata tõigale, et valimissüsteem on Eestile sarnane (riik on jaotatud 14 mitmemandaadiliseks ringkonnaks ning parlamenti pääsemiseks tuleb ületada viieprotsendine (valimisliitudele üheksaprotsendine) künnis.

Valimistel osutus edukaks eelkõige senise valitseva poliitilise eliidi kritiseerimine, kohati äärmuslusse kalduv kunstliku immigratsioonikolli loomine ning korruptsioonivastane retoorika.

Parlamenti pääsenud üheksa erakonda katavad pea täies ulatuses igasuguse mõeldava poliitilise spektri – alates paremäärmuslik-populistlikust Vabaduse ja Otsedemokraatia Parteist (ODS, kes võttis 11,3 protsenti ja 25 mandaati) kuni muutumatut kommunisminostalgiat propageeriva Vasakäärmusliku Kommunistliku Parteini (KSČM, 7,8 protsendiga 15 kohta). Nende pooluste vahele mahuvad veel valimiste võitja, slovaki päritolu miljardäri Andrej Babiši juhitud „Jah“ Partei (ANO), mis kogus 29,6 protsendi valijate toetuse juures 78 mandaati ning ehitas oma valimiskampaania üles peamiselt poliitilise eliidi vastasele retoorikale.

Ida-Euroopa seisukohalt oli suhteliselt pretsedenditu ka Piraadipartei edu (10,8 protsenti ja 22 mandaati), mille eesotsas oli „itimehest“ ettevõtja Ivan Bartos, kes oma valimisplatvormis rõhutas lisaks võimude kriitikale eelkõige internetivabadust, läbipaistvust ning on oma vaadates tugevalt Euroopa-usku. Seni Tšehhi valitsust juhtinud sotsiaaldemokraadid pidid aga üle elama sügava pettumuse, nad kaotasid nelja aastaga sisuliselt 23 protsenti toetust ja 35 mandaati, mis tähendas 7,2-protsendise toetusega vaid 15 kohta.

Tšehhi Piraadipartei esimees Ivan Bartoš ja endine esimees Jana Michailidu
Tšehhi Piraadipartei esimees Ivan Bartoš ja endine esimees Jana Michailidu (Foto: Pirátská strana/Wikimedia Commons)

Valimiste võitjate hulka võib end pidada ka konservatiivne Demokraatlik Kodanikupartei (11,3 protsenti ja 25 mandaati). Kõige hullemini ei läinud ka kristlikel demokraatidel (KDU-CSL), kes küll kaotasid neli mandaati, aga ületasid siiski valimiskünnise 5,8-protsendise toetusega ning on nüüdsest esindatud 10 mandaadiga.

Kui veel 2006. aasta valimistel kogusid neli Tšehhi poliitikas kaua aega domineerinud erakonda (CSSD, ODS, KSCM, KDU–ČSL) 87,7 protsenti häältest, siis 2017. aastal oli sama näitaja kõigest 32,1 protsenti. Selge on, et selgust Tšehhi poliitsüsteemi ei saabunud, kuna Tšehhis on vaja uue valitsuse ametisse kinnitamiseks alamkoja lihthäälteenamust. Või valitseb moodustatav koalitsioon pigem napi hääleenamusega, kus valitsust toetavad aeg-ajalt hääletuspõhiselt kas üksikud saadikud või formaalselt opositsioonis olevad erakonnad.

 

Esimeses voorus Sloveenia presidenti valida ei õnnestunud

Sloveenia presidendivalimiste esimeses voorus 22. oktoobril presidenti valida veel ei suudetud. Valituks osutumiseks oli vaja koguda valimistel hääletanute absoluutne enamus (nn 50 protsenti + üks hääl), kuid ükski üheksast üles seatud kandidaadist seda ei suutnud.

Suurfavoriit ja küsitlustes juhtinud president Borut Pahor võitis esimese vooru 47,2 protsendiga, kuid tema tulemus tähendab, et tal tuleb 12. novembril peetavas teises voorus minna rinda pista oma lähima konkurendi, Sloveenia väikelinna Kamniku linnapea ja Sloveenias tuntud koomiku ja parodisti Marjan Šareciga, kelle poolt hääletas 24,8 protsenti hääletanutest.

Šarec, kes juhib ka omanimelist parteid, suutis teistest konkurentidest eristuda eelkõige senisele presidendile otseselt vastanduva kampaaniaga, kus süüdistas üsna teravas toonis populaarset presidenti elitismis ja ülbuses ning tavainimese unustamises. Ülejäänud seitse kandidaati jäid juba kahest esimesest märgatavalt maha.

Kuigi istuvale presidendile, endisele sotsiaaldemokraadist peaministrile ja modellile Pahorile ennustati absoluutset enamust esimeses voorus, siis sai talle saatuslikuks valijate passiivsus – valimistest võttis osa vaid 44,2 protsenti hääleõiguslikke kodanikke.

Presidendil on Sloveenia poliitilises süsteemis üsna tagasihoidlik, peamiselt tseremoniaalne roll, kelle võim seisneb peaasjalikult mõne olulisema ameti nomineerimisõiguses (ameteisse kinnitab presidendi esitatud isikud ikkagi parlament) ning ta on ka sõjaväe kõrgeim juht. Seetõttu oli ka kampaania suhteliselt tagasihoidlik ega leidnud erilist vastukaja ei riigisiseselt ega väljaspool. Siiski võib presidendivalimisi võtta eelmänguna järgmise aasta suve hakul peetavatele parlamendivalimistele.

 

Islandi uus killustunud parlament muudab koalitsiooni loomise keeruliseks

Üks päev enne aasta täitumist eelmistest erakorralistest valimistest, leidsid maailma vanima järjepideva parlamendiga riigis aset juba järgmised. Kui eelmiste valimisteni viis peaminister Sigmundur Davíð Gunnlaugssoni seotus niinimetatud Panama paberite skandaaliga, siis viimase valitsuse aeg kukkus, kui tuli välja, et vastse peaministri Bjarni Benediktssoni isa oli toetanud ühe süüdimõistetud pedofiili “au taastamist”, mille peale liberaalne Helge Tuleviku partei otsustas valitsusest lahkuda.

Benediktssoni konservatiivne Iseseisvuspartei võidutses 28. oktoobril peetud valimistel taas, aga nende eelmise parlamendikoosseisu 21 kohast jäi järgi vaid 16. Viieprotsendise valimiskünnise ületas koguni kaheksa parteid. Teise koha sai Vasak-Roheline partei 11 kohaga ning ülejäänud parteide kohtade arv jäi vahemikku kaheksast neljani. Uue parteina oli nende seas viie mandaadiga ka alles septembris ekspeaminister Gunnlaugssoni loodud Euroopa Liiduga liitumise vastane Keskerakond. Euroopa Liiduga liitumist toetav Helge Tulevik, mille valitsusest lahkumine valimisteni viis, jäi vaid 1,2-protsendise toetusega üldse parlamendist välja.

Niivõrd killustunud parlamendi puhul kerkis mõneti üllatuslikult koheselt valimiste järel kõige reaalsemaks valitsuskoalitsiooniks Vasak-Rohelise erakonna juhtimisel nelja endise opositsioonierakonna liit. Ajalinti novembrisse edasi kerides saame aga juba öelda, et kõnelused Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Progressipartei ja Piraadipartei vahel, mis oleks kokku andnud vaid ühehäälelise enamusega valitsuse, kukkusid kokku vaid neli päeva pärast kõneluste algust.

Ilmselgeid lahendusi kuskilt ei paista ning president Gudni Thorlacius Johannesson otsustas peale kõneluste katkemist kutsuda erakondade juhid kokku, et arutada võimalikke lahendusi.

 

Kõrgõzstani presidendivalimised – tõenäoliselt esimesed võistlevad valimised Kesk-Aasias

Hoolimata sellest, et valijad eelistasid stabiilsust ja vana eliiti reformidele, peeti 15. oktoobril Kõrgõzstanis tõenäoliselt esimesed reaalse konkurentsiga valimised Kesk-Aasias. OSCE vaatlusmissioon täheldas kampaania ja valimiste ajal avaliku ressursi väärkasutamist, valijate survestamist tööandjate poolt ning ka mõningaid häälte ostmise katseid, kuid tunnistas valimised siiski vabadeks ja võistlevaks.

Semi-presidentaalse Kõrgõzstani 2010. aastal vastu võetud põhiseaduse kohaselt on presidendi ametiaja pikkuseks kuus aastat ja üks inimene ei saa kaks järjestikku perioodi presidenditoolil istuda. See tähendas, et 2011. aastal presidendiks valitud Almazbek Atambajev ei saanud enam uuesti kandideerida.

Kõrgõzstani rahval oli kelle seast valida. Kokku pürgis presidendiks 11 kandidaati, kes said oma kampaaniat vabalt teostada. Kampaania favoriidiks oli senise presidendi poolt toetatud endine peaminister ja sovetivaimu kandev sotsiaaldemokraat, 58-aastane Sooronbai Žeenbekov. Tema peamiseks rivaaliks kujunes samuti endine peaminister, kuid 11 aastat noorem ettevõtja Omurbek Babanov.

Žeenbekov kogus valimistel 54,8 protsendi valijate toetuse. Babanovi häälekorvi kogunes ligi 569 000 häält ehk 33,5 protsendiline toetus. Ülejäänud üheksal kandidaadil jäi toetus juba üsna marginaalseks.

Kõrgõzstani presideniks saab kandideerida 35-70 aastane isik, kes on Kõrgõzstanis elanud vähemalt 15 aastat ja valdab kirgiisi keelt.

 

Põhja-Korea raketikatsetused kindlustasid Jaapani valimistel peaminister Abe võimu

Ajaks, mil Argentinas valimisjaoskonnad avati, alustati Jaapanis samal päeval toimunud üldvalimiste tulemuste kindlaks tegemist. Tulenevalt Jaapani põhiseadusest on peaministril õigus oma nelja ametiaasta jooksul parlament laiali saata ja kuulutada välja uue koosseisu valimised.

Peaminister Shinzo Abe kuulutas valimised välja 25. septembril ehk vähem kui kuu enne valimispäeva. Valimiste peamiseks küsimuseks kujunes üha pingestuva olukorra tõttu Põhja-Koreas Jaapani põhiseaduse muutmine, mis praegu keelab Jaapanil oma relvajõude rahvusvaheliste konfliktide korral kasutada.

Hoolimata väikesest mandaatide arvu kaotamisest, suutsid Abe juhitud liberaaldemokraatlik partei Komeito säilitada parlamendis kahekolmandikulise enamuse. Mõlemad parteid on avalikult rääkinud vajadusest põhiseadust uuendada ning kahekolmandikuline ülekaal võimaldab parempoolsetel soovi korral konstitutsiooni muutmisega edasi liikuda. Abest sai nende valimistega ka esimene Jaapani peaminister, kes on võitnud kolmed üldvalimised järjest.

Jaapani kahekojalise parlamendi ehk kokkai 465-kohalise alamkoja valimised viidi läbi segasüsteemi põhimõttel. Riik jagati 289 ühemandaadiliseks ja 11 mitmemandaadiliseks valimisringkonnaks. Valimisaktiivsus jäi 53,6 protsendi tasemele, mis on küll kõrgem kui kolm aastat tagasi peetud valimistel, kuid siiski üks madalamaid pärast Teist maailmasõda.

 

Argentina president kindlustas vahevalimistega positsioone

Argentinas 22. oktoobril peetud vahevalimistel tugevdas oma positsioone president Mauricio Macri parempoolne „Muudame“ (Cambiemos) valimisliit. Valimisliit „Muudame“ võitis alamkoja valimistel 257-kohalises parlamendis 61 kohta, suurendades oma 90-kohalist esindatust 109-ni. Macri erakonda saatis edu sarnaselt esindajatekojale ka 72-kohalise senati valimistel, kus kasvatati positsioone 17-lt 26-ni.

Valimiste suurim kaotaja oli lõhenenud Justitsialista partei (Partido Justicialista, mille nimi tuletub sotsiaalse õigluse mõistest), mis nautis alates 1989. aastast Argentina parlamendi suurimat esindatust. Aastal 2015 aset leidnud üldvalimiste eel lõhenenud Justitsialista kaotas esindajatekojas 25 kohta ning eelnevast 98 kohast jäi näppude vahele 73. Suurimast kaotusest hoolimata hoitakse veel endiselt parlamendis suuruselt teise valimisliidu positsiooni.

Justitsialista hääled ei kandunud maailmavaateliselt vasakult paremale ehk Muudame erakonnale. Kaotatud hääli tuleb pigem otsida enda parteist lahku löönud Rahva Ühtsuse valimisliidust (Unidad Ciudadana). Rahva Ühtsuse valimisliit, mida juhib endine Argentina vasakpoolne president Cristina Kirchner, võitis juurde täpselt sama palju kui Justitsialista kaotas ehk 25 mandaati. Sellega suurendati oma positsioone parlamendis viielt kohalt kolmekümneni.

Valimisliidu „Muudame” edu 43-miljonilise elanikuga Argentina valimistel oli nähtav kõikides küsitlustes. Valimistulemuste statistikast olulisem oli jälgida vahemikus 2003 kuni 2007 esileedi rolli täitnud ja aastatel 2007-2015 ise presidenditoolil istunud, kuid täna korruptsiooni süüdistustega maadleva presidendi Cristina Fernandez de Kirchneri tulemust.

Teise tulemuse teinud Fernandes de Kirchneri partei naudib sõltumata skandaalidest vaesemate argentiinlaste ja maapiirkondade elanike suurt toetust. See tähendab seda, et hoolimata varasemalt kõlanud arvamustest, et kirchnerism on Argentina poliitmaastikult kadumas, ei saa teda siiski lõplikult maha kanda. Kirchner saavutas ka isiklikus plaanis valimistega suure võidu, kuna saavutas parlamendi liikme mandaadiga ka isikliku puutumatuse, mis teda vähemalt praegu päästab korruptsioonisüüdistustest.

Valimised Argentinas on kohustuslikud (kuni 70-eluaastani). Mandaadid jaotatakse 24 valimisringkonnas, proportsionaalsuse põhimõttel, kolmeprotsendise künnisega.

 

George Weah teine katse saada Libeeria presidendiks lükati edasi

Aafrika vanim vabariik Libeeria pidas 10. oktoobril samaaegselt presidendi- ja parlamendivalimisi. Nagu enamasti sellistel puhkudel, langeb peatähelepanu presidendivalimistele. Nii ka seekord.

Üks maailma suurematest vutilegendidest, Pariisi Saint-Germaini ja AC Milani eest mänginud George Weah on juba alates 2005. aastast osalenud Libeeria presidendivalimistel, kuid seni edutult. Esimest korda 2005. aastal kandideerides võitis ta esimese vooru, aga jäi teises alla Ellen Johnson Sirleafile. Teisel korral, 2011. aastal, pidi ta kaotusega leppima asepresidendiks kandideerides.

Pildil on tähistavad AC Milani jalgpallurid George Weah ja Roberto Baggio
Valimised ja jalgpall? Miks ka mitte, kui endine maailma parim jalgpallur on teel presidenditoolile (Foto: Wikimedia Commons)

Oktoobrikuisted valimised, kus osales kokku 20 kandidaati, läksid senaator Weah’ jaoks positiivses suunas. Sarnaselt 2005. aastale võitis ta esimese vooru 38,4-protsendise toetusega ning ligi 10 protsendipunktiga asepresident Joseph Boakai ees. Ka parlamendivalimistel võidutses Weah’ partei Demokraatliku Muutuse Koalitsioon, saavutades 15,6-protsendise toetusega 21 kohta 73-kohalises parlamendis, mida oli küll vaid kahe koha võrra rohkem kui Boakai Ühtsuse Parteil.

Esimest korda pärast 2000. aasta alguses puhkenud konflikti ilma välise toetuseta valimisi korraldanud Libeeria sai ka Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioonilt laias laastus positiivse hinnangu.

Probleem kerkis aga valimistel 9,6-protsendise toetusega kolmandaks jäänud Charles Brumskine’i Vabaduspartei poolt, kes esitas kaebuse ebareeglipärasuste ja valimispettuste tõttu. Brumskine’i toetas Ühtsuspartei, süüdistades ametisolevat presidenti ja samasse parteisse kuuluvat Sirleafi valimisprotsessi sekkumises.

Libeeria ülemkohus tühistas 7. novembrile kavandatud valimised tähtajatult, andes teada, et valimistega ei minda edasi enne kui valimiskomisjon pole esitatud süüdistusi uurinud.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*