Oktoober: reljeefse suuvärgiga uus Brasiilia president ja palju keerulisi valimistulemusi

Valimisvaatlus

Lõunanaabrite parlamendivalimised lõppesid puslega ning vähe lootust efektiivselt toimivaks föderaalvalitsuseks võib näha ka Bosnia-Hertsegoviinas. Iiri presidendivalimised olid eelmise korra déjà vu, aga uuendusliku elemendina otsustati referendumil põhiseadusest välja visata jumalateotuse eest karistamine. Gruusia viimane otsevalitud president valitakse teises voorus. Brasiilias presidendivalimiste teises voorus võttis ameti üle mees, keda võrreldakse nii Donald Trumpi kui Filipiinide presidendi Rodrigo Dutertega. Afganistani valimised on võrreldes kahe eelmise korraga muutunud verisemaks ning ebastabiilsus ähvardab valimiste järel ka Gaboni.

Läti parlamendivalimised võitis oodatult kremli-meelne Koosmeel

Eesti sõbralikus naaberriigis, ja eestlastest õllesõprade lemmikriigis, Lätis 6. oktoobril aset leidnud parlamendivalimised pälvisid ohtralt tähelepanu ka siinses ajakirjanduses. Tulemused ei olnud eelnevate küsitlusandmete valguses eriti üllatavad – vaatlejad eeldasid, et seimi 100-liikmeline koosseis kujuneb fragmenteerituks ning et valimised võidab suure tõenäosusega Kremli-meelseks peetav Koosmeel.

Täpselt nii ka läks – Koosmeel kaotas küll 2014. aasta valimistega võrreldes pea neli protsenti häältest ja ühe mandaadi, kuid saavutas seekord 19,8 protsendi ja 23 mandaadiga esikoha. Tänu aga teiste suuremate erakondade boikotile Koosmeele vastu on valitsuse moodustamine äärmiselt keeruline ja aeganõudev protsess.

Lätis esmakordselt valimistel osalenud uus erakond – vastuolulise seimiliikme Aldis Gobzemsi kokku pandud KPV LV võttis 16-protsendise toetuse juures 14 mandaati. Aastal 2014 asutatud, kuid siis alla ühe protsendi toetust kogunud Uus Konservatiivne Partei (JKP) saavutas seekord sama arvu mandaate kui KPV LV, ehkki jäi uustulnukale umbes 6000 häälega alla.

Endise Euroopa Parlamendi liikme, välis- ja kaitseministri Artis Pabriksi juhitav liberaalne ja Euroopa-meelne Arengu Eest/Poolt! oli samuti edukas, võttes 13 kohta parlamendis. Rahule võib enam-vähem jääda ka valitsusparteina valimistele vastu läinud rahvuslik-konservatiivne Rahvuslik Liit, mis kaotas küll neli kohta, kuid on oma 13 kohaga samuti üks võtmeparteisid valitsuskoalitsiooni moodustamise mängus.

Peaministriparteina valimisrindele astunud, kuid tandrilt naastes haavleid rinnust noppima pidanud Maris Kučinskise juhitud Roheliste ja Talurahva Liit (ZZS) kaotas 10 mandaati, kuid parlamendi killustatus ja segane poliittähtede seis annavad ka neile võimaluse valimiste järel suures mängus osaleda.  

Vahepeal liidrikriisis vaevelnud ja seetõttu väga raskeid aegu üle elanud Ühtsus suutis valimisliidus viie regionaalse parteiga end ikkagi Eestiga sarnasest viieprotsendisest lävendist üle vedada. Ehkki erakond kaotas 15 kohta 23-st, võivad nad väikseima parteina mängida valitsuse moodustamisel ikkagi olulist rolli. Paljukardetud Tatjana Ždanoka asutatud vene (maru)rahvuslik partei Läti Venelaste Liit jäi seimi ukse taha (3,2 protsenti toetust).

Veidi loominguliselt lähenedes vaatab Läti parlamendist ja poliitikast tervikuna valimiste järel vastu pilt vahetunnil koridori aetud ja seal gruppidesse kogunevast klassist. Koosmeel on suurima parteina hetkel tõrjutu ja üksikuna nurgas, populistidest käremeelsed KPV LV ja JKP moodustavad 26 mandaadiga suure, ent omavahel mitte erilist usaldust ja entusiasmi üles näitava uute õpilaste lärmaka bloki. Neile seisab ideoloogialt mõneti lähedal Rahvuslik Liikumine, kuid vana olija pelgab uusi käremeelseid ja mõneti end ülbeltki ülal pidavaid uusi konkurente. Ehkki Euroopa-meelsed Arengu Eest/Poolt! ja Ühtsus kontrollivad kahe peale umbes viiendikku mandaatidest, püüavad nad käituda vastutuse võtjatena. Endise priimuse ja liidri – tsentristliku Rohelisteta – ei saa ka uus klass hakkama, sest nendeta on väga raske töötavat koalitsiooni kokku panna. Uus koosseis kogunes 6. novembril ning pärast seda kellahelinat peab õppetundi suunduv klass panema kokku toimiva valitsuse.

Iirlased valisid presidendi ametisse tagasi esimeses voorus

Iirimaa valijad näitasid üles usaldust president Michael Daniel Higginsi vastu, kes võitis 26. oktoobril peetud presidendivalimistel esimeses voorus teise ametiaja. Tegemist oli üle pika aja (viimati aastal 1966) riigipea valimistega, mil ametisoleva presidendi vastu kandideeris teisi ametisse pürgijaid ning esimese korraga, mil ise ennast üles seadnud presidendi vastu kandideeriti.

Ligi 56 protsenti häältest kogunud Higgins edestas mäekõrguselt ülejäänud kuut kandidaati. Valijad ei ole samas kunagi varem sedavõrd leiget suhtumist riigipea valimistesse näidanud, osalusprotsent jäi vaid 45 peale.

Ühtlasi oli tegemist esmakordse seigaga Iiri presidendivalimiste ajaloos, mil kaks kandidaati on pürginud presidendiks kahtedel järjestikustel valimistel – nimelt Higgins ise ja suure osa oma poliitilisest karjäärist end iiri vabariikliku parteiga Fianna Fáil sidunud ärimees ning reality-televisiooni kuju Seán Diarmiud Gallagher, kes siiski valimistel kandideeris sõltumatuna.

Iiri president, kelle amet on sarnaselt Eesti riigipeaga valdavalt tseremoniaalse tähtsusega, valitakse ametisse seitsmeks aastaks. Riigipeaks saab kandideerida vähemalt 35-aastane Iiri kodanik, kelle kandidatuuri saavad üles seada kas 218 parlamendi kahe koja vähemalt 20 liiget või 31 maakonna- või linnavolikogu vähemalt neli liiget. Presidendiametisse pürgija saab ise end üles seada vaid sel juhul, kui tegemist on kas istuva riigipeaga või ekspresidendiga. Higgins ütles 2011. aastal ametisse asudes, et kavatseb olla president ühe ametiaja, ent muutis meelt ja teatas sel suvel oma jätkamissoovist.

Kuid iirlaste jaoks ei tähendanud valimispäev mitte ainult riigipea valimist, üleval oli ka jumalateotuse küsimus, mis pandi rahvahääletusele. Nimelt leidis 65 protsenti valimisurnide juures käinutest, et põhiseadusest tuleks välja visata iganenud säte, mis näeb jumalateotuse puhul ette karistust kuni 25 000 euro ulatuses. Aastal 1937 konstitutsiooni kantud seaduspügala alusel ei ole ühelegi inimesele süüdistust esitatud.

Bosnia ja Hertsegoviina valimised annavad muutusteks vähe lootust

Bosnia ja Hertsegoviina parlamendi- ja presidendivalimised tõid nagu tavaliselt kaasa väga vähe muutusi, kuid arvestades, et me pole neid varasemalt kajastanud, peab vähemalt riigi omanäolisel valimissüsteemil paari sõnaga pikemalt peatuma.

Riigi iseseisvumisele järgnenud Bosnia sõja lõpetas Daytoni rahuleping, mille üks element oli valitsemissüsteem, mis esindaks võrdselt kõiki kolme peamist rahvusrühma – bosnialasi, serblasi ja horvaate.

Selle tasakaaluotsingu omapäraseim element on riigi kolmeliikmeline presidentuur, kus iga etniline grupp valib ühe presidendi. Riigi kahekojalise parlamendi üks koda valitakse kahes föderaalüksuses. Serblaste Vabariigis valib serbia kogukond 14 liiget ja Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonis ehk lühidalt Föderatsioonis valivad bosnialased ja horvaadid kümnes autonoomses kantonis veel 28 liiget. Teises kojas on igal rahvusrühmal viis sinna määratud liiget ja ükski seadus ei saa läbi minna ilma, et kõik etnilised grupid sellega nõus poleks.

Olukorra teeb veelgi keerulisemaks riigi põhiseaduskohtu 2016. aasta otsus, mille kohaselt ei vasta valimisseadus põhiseadusele, kuna kantonite valimistulemused ei vasta proportsionaaselt nende kantonite rahvuskoosseisudele.

Seega, parlamendivalimiste tulemus ei tohiks kehtida, kuid arvestades bosnialaste ja horvaatide huvide ühildamatust antud küsimuses, pole samas ka näha, et valimisseaduses niipea kokkuleppele jõutaks.

Keerulisele olukorrale ei aita kaasa ka see, et 42 parlamendiliiget esindab 14 erakonda, millest seitse olid esindatud mõlemas üksuses ja vaid üks suutis mõlemas üksuses vähemalt ühe koha võita.

Valimisjärgne olukord riigi igapäevasele toimimisele tõsist mõju tõenäoliselt ei avalda. Föderaalriigile omaselt on alamatel administratiivüksustel piisav võime elu organiseerida.

Samas, pikemaid plaane on taolises olukorras äärmiselt keeruline teha. Näiteks 2016. aastal esitati taotlus Euroopa Liiduga liitumiseks, kuid Euroopa Komisjoni 2018. aasta vaheraport toob välja terve rea probleeme, kus edasiminek on olnud väga vaevaline või üldse puuduv ja mille põhjuseks on mitmel puhul pinged valitsusparteide vahel.

Viimast korda otse valitav Gruusia president selgub teises voorus

Gruusia presidendivalimiste esimene voor eraldas 25 kandidaadist selgelt kaks favoriiti: sõltumatuna kandideerinud, aga ekspeaminister Bidzina Ivanishvili partei Gruusia Unistus toega endine välisminister Salome Zurabišvili, kes kogus 38,6 protsenti häältest, ja Ühinenud Rahvusliku Liikumise kandidaat Grigol Vašadze, kes jäi talle alla vähem kui ühe protsendipunktiga. Teine voor peetakse hiljemalt 2. detsembril ning selle järel selgub viimane otse valitav riigipea. Gruusia järgmine president valitakse edaspidi juba 300-liikmelises valijakogus.

Gruusia presidenditoolil on istunud värvikad tegelased, kuid täna selle ameti pidajad suure võimutäiusega kiidelda ei saa. Peamiselt tseremoniaalsete funktsioonide kõrval on presidendil roll välispoliitikas ning samuti saab ta teatud tingimustel parlamendi laiali saata.

Valimiskampaaniat, kus rõhk oli pigem mudaloopimisel kui tõsisel debatil, peeti sellest hoolimata tuliselt. Näiteks avalikustati kampaania jooksul mitmeid salaja lindistatud helisalvestisi, kus teemad varieerusid ametnike korruptsioonist kuni ekspresident Mihheil Saakašvili mõrva kavandamiseni.

Omapäraseks näiteks meeleoludest ühe või teise kandidaadi suhtes oli Zurabišvili vastu suunatud tšillikauna söömise proovikivi, mille algatas opositsioonilise telekanali Rustavi 2 saatejuht, kirjeldades, et see katastroof, mis leiab aset tšillikauna söömise ajal tema suus, saab Zurabišvili presidendiks saamise järel toimuma terves Gruusias.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee valimisvaatlusmissiooni hinnangul olid valimised ühest küljest professionaalselt läbi viidud ja vabad, kuid teisalt toodi välja, et aset leidis mitmeid avalike ressursside väärkasutusi, kampaaniaks kulutati riigi vaesust arvestades hämmastav hulk raha ning mitu kandidaati tegi kampaaniat teistele kandidaatidele.

Presidendivalimiste teine voor peab aset leidma enne 2. detsembrit. Kuni 17. novembrini on valimiskomisjoni ja kohtutel aega tegeleda valimiste järel laekunud kaebustega ning seejärel antakse teada teise vooru toimumise aeg.

Brasiilia valijad soovisid raputust

Brasiilias, kus aastas tapetakse rohkem inimesi kui Ameerika Ühendriikides ja Euroopa Liidus kokku, riigis, kus globaalse majanduskasvu tsükli ajal vaagub majanduskasv paigalseisu ja üheprotsendise kasvu vahel ning riigis, kus viimane valitud president tagandati korruptsiooniskandaali tõttu, olid valijad väsinud pettumisest ja otsustasid USA ja Mehhiko tuules seniseid võimukoridore mitte ainult tuulutada, vaid lammutada koos seintega ning valisid presidendiks paremkonservatiivsete vaadetega erusõjaväelase Jair Messias Bolsonaro.

Brasiilia uus president Jair Messias Bolsonaro näitab võidumärki.
Reljeefsete ütlemiste poolt tuntud uus Brasiilia president Jair Messias Bolsonaro (Foto: Wikimedia Commons/Beto Oliveira / Câmara dos Deputados)

Kapteni auastmega 63-aastast Bolsonarot, keda võrreldakse reljeefsete sõnavõttude pärast nii Donald Trumpi kui Filipiinide kõvakäepoliitika vedaja Rodrigo Dutertega, toetas valimistel üle 55 protsendi valijatest. Konservatiiv seljatas senise võimuerakonna Tööpartei esindaja Fernando Haddadi, kelle poolt andis hääle 45 protsenti valimistel käinutest.

Erinevalt Trumpist ei ole Bolsonaro Brasiilia poliitikas uustulnuk, otse vastupidi. Bolsonaro on kuulunud Brasiilia parlamenti alates 1991. aastast, kuid pole kunagi kuulunud võimupartei ridadesse, mis võimaldas tal valimiskampaanias esitleda ennast võimuvälise kandidaadina.

Bolsonaro toetajaid ei saa grupeerida ühegi sotsiaal-demograafilise ühisnimetaja alla, kuid ta keskendus kampaanias punktidele, mis puudutasid Brasiilia ühiskonna kolme kõige tundlikumat närvi – kuritegevus, korruptsioon ja majandus. Neljanda fookusteemana lisas Bolsonaro omadeks ja vastasteks lahterdumist võimaldava pereväärtuste küsimuse.

Uus president astub ametisse 1. jaanuaril 2019 ja tema ametiaeg kestab neli aastat.

Verised valimised Afganistanis

Afganistanis peeti 20. oktoobril kolmandad parlamendivalimised pärast 2001. aasta äärmusliku islamiliikumise Taliban võimu kukutamist. Ehkki valimistulemusi alles selgitatakse, on vahepealse ajaga jõutud kokku lugeda valimispäeva ohvrid – paraku oli see number suurem kahel varasemal esinduskogu valimisel hukkunutega võrreldes.

Talibani rünnakutes sai ainuüksi valimispäeval surma 56 ja vigastada 379 inimest. Afganistani elanikud pidid valima, kas rääkida kaasa riigi arengutes ja riskida seeläbi oma eluga või jääda igaks juhuks koju.

Algselt 2016. aastal toimuma pidanud valimised oli proovitöö 2019. aasta kevadesse planeeritud presidendivalimistele. Valimistel kandideeris enam kui 2500 kandidaati alamkoja 250 kohale. Valimiste peateemadeks kujunesid siseriiklik julgeolek, haridus ja majandusküsimused.

Valimistulemused peaksid lõplikult selguma alles 20. detsembril.

Gaboni kohal lasub valimisjärgse vägivalla puhkemise oht

Kesk-Aafrika lääneranniku prantsuskeelse väikeriigi Gaboni elanikud said läinud kuul käia kahel korral – 6. ja 27. oktoobril – valimiskastide juures, kui riigis peeti kahes voorus nii seadusandliku kogu kui kohalike omavalitsuste valimised.

Vaatamata 15 koha kaotusele, säilitas valitsev erakond Gaboni Demokraatlik Partei (PDG) rahvusassamblees kahekolmandikuse enamuse, saades valimistele pandud 143 kohast 98 mandaati. Valimisaktiivsus oli võrdlemisi madal 58 protsendi juures, mille põhjus on leige huvi valimistesse ning usaldamatus valimissüsteemi suhtes.

Ehkki valimised möödusid suuremate vahejuhtumiteta, on poliitiline olukord riigis jätkuvalt ebakindel seoses uudistega riigipea tervisest. Meediakanalid rääkisid meditsiini- ja diplomaatilistele allikatele viidates, et president Ali Bongo sai 24. oktoobril Saudi Araabia visiidi ajal südamerabanduse ja viidi haiglasse. Sellega seoses on suurenenud rahutuste puhkemise oht lähiajal. Valitsus on seni eitanud südamerabandust ning väidab, et riigipea viibib haiglas „ületöötamise“ tõttu.

Õli lisab tulle veel seegi, et Gaboni võimud peatasid kuueks kuuks naaberriigi Kameruni ühe eratelekanali saadete edastamise oma riigis, kuna viimane teatas 30. oktoobril, et Bongo on surnud. Valitsuse sõnul õõnestab taoline valeuudiste edastamine „rahvuslikku ühtsust, sotsiaalset sidusust ja avalikku korda“.

Opositsioonierakonnad süüdistavad võime ühtlasi ka valimispettuses, mis ei tule siiski üllatusena. Parlamendivalimisi on Gaboni põhiseaduskohus alates 2016. aasta detsembrist korduvalt edasi lükanud, tuues ametlikult põhjuseks ressursside puudust. Olukorda pingestavad veelgi hiljutised küberrünnakud riiklike institutsioonide kodulehtedele ja rahva kasvav rahulolematus valitsuse kokkuhoiupoliitika üle. Võimud on toonud valimiste järel tänavaile üha rohkem julgeolekujõude ning kui riigis peaksid tekkima ulatuslikumad meeleavaldused, ei saa vaatlejate hinnangul välistada ka vägivalla puhkemist.

Presidentaalse riigikorraga Gaboni parlament on kahekojaline ning sinna kuulub 222 liiget – rahvusassambleesse valitakse viieaastaseks ametiajaks 120 saadikut, senati 102 kohale valivad esindajaid kohalikud omavalitsused ning senaatorite ametiaeg on kuus aastat.

Alates Prantsuse koloniaalvõimu alt vabanemisest 1960. aastal on Gabonil olnud kolm presidenti. Bongo eelkäija riigipea ametis oli tema isa Omar Bongo, kes juhtis riiki enam kui 41 aastat alates 1967. aastast kuni surmani aastal 2009. Välis- ja kaitseministri ameteid pidanud Ali Bongo Ondimba, kes on ühtlasi ka PDG esimees, valiti presidendiks esmalt 2009. aasta augustis ja tagasi ametisse 2016. aastal. Viimaseid valimisi, mille järel puhkes ka vägivald, peeti suuresti läbipaistmatuteks. Samuti võtsid võimud kinni paljusid inimesi ning rahvusvahelised organisatsioonid viitasid inimõigusrikkumistele.

Gabon võttis 1990. aastate alguses kasutusele mitmeparteisüsteemi ning uue demokraatliku põhiseaduse, mis muutis muu hulgas läbipaistvamaks nii valimissüsteemi kui paljude riigiasutuste töö.

Naftat eksportivate riikide ühendusse OPEC kuuluv väikeriik Gabon on Sahara-taguse Aafrika üks jõukamaid riike, jäädes piirkonnas Mauritiuse, Ekvatoriaal-Guinea ja Seišellide järel SKT arvestuses neljandale kohale. Siiski on korruptsiooni ja riiklike ressursside ebaõiglase jaotamise tulemusena suur osa Gaboni elanikkonnast vaene.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*