Novembri ülevaade: presidendivalimisi USAst Moldovani, parlament Kuveidis ja Šveitsi referendum

Valimisvaatlus

Novembris peeti ühed maailma mastaabis tähtsamad valimised, millega Ühendriigid said endale järjekorras 45. riigipea. Palju poleemikat tekitanud ja üleilmselt kirgi kütnud valimised võitis valimissüsteemi eripära tõttu ligi kaks ja pool miljonit häält vähem kogunud kandidaat. Belau ja Nicaragua presidendid säilitasid oma võimu, samas ei jõutud Elevandiluurannikul ega Somaalias parlamendivalimistega erinevatel põhjustel ühele poole. Euroopas leidis venemeelne pööre aset Moldovas, ida poole sõbralikke pilke heidab ka Bulgaaria uus president.

USA presidendivalimised kaotas häälearvult valimised võitnud Clinton

Ehkki Hillary Clintonit toetas 8. novembril peetud valimistel üle riigi ligi 2,4 miljonit inimest enam kui presidendiks valitud Donald Trumpi, õnnestus just viimasel USA valimissüsteemi eripära tõttu (võitja võtab osariigist kõik valijamehed) saavutada valijameeste arvestuses mäekõrgune ülekaal. Trumpi poolt sai valijameeste kogus hääletada 306, Clintoni poolt 232 valijameest.

Trumpi valimisedu võtmeks ei olnud mitte niivõrd tema erakordne valimiskampaania ja sellest tulenev isiklik suurepärane häältesaak, vaid hoopis Clintoni nõrkus tuua valimiskastide juurde demokraatide valijaid. Trumpi toetas vaid miljon valijat enam kui vabariiklaste 2012. aasta presidendikandidaati Mitt Romneyt ja vaid pool miljonit inimest rohkem vabariiklaste viimatisest valimisedust aastal 2004. Seevastu Clintonit valis ligi 4,5 miljonit ameeriklast vähem võrreldes Obama 2008. aasta triumfiga.

USA presidendivalimiste võitja Donald Trump naeratab laval
USA presidendivalimiste võitja Donald Trump (Autor: Gage Skidmore/Flickr)

Valimisvaatlusel avanes erakordne võimalus vaadelda valimisi ja eelkampaaniat otse tormi südames Ameerika Ühendriikides. Kui Clintoni kampaania oli üles ehitatud kolme võtmetähtsusega valijagrupi haaramiseks – naised, vähemused ja noored –, siis Trump seevastu panustas valgetele, maapiirkondades elavatele ameeriklastele.

Väga isiklikuks kiskunud poliitsõja eesmärk oli tuua valimiskastide juurde esmakordseid valijaid. Clinton panustas noortele ja lõunaosariikide uutele immigrantidele ning sisserändajate teise põlvkonna valijatele. Trumpi missioon oli aga mobiliseerida valged „sinikraed“, kes olenemata east polnud kunagi varem raatsinud valimistel osaleda.

Valimiste eel polnud 80 protsenti ameeriklastest rahul suunaga, kuhu ühiskond liigub. Clintoni e-mailiskandaal ning vabariiklaste pidevad rünnakud Clintonite era- ja avalike huvide läbipõimumisest, oli viljakas pinnas Trumpi valijate väljatulekule ja demokraatide püsitoetajate madalamale valimisaktiivsusele.

Loomulikult ei hääletanud ka kõik tavapärased vabariiklaste toetajad Trumpi tema solvavate väljaütlemiste ja pehmelt öeldes äärmuslike seisukohtade pärast, kuid järelikult suutis Trump tuua valimiskastide juurde sedavõrd palju uusi protestivalijaid, kes tasandasid mõningase vabariiklaste püsivalijate kaotuse.

Ühendriikides ei ole kohustuslikku isikut tõendavat dokumenti nagu Eestis on pass ja ID-kaart. Pass on USA-s eeskätt reisidokument ja nagu teada, siis ameeriklased reisivad välismaale suhteliselt harva. Lähimaks isikut tõendavaks dokumendiks on juhiluba, ent paljud vähemused ei suuda seda endale lubada.

Kuna presidendivalimisi viiakse läbi kohalikul tasandil, saab iga osariik ise otsustada, kui pikalt kestavad eelvalimised, kui kaua on avatud valimisjaoskonnad ja kas üldse on pildiga isikut tõendav dokument hääletamiseks vajalik.

Neil valimistel kehtestas 14 osariiki, millest, muide, kõiki juhtisid vabariiklased, valimistel osalemiseks pildiga isikut tõendava dokumendi nõude. Ehkki üldine retoorika selle otsuse taga oli vähendada valimistel kellegi teise eest hääletamise võimalust, seisnes taolise taktikalise käigu taga suure tõenäosusega tegelikult vabariiklaste soov vähendada vähemuste valimistel osalemise võimalust, kuna paljud ei saa endale materiaalselt autojuhikoolitust lubada.

Antud osaluspiirang vähendas kahtlemata ka valimisaktiivsust, kuid hetkel ei ole tehtud veel uuringuid, kui suures ulatuses see täpselt mõju avaldas.

Nicaragua presidendina jätkab endine marksist

Nicaragua pidas 6. novembril nii üld- kui presidendivalimisi, mille võitis oodatult vasakpoolne president Daniel Ortega, kes asub riigipea ametisse juba vastuoluliselt kolmandat korda järjest ja neljandat korda üldse. Asepresidendi kohale ei usalda mees sel korral aga ei kedagi teist kui oma abikaasat, Rosario Murillot. Viimase käigu eest on riigipead teravalt kritiseeritud, sest Ortega perekonna sellistes sammudes nähakse seadusepügalate vahel laveerimisega poliitilise dünastia veelgi jõulisemat kinnistamist.

Ortega pälvis ligi kolmveerandi toetajate poolehoiu, samas kui tema lähimat rivaali, Liberaalse Konstitutsionaalse Partei kandidaati Maximino Rodríguezt eelistas näha riigipeana vaid 15 protsenti hääletanutest.

Ortega marksistlik ajalugu mässulisena läheb tagasi juba 1970-ndaisse aastaisse, kui ta 1979. aastal kukutas Somoza perekonna diktatuuri. Toonaste sandinistide juht Ortega valiti mõni aeg hiljem, 1985. aastal, esimest korda presidendiks, kuid kaotas võimu aastal 1989, mil Washingtoni toetatud parempoolsed mässulised ta võimult tõrjusid. Ortega püüdis küll aasta hiljem kandideerida taas riigipeaks, ent edutult. Uuedki kandideerimiskatsed aastail 1996 ja 2001 luhtusid. Visa Ortega aga ei andnud alla ja tõusis taas presidendiks kümne aasta eest, kui rahvas talle teiseks ametiajaks riigiohjad usaldas.

Nicaragua presidendivalimisi, millel keskvalimiskomisjoni väitel oli osalusprotsent pealt 68 protsenti, peavad Ortega vastased aga üheks suureks silmamoonduseks ning märgivad, et tegelikult on Ortega toetus tunduvalt väiksem. Samuti boikoteeris valimisi osa opositsioonist.

Ühtlasi valis selle vaese Ladina-Ameerika riigi neli miljonit hääleõiguslikku kodanikku endale ka rahvusassambleed, mille 92 kohast 70 läks Ortega juhitavale Sandinistlikule Rahvuslikule Vabastusrindele (FSLN).

Parlamendi 92 kohast 90 valitakse kahel erineval meetodil. Neist 20 kohta valitakse ühest üleriiklikust ringkonnast, ülejäänud 70 aga 17 mitmemandaadilisest ringkonnast, kus kohtade arv kõigub kahest 19 kohani. Mõlemal juhul on tegemist suletud nimekirjadega ja lävendita valimistega. Järelejäänud kaks kohta parlamendis on reserveeritud presidendivalimistel teiseks jäänud kandidaadile ehk nimeliselt Rodríguezele ning ametist lahkuvale presidendile või presidendi jätkamise korral asepresidendile, antud juhul Omar Halleslevensile.

Lisaks valiti veel Nicaragua liikmed regionaalsesse Kesk-Ameerika parlamenti (PARLACEN), mis on Kesk-Ameerika Integratsioonisüsteemi (SICA) 120-liikmeline poliitiline assamblee peakorteriga Guatemala pealinnas Guatemalas.

Kuuldavasti ei ole Ortega tervis enam see, mida presidendilt ametiajal eeldatakse. Antud asjaolu võib olla ka üks põhjuseid, miks eriti vaesemate inimeste seas populaarne riigipea on viimasel ajal avalikkuse silma alt taandunud. Kuigi autoritaarse juhtimisstiiliga, on Ortega oma populaarsuse võitnud siiski tänu majandusreformidele ja sotsiaalsetele programmidele. Samuti on viimasel kümnendil langenud ametlik kuritegevuse statistika.

Šveitsi roheliste plaan tuumaenergiast kiiremini loobuda kukkus referendumil läbi

Juba neljandat korda 2016. aastal vantsisid šveitslased 27. novembril valimisjaoskonda referendumil osalema. Erinevalt eelmistest kordadest oli seekord laual ainult üks küsimus – kas Šveits peaks loobuma tuumaenergiast kiirema plaani järgi, kui seni räägitud. Kava kohaselt oleks järgmisel aastal suletud viiest Šveitsi tuumajaamast kolm ja viimane tuumajaam oleks suletud 2029. aastal.

Osalenutest 54 protsenti lükkas Roheliste Partei algatuse tagasi, mis aga ei too kaasa erilisi äärmuslikke tagajärgi. Pärast 2012. aasta õnnetust Jaapani Fukushima tuumajaamas, otsustas Šveits liikuda aastaks 2050 üle taastuvenergiale. Seega tähendab novembrikuine referendumitulemus, et šveitslased otsustasid asja lihtsalt veidi rahulikumas tempos võtta.

Panoraamvaade Leibstadti tuumaelektrijaamale Šveitsis
Leibstadti tuumaelektrijaam oleks referendumile esitatud kava järgi pandud kinni viimasena 2029. aastal. (Autor: Taxiarchos228/Wikipedia)

Moldova presidendivalimistel saavutasid venemeelsed märgilise võidu

Moldovas 13. novembril peetud presidendivalimised, mis üle 20 aasta olid esimesed riigipea otsevalimised, võitis vastuoluline sotsialist Igor Dodon. Teda toetas 52,1 protsenti valimiste teises voorus osalenud inimestest. Dodoni võit ei tulnud üllatusena, kuna ta troonis pidevalt valimiseelsete küsitluste tipus.

Dodon kui endine Moldova kommunistliku partei liige ja venemeelse poliitika eestkostja, suutis enda taha ühendada need valijad, kes olid pettunud läänemeelses valitsuses ja Euroopa suunas ning ihkasid pigem parendada suhteid Moskvaga. Valimiskampaania ajal väljendas Kremli-meelne Dodon korduvalt meelsust, et Krimm kuulub Venemaale. Samuti toetab Dodon Moldova föderaalseks riigiks muutmist.

Valimiste finaalis oli Dodoni vastaskandidaat 44-aastane liberaal, endine haridusminister ja Maailmapanga ametnik Maia Sandu, kelle poolt hääletas 47,9 protsenti valimas käinutest.

Teises voorus osales 53,5 protsenti hääleõiguslikest elanikest.

Ehkki Moldova presidendil on sarnaselt Eesti riigipeale tseremoniaalne roll, oli tegu kahtlemata märgilise valimisvõiduga venemeelsetele jõududele. Ühtlasi peegeldab tulemus Moldova rahva arvamust võimulolevast läänemeelsest valitsusest ja väljendab pettumist Euroopa Liidus.

Bulgaaria presidendivalimised viisid valitsuse kukkumiseni

Bulgaaria presidendivalimised toimusid novembris kahevoorulistena- esimene ring 6. novembril, teine ring kahe edukama kandidaadi vahel 13. novembril. Teise ringina paralleelselt toimus ka referendum, kus küsiti rahva arvamust parteide rahastamise ja valimissüsteemi muutmise küsimuses.

Esimesest voorust pääsesid edasi endine Bulgaaria õhuvägede juhataja, sõltumatuna parteidest oma kandideerimisest teatanud Rumen Radev ja pikaaegne GERB partei kandidaat, parlamendi spiiker Tsetska Tsatševa. Kui esimeses voorus lahutas kahte kandidaati napilt 3 % protsenti häältest  (25,5 ja 22), siis teises voorus sai Radev ülekaaluka võidu, kogudes 59  Tstševa 36 %-i vastu. Võimupartei kandidaadi sedavõrd selge kaotus sundis tagasi astuma ka valitsusjuhi Boiko Borisovi.

Radevi võitu on paljuski nähtud Venemaa võiduna, sest Radev on kampaanialubadustes teatanud, et ei toeta Vene-vastaste sanktsioonide jätkamist ning loodab sanktsioonide kadumisest üht tõuget Bulgaaria majanduskitsikusest pääsemiseks. Teisalt ei ole end poliitikavälise ja sõltumatuna (tema selja taha koondus alles hilises faasis opositsiooniline Sotsialistlik partei) end esitleva Radevi, kes on oma sõjaväehariduse saanud ka USAst, seisukohad väga selged, püüdes end Venemaa vs Lääs vastasseisus määratleda end eelkõige bulgaarlasena. Suurim kaotaja presidendivalimistel oli tagasi astunud peaminister Borisov ja tema kodupartei, mis suure tõenäosusega tähendavad Bulgaarias erakorralisi valimis 2017. aasta kevadel.

Naftariigi Kuveidi rahvusassambleesse tekkis opositsioon

Pärsia lahe rikas naftariik Kuveit pidas 26. novembril ennetähtaegsed parlamendivalimised, millega pääses 50-liikmelisse rahvusassambleesse 24 opositsioonipoliitikut. Neist omakorda umbes pooled kohtadest läksid salafistidele ja Moslemivennaskonna liikmetele. Valimisi võib pidada õnnestunuks selles mõttes, et opositsioon osales valimistel esimest korda pärast nelja aasta pikkust boikotti. Ühtlasi oli tegu seitsmendate parlamendivalimistega viimase kümne aasta jooksul.

Samas langes 2013. aasta parlamendikoosseisuga võrreldes šiiavähemuse kohtade arv üheksalt kuuele. Valituks osutus ka üks naine 14 naiskandidaadi seast, lisaks õnnestus vaid 20 tagasivalimist püüdnud kandidaadil 42-st oma eesmärk täita.

Kuveidi Rahvusassamblee hoone
Kuveidi Rahvusassamblee hoone (xiquinhosilva/Wikimedia Commons)

Parlamendi 50 liiget valiti viiest kümnemandaadilisest ringkonnast. Kuna ametlikke parteisid Kuveidis ei ole, siis kandideerivad poliitikud sõltumatutena. Alles parlamenti pääsemise järel moodustatakse omavahel mitteametlikke blokke. Lisaks 50 rahvasaadikule on ametisse määratud ka kuni viisteist valitsusministrit, kes on ex officio parlamendiliikmed.

Emiir šeik Sabah al-Ahmad al-Sabah saatis eelmise parlamendikoosseisu laiali, kuna rantjeeriigi tulubaas kahanes märgatavalt naftahinna languse tõttu, mis viis riigi poliitilisse kriisi ja tekitas rea julgeolekualaseid väljakutseid. Suure tõenäosusega nimetab emiir peaministriks uuesti senise valitsusjuhi šeik Jaber Mubarak al-Sabah. Alternatiivina peetakse võimalikuks, et riigipea võib kaaluda teha ettepanek valitsuse moodustamiseks mõnele teisele perekonnaliikmele. Kuveidi põhiseaduse kohaselt peab valitsus olema kinnitatud enne rahvusassamblee avaistungit, mis jätab kõnelusteks alla kahe nädala. Ehkki valitsusmeelsete poliitikute tugev jõupositsioon parlamendis vähenes, säilitatakse rahvusassamblees siiski kontroll.

Valimisaktiivsus oli nominaalselt küll 70 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, ent kui lisada siia juurde fakt, et Kuveidi umbes 4,35 miljonist elanikust alla kolmandiku on kodanikud, siis jääb valimisõigus vaid vähem kui poolele miljonile inimesele.

Belau Vabariik pidas tasavägiseid „peresiseseid“ presidendivalimisi

Vaikse ookeani lääneosas Mikroneesias, Filipiinidest umbes 500 kilomeetri kaugusel idas asuv tibatilluke saareriik Belau Vabariik pidas 1. novembril nii üld- kui presidendivalimisi.

Selle alles 1994. aastal iseseisvunud riigi ligi 21 000 elanikku asustab umbes 250 Karoliinide lääneossa kuuluvat saart, mille pindala on umbes-täpselt kaks korda väiksem Hiiumaast.

Seega pole imestada, et president Tommy Remengesau noorem seisis tagasivalimistel silmitsi oma naisevenna, senaator Surangel Whipps nooremaga, keda ta edestas vaid 255 häälega, kindlustades seeläbi endale neljanda nelja aasta pikkuse ametiaja riigipeana. Esimesed kaks ametiaega oli Remengesau president aastail 2001 kuni 2009.

Ühtlasi valisid belaulased ka kahekojalist rahvuskongressi. Saadikutekoja valimised leidsid aset ühemandaadilistes ringkondades kõigis 16 „osariigis“, millest igas osutus valituks võitjakandidaat first-past-the-post süsteemi alusel. Samas, 11-liikmelise ülemkoja ehk senati valimistel kasutatakse blokihääletuse süsteemi, mis tähendab, et hääleõiguslik kodanik valib ühest üleriiklikust ringkonnast oma sedelile meelepärased 11 nime. Nende parlamendivalimiste eel vähendati senaatorite arvu kahe võrra.

Somaalia presidendivalimised lükati korraldusprobleemide pärast kolmandat korda edasi

Maailma ühes vaeseimas, suuresti jätkuvalt keskvõimu kontrollita Ida-Aafrika riigis Somaalias, kus on juba üle veerandsaja aasta kestnud kodusõda ja sellele järgnenud kaos ning viimasel aastakümnel lisaks ka islamistide tugev piirkondlik kontroll, peeti oktoobri lõpust pea novembri keskpaigani kahekojalise parlamendi valimisi.

Ei ole üllatav, et sellistes keerulistes tingimustes pole keskvalimiskomisjon suutnud veel lõpule viia föderaalse parlamendi uue koosseisu liikmete tuvastamise protsessi, kuna osades piirkondades pole valimised veel ametlikult protokollitud või on tegu olnud korruptsioonijuhtumite uurimisega. Edu üritajatele, sest ilmselt on Augeiase tallide puhastamine ka kergem ülesanne. Nimelt kahtlustatakse valimistel ohtralt võltsimisi, korruptsiooni, ebareeglipärasust ja otsest häälte äraostmist enampakkumise teel. Kui enamik pakkumistest on jäänud tuhande ja viie tuhande USA dollari vahemikku ja mõned harvad ning magusamad kohad veidi kõrgema hinnaga, siis BBC andmetel on suurim teadaolev summa ulatunud 1,3 miljoni dollarini. Mitmel juhul tuleb valimised teatud piirkonna parlamendiliikme kohale uuesti korraldada, sest äraostmise ja/või hirmutamise tõttu on kõik selle piirkonna kandidaadid, välja arvatud üks, oma kandidatuuri tagasi tõmmanud.

Kuna presidendivalimised on põhiseaduse kohaselt tehtud ülesandeks parlamendile, siis parlamendi koosseisu lõpliku selgumiseta ei saa presidenti veel valida. See on ilmselt ka peamine, kuid tõenäoliselt mitte ainus põhjus, miks 30. novembrile määratud presidendivalimised edasi lükati. Tegemist on juba kolmanda edasilükkamisega. Keskvalimiskomisjon ei märkinud uut valimispäeva, kuid kinnitas soovi asjaga ühele poole saada veel enne aastalõppu. Ametisolev riigipea Hassan šeik Mohamud on üks kümnetest kandidaatidest, kes presidendiametisse pürib.

On märkimisväärne, et antud parlamendivalimised olid esimesed valimised selles Aafrika sarve riigis pärast 1984. aastat. Tõsi, teatud kujul leidis valimisprotsess aset ka 2012. aastal, mil ametisse rohkem küll määrati praegune „valitsuse parlament“, kuid siis oli selles hinnanguliselt 40-miljonilise elanikkonnaga riigis selektsioon 135 (sic!) hõimuvanema vahel. Sel aastal oli kandidaatide arv aga üle 14 000.

Somaalia on riikluse taaskordse ülesehitamise mõttes kõige algelisemates arengukingades. Nii näiteks on valimismudeli, mille täpse mehhanismi üle peetakse jätkuvalt arutelusid, puhul tarvitusel piiratud valimisõigus. Selle põhjus on ühest küljest lihtne ja arusaadav – tugineb ju kogu sealne hõimusüsteem pigem vanematele ja kogukondade esindajatele kui üldisele rahva hääletusõigusele. Samuti teeb olukorra tunduvalt keerulisemaks islamimässuliste jätkuv kontroll mitme suure lõunapoolse territooriumi üle, mis omakorda muudab üleriiklike valimiste, millest võtaksid osa kõik kodanikud, korraldamise selles Eestist 15 korda suuremas riigis erakordselt keeruliseks ja ohtlikuks. Kahtlemata on välispoliitika- ja valimishuvilisel inimesel põnev jälgida Somaalia arenguid toimiva omariikluse ülesehitamisel.

Ent pisut valimissüsteemist. Augustis 2012 võttis üleminekuvalitsus riiklike institutsioonide ülesehitamiskava käigus vastu uue ajutise põhiseaduse, mis muutis Somaalia riigikorra föderaalseks. Ametisse asus esimene föderaalvalitsus ja esimene korraline valitsus pärast kodusõja puhkemist 1991. aastal.

Riikliku parlamendi ülemkoda koosneb 54 liikmest, kelle valivad osariikide assambleed. Alamkoja 275 liiget valitakse 14 025 delegaadi seast, kes on üles antud riigi erinevatest regioonidest. Kõik parlamendiliikmed valib valimiskogu, mille 51 liiget määrasid ametisse eelnimetatud 135 hõimuvanemat. Neist 51 liikmest 16 peavad seaduse kohaselt olema naised, kümme valitud noorsoo hulgast ning ülejäänud 25 peavad olema kohaliku kodanikuühiskonna liikmed. Neist 275 parlamendiliikmest omakorda 69 peavad olema valitud 657 000 elanikuga Baidoast, mis on Somaalia Edelaosariigi pealinn, kus paiknes Somaalia üleminekuvalitsuse peakorter alates 2005. aastast kuni institutsiooni pealinna Muqdishosse kolimiseni. Ülejäänud parlamendiliikmed jagunevad teiste osariikide pealinnade ja linnade vahel.

Kas Eesti valimissüsteem tundub Somaalia mudeli kõrval veel jätkuvalt keeruline?

Elevandiluuranniku esimesed uue põhiseaduse põhjal korraldatavad parlamendivalimised jäid veel pidamata

Ehkki Elevandiluuranniku opositsioon boikottis oktoobri lõpus peetud rahvahääletust, kiitsid valijad ülekaalukalt heaks parlamendi vastuvõetud uue põhiseaduse. President Alassane Ouattara avaldas lootust, et põhiseadusega lõpetatakse aastakümneid kestnud ebastabiilsus ja rahutused.

Kuid ka Elevandiluurannikul ei ole jõutud asjadega liikuda plaanipärases graafikus. Kuigi esialgu olid parlamendivalimised määratud 20. novembrile, siis praeguse kava kohaselt leiavad need aset 18. detsembril, mil see umbes 24 miljoni elanikuga Kesk-Aafrika riik peaks saama endale 255 uut rahvusassamblee liiget. Praeguses koosseisus on domineerivaks jõuks Ouattara juhitav liberaalne võimupartei Vabariiklaste Liit (Rassemblement des Républicains, RDR), mis hoiab enda käes 127 saadikukohta.

Põhiseaduse muudatusega valitakse nüüdsest parlamenti neljaks, mitte viieks aastaks ning riik on jaotatud 154 ühe- ja mitmemandaadiliseks ringkonnaks, kus valitakse printsiibi first-past-the-post järgi. See on valimissüsteem, mille puhul valija märgib valimissedelil oma meelepärase kandidaadi ning ringkonnast võidab see kandidaat, kes kogub rohkem hääli. Lihtne! Antud valimissüsteem on laialdaselt kasutusel mitmel pool maailmas, näiteks Suurbritannias ja USA-s ning enamikes nende endistes ja praegustes kolooniates ning protektoraatides, aga samuti teistes riikides.

Riigi eelmine president Laurent Gbagbo, keda süüdistatakse inimsusvastastes kuritegudes 2010.- 2011. aasta verise vastasseisu ajal Ouattara pooldajatega, on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) all ning on ühtlasi esimene eksriigipea, kes viibib kohtuvõimude vahi all. Endist presidenti süüdistatakse tapmises, vägistamises ja tagakiusamises. 2010. aasta valimistele järgnenud vägivallas hukkus üle 3000 inimese.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*