November – Tšiili valimised, mäsu Hondurases ja Nepali samm edasi

Valimisvaatlus

Novembris pöördus valimiste osas peatähelepanu üle ookeani lääne poole. Ühes stabiilsemas ja jõukamas Lõuna-Ameerika riigis Tšiilis jättis presidendivalimiste esimene voor ukse lahti mõlemale edasi pääsenud kandidaadile, samal ajal kui Hondurases Kesk-Ameerikas viisid valimised meeleavalduste ja erakorralise seisukorra väljakuulutamiseni. Sloveenia president Borut Pahor jääb pukki veel viieks aastaks, Nepali esimestest uue põhiseaduse kehtestamise järgsetest valimistest oodatakse peamiselt stabiilsust, Ekvatoriaal-Guinea sai maailma ühe parteiliselt homogeensema koosseisuga parlamendi ja Tonga erakorraliste valimiste tulemus võib viia monarhia võimu vähenemiseni.

Sloveenia president kindlustas teise ametiaja

Sloveenia presidendivalimiste teises voorus üllatust ei sündinud ja esimese vooru 47 protsendi häältega võitnud president Borut Pahor kindlustas teise vooruga endale veel ühe viieaastase ametiaja. Sellega sai Pahor teiseks Sloveenia presidendiks, kes on ametikohale tagasi valitud.

Väga kindel võit samas polnud – lõplik seis sõltumatuna kandideerinud Pahori ja satiirikust Kamniku linnapea Marjan Šareci vahel jäi 53 protsenti presidendile ja 47 tema vastasele, kes esimeses voorus sai 25 protsendi valijate toetuse.

Valimisosalus jäi teises voorus pea muutumatuks, peamiselt sümboolse võimuga presidenti käis valimas 42 protsenti valimisõiguslikest sloveenidest (esimeses voorus 43 protsenti), mis on madalaim osalus alates iseseisvumisest 1991. aastal.

Ideoloogilises mõttes olid Sloveenia presidendivalimised tänavuse aasta kontekstis Euroopas erilised. Mõlemad teise vooru jõudnud kandidaadid on euroopameelsed ning mõlemaid võib näha kui vasaktsentriste. Kuigi Pahor kandideeris sõltumatuna, oli ta enne riigipeaks saamist sotsiaaldemokraatide juht ning tema endine partei toetas teda ka valimistel. Igal juhul pole sel aastal Euroopas just palju olnud neid valimisi, kus vett ei segaks euroskeptikud ning kus vasakpoolsed laineid lööks.

Tšiili president otsustakse teises voorus

Kuupäev 19. november tähistas Tšiilis suurt valimispäeva. Presidentaalse riigikorraga Tšiilis said valijad võimaluse korraga valida uus riigipea, 23 liiget 43 kohalisest senatist, terve parlamendi alamkoja koosseis ning veel 278 liiget piirkondlikesse nõukogudesse.

Kõige olulisem oli kindlasti presidendivalimiste esimene voor. Tulenevalt Tšiili põhiseadusest ei saanud senine president Michelle Bachelet teiseks nelja-aastaseks ametiajaks kandideerida. Riigijuhi vastutust oli tänavu valmis kandma kaheksa kandidaati. Valimiseelsete küsitluste põhjal kerkis esile kaks domineerivat kandidaati. Valimiste soosik oli aastatel 2010 kuni 2014 Tšiili presidendi toolil istunud konservatiivist miljardär Sebastián Piñera. Tema peamiseks rivaaliks oli Bachelet’ toetatud senaator, endine ajakirjanik ja uudisteankur ning majanduspoliitikas ideoloogiliselt vasakule tiivale platseeruv Alejandro Guillier.

Esimeses voorus valituks osutumiseks pidanuks kandidaat koguma üle viiekümne protsendi valijate toetuse. Suurfavoriit Piñera kogus ainsa tõsiseltvõetava parempoolse kandidaadina 36,6 protsenti häältest. Guillieri toetas 22,7 protsenti valimaskäinutest. Samal ajal üllatas hea tulemusega ka teine vasakpoolne kandidaat Beatriz Sánchez, kelle poolt hääletas 20,3 protsenti valijaid.

Seega pääsesid 17. detsembril aset leidvasse teise vooru kaks tugevama toetusega kandidaati Piñera ja Guillier. Ehkki Piñera edu esimeses voorus Guillieri ees oli üle kümne protsendipunkti, võib vasakpoolsete valijate ühinemisel Piñera võidurõõm osutuda üürikeseks.

Tšiili valimistel on ka oluline regionaalne mõõde. Parempoolse kandidaadi võit Tšiilis tähistaks juba neljandat järjestikust edu turumajandust pooldavale kandidaadile Lõuna-Ameerikas – Brasiilia, Peruu ja Argentina valimiste järel – ning üldist pööret ühiskondade mõtteviisis.

Piñera seljataga seisnud „Tšiili, edasi!“ (Chile Vamos) valimisliit saavutas edu ka esindajatekoja valimistel. Parempoolne valimisliit sai 155-kohalisse parlamendi alamkotta 72 esindajat. Killustunud vasakleeri esindajad kogusid kokku 63 mandaati.

Suurel valimispäeval osales ligi 6,7 miljonit inimest ehk 46 protsenti kogu valijaskonnast, mis on viimaste valimiste madalaim osalus.

Hondurases läks valimiste järel mäsuks

Hondurase 26. novembril üheaegselt peetud presidendi-, parlamendi- ja kohalike omavalitsuste valimised päädisid massimeeleavalduste ja erakorralise seisukorra väljakuulutamisega, kuna opositsioon kahtlustab president Juan Orlando Hernándezt ja tema neokonservatiivset Rahvusparteid ulatuslikus valimispettuses.

Hernándeze kandideerimine teiseks ametiajaks tekitas juba Hondurase poliitilisel areenil korraliku keeristormi, sest riigi põhiseadus keelas seni istuval presidendil ametisse tagasi kandideerida. Kui 2009. aastal üritas toonane president Manuel Zelaya ühekordse ametiaja piirangut tühistada, kukutas armee Zelaya, tuues iroonilisel kombel ettekäändeks vajaduse kaitsta põhiseaduslikku korda. Hernández tegi sellest oma järeldused – piirangust õnnestus tal vabaneda riigikohtu abiga, mille hinnangul oli ametiaja piirang põhiseadusega vastuolus.

Valimiseelsetes küsitlustes edestas Hernández oma vastaskandidaati, ühinenud opositsiooni esindajat Salvador Nasrallat kohati pea 15 protsendipunktiga. Istuva presidendi populaarsust tõstis tema üsna edukas kampaania kuritegevuse ja korruptsiooniga võitlemisel. Presidendil õnnestus vähendada mõrvade suhtarvu, näitaja, millega Honduras hoidis maailmas aastaid esikohta. Korruptsiooni ja kuritegevust on aidanud kontrolli all hoida Hernándeze otsus rappida kohalikku politseid ja asendada korrakaitsjad tänavatel sõduritega. Lisaks on ka majandus viimastel aastatel pärast pikka langusperioodi näidanud elavnemise märke.

Taoline karmi käe poliitika peletas eemale demokraatlikult meelestatud valijaid ning Nasrallal õnnestus oma valijaskonda mobiliseerida sõnumga, et Hernándeze näol valitakse demokraatlikul teel võimule Ladina-Ameerikale iseloomulik võimuahne diktaator. Sõnum resoneeris valijaskonnas vahetult enne valimisi tugevalt ning Nasralla suutis ühendada erinevad opositsioonilised jõud.

Valimispettuse kahtlusi tugevdasid väljaujunud audiosalvestused, kus Hernándeze kodupartei instruktorid kutsusid üles valimisjaoskonnas olevaid vaatlejaid rakendama meetmeid, et viia valitsev partei ja selle juht valimisvõiduni. Valimisõhtul katkes pärast esialgsete tulemuste laekumist (mis näitasid Nasralla nappi, ent kindlat edu) valimiskomisjoni töö. Kui laekumised pisut hiljem jätkusid, oli olukord otsekui võluväel pöördunud ning komisjon kuulutas, et Hernández kogus valimistel 42,98 protsenti häältest vastaskandidaadi 41,38 vastu. Valimissüsteemi järgi on vaja võitmiseks koguda lihthääleenamus.

Nepalis ajalooliste parlamendivalimiste esimene etapp – valimas käisid maaelanikud

Viimased Nepali parlamendivalimised enne novembrit leidsid aset 1999. aastal. Kümme aastat kestnud kodusõda lõppes 2006., monarhia kaotati 2008. ja uus põhiseadus võeti vastu 2015. aastal. Viimane valitsus pärast mitmeparteisüsteemi taastamist 1990. aastal, mis pidas vastu ametiaja lõpuni? Pole veel nähtud…

Sellise ajaloo taustal nähti novembris peetud valimisi kui testi, kas mägiriik suudab poliitilisest ebastabiilsusest välja murda. Aastal 2015 vastu võetud põhiseadus lõi Nepalist föderaalriigi, mille üks eesmärke oli võimu detsentraliseerimine ja pealinnast Katmandust väljapoole jagamine.

Peamised probleemid, millele kohalikud lahendusi ootavad, on äärmiselt praktilised. Teed, elektriühendused, veevarustus, tervishoid, telefonilevi – suure osa inimeste jaoks iseenesestmõistetav osa meie elust, aga mille nappus on eriti terav probleem just raskesti ligipääsetavates piirkondades elavatele inimestele.

Vabaõhu valimisprotseduur Nepalis
Põhiseadusliku assamblee valimised Nepalis 2013. aastal (Foto: Wikimedia Commons – Krish Dulal)

Kutsuda Nepali valimissüsteemi huvitavaks, on tagasihoidlik hinnang. Alustame sellest, et riigi geograafiliste iseärasuste tõttu peetakse valimisi kahes etapis – 26. novembril said hääle urni lasta mägipiirkondades elavad nepaallased, samas linnaelanikel tuli oodata 7. detsembrini. Lihtsalt logistika ei võimaldaks muul juhul tulemusi koos lugeda.

Iga valija sai pihku kaks valimissedelit. Üks selleks, et anda hääl üleriigilisele suletud nimekirjale, mille alusel valitakse proportsionaalsel meetodil 275-liikmelisse parlamenti 110 liiget. Olgu siinkohal öeldud ka see, et lävend nende nimekirjade puhul on kolm protsenti.

Teise valimissedeli eesmärk on anda hääl kandidaadile oma ühemandaadilises valimisringkonnas, millega saavad üheringilise enamushääletuse tulemusena koha parlamenti veel 165 ringkonna esindajad. Mõeldes erakondade valimisstrateegia kujundamisele, siis kui see tundub veel liiga lihtne, lisame siia ka selle, et kolmandik igast erakonnast valituks osututest peavad olema naised. Ja kõige lõpuks – see kehtib ainult parlamendivalimiste puhul, samaaegselt said valijad lasta urni hääle ka seitsme provintsi esinduskogu valimiseks, kus kvoote ja piiranguid on veelgi enam.

Peamine valimiste esimene pool möödus valimiste peavoliniku sõnul “enamjaolt rahulikult”. Valimised peatati vaid ühes jaoskonnas, kus leiti lõhkeseadeldis ja kahes teises, kus piserdati hapet valimiskastidele.

Lisalugemiseks soovitame Washington Posti reportaaži mägielaniku teest valimiskastini ja tema muredest.

Ekvatoriaal-Guinea valimised – 26 aastat üllatusteta

Rahvaarvult Eestiga pea sama suur Ekvatoriaal-Guinea valis 12. novembril esindajaid oma kahekojalisse parlamenti. Üllatuseta tegi 70-kohalises ülemkojas puhta töö Demokraatlik Partei võites kõik kohad, 100-kohalises alamkojas suutis ühe koha napsata ka uus partei Kodanikud Innovatsiooni Heaks.

Demokraatlik Partei on president Teodoro Obiang Nguema Mbasogo juhtimisel võimul olnud alates 1987. aastast ning sõltumata sellest, et valimistel kandideeris kolm erakonda on opositsioon riigis rohkem teoreetiline kontseptsioon. Freedom House’i 2017. aasta prognoosi hinnangul pole valimised seal ei vabad ega ausad.

Opositsiooniparteide veebilehed on olnud blokeeritud alates 2013. aastast ning Facebooki suleti ligipääs 27. oktoobril, kui algas valimiskampaania. Lisaks keelati valimispäeval eraautode kasutamine, mis tähendas, et kaugeltnurga inimestel muutus valima jõudmine korraga palju raskemaks.

Isegi kui Aafrika riikide valimistulemused on tihti lihtsalt ennustatavad ja põnevust ei paku, on lootus, et võrreldes meie jaoks tavaliste valimissüsteemidega on mingi kiiks sees nende omas. Riik on jagatud 19 valimisringkonnaks, kus selleks, et saada valituks peab partei suletud valimisnimekiri kõigepealt ületama koguni 10-protsendise valimiskünnise – tõenäoliselt ühe kõrgema, mida üldse maailma parlamendivalimistel leida võib.

Tonga parlamendivalimised võivad lahjendada kuningavõimu

Vaikse ookeani pisikese saareriigi Tonga poliitikas on käimas murrangulised ajad. Kui augustis hakkasid 169 saarest koosneva, aga ikkagi Hiiumaastki väiksema pindalaga Tonga kuninga George Tupou VI-ni jõudma kuuldused, et peaminister Akilisi Pohiva plaanib lahjendada monarhi võimu, saatis ta parlamendi laiali.

Novembris aset leidnud uued valimised olukorrale leevendust ei toonud. Pohiva võitis 17 kohast 14, mis andis talle uue võimaluse valitsuse moodustamiseks. Lisaks rahva valitud esindajatele valivad ka ülikud eraldi endi seast üheksa liiget parlamenti. Võrreldes tavapärase loogikaga on mõneti omapärane dünaamika Tonga valitsuse ja parlamendi vahel, sest kui valitsus on paigas, saab kabinet omal valikul lisada esinduskotta veel kuni neli liiget.

Peaministrile antud mandaat jätab Massey ülikooli kaasprofessor Malakai Koloamatangi sõnul üles võimaluse, et tasapisi püüeldakse edasi selle poole, et mingi osa võimust rahva kätte antaks.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*