Märtsikuu ülevaade: peatähelepanu Hollandil, Bulgaarial ja Põhja-Iirimaal

Valimisvaatlus

Märtsikuu valimistest vast oodatuim oli parlamendivalimised Hollandis, kus suurem osa parteidest parandas oma kohtade arvu, aga suurimaks võitjaks oli siiski kaheksa mandaati kaotanud peaminister Mark Rutte. Bulgaaria erakorralised valimised suuri muutusi parlamendis ei toonud. Põhja-Iiri ennetähtaegsete valimiste järel pole koalitsioonikõnelused senini lahendust toonud, mille tõsiseim tagajärg teoorias võib olla provintsi minek Londoni kontrolli alla. Ümber valiti Mikroneesia 14-liikmeline parlament ja Ida-Timori valis esmakordselt presidenti ilma ÜRO rahuvalvajate kohaoluta.

Hollandi valimistel võidutsesid Euroopa-meelsed jõud

Selle aasta valimiskalendris olid kolmed valimised, mis 2016. aastal maailma raputanud sündmuste põhjal paljudes ärevust tekitavad. Esimesed neist kolmest peeti 15. märtsil Hollandis, kus valiti 150-liikmelist parlamenti. Muu hulgas käitusid Hollandi valimised teatud poliitilise seismograafina, et registreerida poliitmaastiku võnkeid enne aprillis aset leidvaid Prantsusmaa presidendi- ja sügisesi Saksamaa üldvalimisi.

Valimiste suurim võitja oli peaminister Mark Rutte Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei (VVD), mis võib küll kõlada veidralt, sest oma 41 kohast parlamendis kaotati kaheksa ja selle näitaja poolest jäädi alla vaid Töölisparteile (PvdA), mis kaotas 38 kohast koguni 29. Sealjuures PvdA tulemus oli põrumine isegi sõltumata sellest, et enam kui 20 kohta näitasid arvamusküsitlused viimati üle kolme aasta tagasi.

VVD kohtade kaotusest märksa magusam emotsioon oli kindel võit 20 kohta saanud islami- ja EL-vastase Vabaduspartei (PVV) üle, mida juhib skandaalne Geert Wilders. Detsembrist saadik oli suuremat osa arvamusküsitlustest juhtinud just PVV, küündides aeg-ajalt 36 kohani, ning isegi valimistele eelneval päeval polnud ükski küsitlus ennustanud VVD-le rohkem kui 29 kohta. See ei takistanud aga ka Wildersit ennast valimiste üheks võitjaks pidada ja arvestades, et ka suuruselt teiseks parteiks tõusnud PVV tõstis oma kohtade arvu viie võrra, on tal mingis mõttes ka õigus.

Politico analüüsib pikemalt, mis olid need põhjused, miks jõudude vahekord muutus. Ühest küljest läks Wilders Hollandi valijate jaoks liiga kaugele USA presidendi Donald Trumpi ülistamisega, mida võimendasid strateegiavead kampaanias, ent samas oli oluline ka Rutte nihe paremale ning suurema rõhu seadmine immigratsiooniteemale. Loodus aga teadupärast tühja kohta ei salli ja nii nägidki liberaalsed parteid, nagu näiteks D66, võimalust VVD nihkest paremale omakorda sealt endale kohti juurde võita. Viimase lükke VVD kampaaniale andis konflikt Türgiga, kus Rutte sai ennast sirgeselgse poliitikuna näidata.

Peaminister Mark Rutte räägib laua taga telefoniga (Pilt: Flickr.com/Minister-president)
I-täpiks Mark Rutte kampaaniale oli võimalus näidata ennast konfliktis Türgiga sirgeselgse poliitikuna (Pilt: Flickr.com/Minister-president)

Kogu Euroopa jälgis Hollandi valimisi küüsi närides ning tulemuste selgumise järel end emotsioonides palju tagasi ei hoitud. Lisaks kristlikele demokraatidele, kuhu kuulub võitnud VVD partei, näitasid oma rõõmu seoses võiduga populismi üle ka Prantsuse president François Hollande, endine europarlamendi president Martin Schulz ja Itaalia peaminister Paolo Gentiloni – kõik sotsiaaldemokraadid, kelle mõttekaaslaste seis Hollandi parlamendis pole valimiste järel just kuigivõrd roosiline.

Ühe raske ülesande ehk valimiste võitmise järel, lasub Rutte õlul kohe ka järgmine väljakutse – valitsuse moodustamine. Ajalehe NRC andmetel on tegemist esimese korraga, mil enamusvalitsuse moodustamiseks on vaja minimaalselt nelja erakonda.

VVD (33 kohta) juhtimisel on läbirääkimisi alustatud Kristlike Demokraatide (CDA – 19 kohta), liberaalse D66-ga (19 kohta) ja RoheVasakuga (GroenLinks – 14 kohta). Koalitsioonikõnelusi juhtiv Edith Schippers ennustas märtsi lõpus, et tõenäoliselt enne juulit uus valitsus ametisse ei astu.

Päärast Teist maailmasõda on Hollandi valimiste moodustamiseks läinud keskmiselt 72 päeva, aga pessimistlike prognooside järgi võib seekord minna kuni septembrini. Probleem on neljanda partei taga, sest kuigi kohtade arvu poolest on sobivaid kandidaate mitu, ei paista valikust meeskonnale ideaalset täiendust tulema.

 

Bulgaaria erakorralistel parlamendivalimistel võidutses suuresti status quo

26. märtsil peetud erakorralistel Bulgaaria parlamendivalimistel võidutses suuresti status quo. Valimiste toomine käesoleva aasta märtsikuusse oli paratamatu pärast Rumen Radevi veenvat võitu eelmise aasta novembris peetud presidendivalimistel, kus tal õnnestus lüüa valitseva GERB partei esikandidaati Tsetska Tsatševat. Seepeale otsustas GERBi juhtiv peaminister Boiko Borisov, kes oli presidendivalimistest teinud valitseva partei usaldusreferendumi ameti maha panna. Märtsivalimisteni oli ametis presidendi poolt ellu kutsutud ajutine valitsus.

Märtsivalimistega muutus siiski vähe – ennast liberaalseks pidav GERB suutis vaatamata korruptsiooniskandaalidele ja presidendivalimiste tagasilöögile tagada suurima kohtade arvu 240-liikmelises Bulgaaria Rahvusassamblees. GERB võitis eelnevate valimistega võrreldes juurde 11 mandaati ning kogudes 33,5-protsendilise toetuse juures 95 kohta. GERBi peamine rivaal, vasakpoolseid koondav Bulgaaria Sotsialistide Partei ja selle satelliitparteide allianss suutis oma senisele kohtade arvule parlamendis lisada koguni 41 kohta (toetus 27.9%), kuid jääb oma rivaalile parlamendis siiski 15 mandaadiga alla.

Sotsialistide liider Kornelia Ninova panustas kampaanias kõvasti EL-i vastasele platvormile, lubades tühistada EL-i Venemaa vastased sanktsioonid ning Venemaa abiga taastada Bulgaaria tuumaelektrijaama, samuti tõsta pensione ja minna üle astmelisele tulumaksule. GERBi peamine sõnum kuulutas, et eelkõige vajab Bulgaaria stabiilsust GERBi juhtimisel.

Suurim võitja valimistel oli siiski käegalöömine ja pettumus, sest osalus küündis napilt 48,5 protsendini. Valimiste põhiküsimuseks ei kujunenud mitte majandus, vaid suuresti lootusetusetunne korruptsiooniga võitlemisel.

Enne valimis näitasid küsitlused, et üks võitjatest võib olla marurahvuslikku retoorikat viljelev Ühinenud Patriootide partei, mis eelkõige püüdis häältepüüdmisel õhutada bulgaarlaste hirme massiimmigratsiooni ees, kuid valimistulemused olid patriootidele ilmselge pettumus, eelmiste valimistega võrreldes kaotasid nad kolm kohta ja umbes 10-protsendise toetuse juures kogutud 27 mandaati oli pigem läbikukkumine. Bulgaaria ühe suurima ärimehe ja magnaadi Veselin Mareski juhtiud „Volja“ ehk „Tahe“ suutis samuti vaatamata lärmakale kampaaniale koguda napilt üle künnise (4%) hääli ja saavutada parlamendis 12 mandaati.

Bulgaaria valimistel jagatakse mandaadid proportsionaalselt, mitmemandaadilistes ringkondades ning valimiskünnis on 4 %.

 

Põhja-Iiri varajased valimised ei ole veel valitsust andnud

Põhja-Iirimaa jaoks algas aasta murelikult, kui nende poolautonoomse valitsuse sees käärinud tülid viisid selle lagunemiseni. Esmalt astus tagasi Põhja-Iiri asepeaminister, Iiri Vabariikliku Armee (IRA) endine komandör ja hilisem rahusobitaja Martin McGuinness, tuues põhjuseks ühest küljest erimeelsused oma poliitiliste vastastega valitsuses – eriti taastuvenergia skandaali küsimuses – kui ka kehva tervise.

Ja nii läkski lõhki võimuliit iiri rahvuslaste erakonna Sinn Féin, mis on IRA endine poliitiline tiib, ja Londonile lojaalsete protestantide Demokraatliku Unionistide Partei (DUP) vahel. Taustaks niipalju, et eelmisel aastal korraldatud valimistel võitis konservatiivne DUP sotsialistlikust Sinn Féinist pisut rohkem mandaate, mis omakorda andis DUP-ile õiguse valida oma juht Arlene Foster provintsi esimeseks ministriks. Kuid DUP Fosteriga eesotsas oli McGuinnessile siiski liig, sama on väljendanud ka Sinn Féini uus juht Michelle O’Neill.

Seega läksid põhja-iirlased 2. märtsil ennetähtaegsetel valimistel urnide juurde teadmisega, et kui nende kaks peamist parteid ei suuda valitsusliitu moodustada ja tekkinud poliitilist patiseisu lahendada, on õhus võimalus, et assamblee tegevus peatatakse ning võim provintsis läheb hoopistükkid Londoni otsese valitsemise alla. Kuigi 1998. aastal sõlmitud „Suure reede“ leppega moodustati Suurbritanniale kuuluval Põhja-Iirimaal ühtsusvalitsus 2007. aastal, ei ole pinged kahe leeri vahel kümne aastaga siiski kuhugi kadunud ning olukord on tänaseks piisavalt volatiilne, mis ei välista ka ootamatuid pöördeid vägivalla suunas tulevikus.

Selleks väljavaateks saadakse kütet juurde kahtlemata ka mullustelt Brexiti-referendumilt, kuna DUP toetas Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumist, Sinn Féin aga mitte. Kuid mis saab elust pärast Brexitit, küsivad paljud murelikud põhja-iirlased viitega piiriolukorrale Põhja-Iirimaa ja Iirimaa vahel. Piiripunktide taasteke on potentsiaalne samm vägivalla suunas. Vahemikus 1968 kuni 1998 sai rahutustes nimega The Troubles surma üle 3500 inimese.

Valimistulemused näitasid, et DUP võitis 90-kohalises assamblees 28 ja Sinn Féin 27 kohta. See tähendas esimesele viie koha kaotust ja teisele nelja koha võitu. Sotsiaaldemokraatlik ja Tööpartei (SDLP) sai 12, Ulsteri Unionistlik Partei 10, Põhja-Iiri Alliansipartei (APNI) kaheksa ja ülejäänud viis mandaati. Olukord oli aga mõnes mõttes siiski uudne – Briti-meelsetel unionistidel ei ole 1921. aastal loodud parlamendis esimest korda enamust. Ka valimisaktiivsus oli kõrge, 64,8 protsenti, mis mulluste valimistega võrreldes on pea kümme protsendipunkti enam. Sedavõrd kõrge pole valimisaktiivsus olnud ühelgi 1998. aasta rahuleppele järgnenud valimistel.

Läbirääkimisteks antud kolmenädalase perioodi ajal suri poliitikast taandunud McGuinness 66-aastasena haruldasse südamehaigusesse ja osapooled ei suutnud kõnelustel ka läbimurret saavutada. Samas andis Briti valitsus siiski lisaaega erimeelsuste lahendamiseks kuni 18. aprillini. Ehkki London on ähvardanud provintsi enda võimu alla võtta, siis teoreetiliselt on alternatiivne võimalus uute valimiste korraldamise näol siiski olemas. Seda ükski osapool ilmselt aga ei soovi ning kuigi läbirääkimiste edukalt lõppemise võimalus on ahtake, peavad nii DUP-i kui Sinn Féini kõnelustega seotud esindajad seda mitte päris lootusetuks.

 

Maailma pisim parlament sai uue koosseissu

Märtsi seitsmendal päeval peeti maailma kõige väiksema rahvusparlamendi valimised. Ligi saja tuhande elanikuga Mikroneesia kongressis esindab saareriigi elanikke vaid 14 parlamendiliiget (võrdluseks, sarnase rahvaarvuga Emajõe Ateena linnavolikogusse kuulub 49 tartlast).

Ligi 600 saarega Mikroneesia föderaalriik koosneb neljast adminstratiivüksusest. Neljateistkümnest mandaadist kümme jagatakse välja ühes ringkonnas first past the post meetodil ehk kümme suuremat häälekogujat pääsevad ka kongressi. Ülejäänud neli kohta (senaatorid) on jaotatud võrdselt nelja osariigi vahel ja iga osariigi suurima häältesaagiga kandidaat pääseb otse parlamenti.

Kümme kongressi liiget valitakse kaheks aastaks, senaatorid seevastu kaks korda pikemaks ehk neljaks aastaks. Valimiste järgselt valib kongress nelja senaatori seast riigile presidendi.

Kõik Mikroneesia rahvaesindajad on parteitud.

 

Kolmandal katsel Ida-Timori presidendiks

Esimestel valimistel pärast ÜRO rahuvalvajate lahkumist, valiti Ida-Timori riigipeaks endine revolutsionäär ja Iseseisva Ida-Timori Revolutsioonilise Rinde esimees Francisco Guterres.

Rahvaarvult peagi Eestist mööduval, 1,2 miljoni elanikuga Ida-Timoril valitakse presidenti otseste valimistega ja kahevoorulise süsteemiga, mille kohaselt tuleb esimeses voorus valituks osutumiseks ületada künnis 50 protsenti pluss üks hääl. Riigi presidendi mandaati võib võrrelda Eesti riigipea omaga. Presidendil on küll õigus seaduseid vetostada, kuid täidesaatva võimu autoriteet on siiski peaminister.

Rahva suus Lú-Olona tuntud Guterrest loetakse Ida-Timoril niiöelda vana kooli poliitikuks. Guterres, kes juba 15 aastat tagasi vibutas parlamendis spiikrihaamrit, kandideeris riigipeaks nii 2007. kui ka 2012. aastal ning jõudis mõlemal korral teise vooru. Edukal kolmandal katsel toetas Guterrest 529 000 valijast 57 protsenti.

Kokku kandideeris presidendiks kaheksa ida-timorlast. Neist ainsana osutas tõsisemat vastupanu endine riigi- ja haridusminister António da Conceição, keda nägi presidendina umbes kolmandik valijaist.

Ida-Timori 65-kohalise esinduskoja valimised peetakse juulis.

Ida-Timor oli pärast Portugali koloniaalvõimu lõppu 1975. aastal 24 aastat Indoneesia okupatsiooni all. Sõjategevus, haigused ja nälg nõudsid 183 000 inimese elu, enne kui 1999. aastal hääletati iseseisvuse poolt. Ida-Timoril  on rikkalikud merepõhja nafta- ja gaasivarud ja tulu sellest on kasvanud märkimisväärseks, kuid riigis lokkab korruptsioon ning pea pooled elanikud elavad jätkuvalt vaesuses.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*