Maikuu valimised: tähelepanu (jälle) Prantsusmaal, Iraanil ja Lõuna-Koreal

Valimisvaatlus

Maikuu tippvalimissündmus meedias oli kindlasti Emmanuel Macroni võit Prantsuse presidendivalimistel, kuid geopoliitika vaatevinklist ei saa kindlasti alatähtsustada Hassan Rouhani tagasivalimist Iraani presidendiks ja demokraat Moon Jae-ini saamist Lõuna-Korea presidendiks. Euroopa lõunanaabruses valis Alžeeria uue parlamendi ning kaugemal Bahamal tegid valijad oma valikus juba pea traditsioonilise kannapöörde.

Kartust tekitanud Prantsuse presidendivalimised lõppesid siiski üllatuseta

Noore Emmanuel Macroni võidust Prantsuse presidendivalimistel on möödas napp kuu, aga tänaseks tundub see kui iganenud uudis, mis on vaevu mainistväärt. Tulemus tuli nagu oodata oli, kuigi 2016. aasta maailma šokeerinud valimiste-referendumite valguses oli ennustajate enesekindlus märksa madalam.

Macron võitis kindlalt. Arvesse minevatest häältest koguni 66,06 protsenti läks talle ehk paremäärmusliku Marine Le Peni saldosse jäi 33,94 protsenti. Prantsuse viienda vabariigi ajal aset leidnud valimistest on vaid ühtedel vahe võitja ja kaotaja vahel olnud suurem, nimelt 2002. aastal, kui Jacques Chirac võitis Jean-Marie Le Peni 82,2 vs 17,8 protsenti.

Selle vahe valguses tundub ebaoluline rääkida ühest peamisest teemast viimaste aastate valimiste ümber ehk valimisküsitluste täpsusest. Kuid kuna täpselt prognoositud rada pidi kulgenud esimese vooru järel sai rõõmsalt hõisata, et valimisküsitluste usaldusväärsus on taastatud, siis paari sõnaga ometi ju võiks.

Teise ringi järel on sarnaseks imetluseks põhjust vähem. Macroni võidutulemus 66 protsenti oli kolm kuni kuus protsendipunkti kõrgem kui ükski viimastest küsitlustest ehk kahe kandidaadi vahe osutus kuue kuni 12 protsendipunkti võrra prognoositust suuremaks. Statistikaportaal FiveThirtyEight nendib oma analüüsis, et ega tegelikult see vahe kellelegi meelde ei jää, sest erinevalt USA valimistest, kus Donald Trump jäi küsitluste järgi valimiste eel Hillary Clintonist maha vaid statistilise vea võrra, jäi Prantsusmaal võitja nimi samaks, mis ta oli prognooside põhjal.

Veel üks number, mida tasub valimistega seoses välja tuua – umbes kolmandik häältest läks paremäärmuslasest Marine Le Penile, kelle ideoloogiline defineerimine on muidugi paras tegu, aga jääme siin kõige levinuma määratluse juurde. Juunis leiavad aset Prantsuse parlamendivalimised, kus Le Pen loodab kindlasti suure osa sellest toetusest kohtadeks konverteerida. Tuleb küll tunnistada, et tänu kaheringilisele valimissüsteemile on see ülesanne parajalt keeruline. Hetkel on paremäärmuslikul Front Nationalil parlamendis kaks kohta 577-st ja viimaste arvamusküsitluste põhjal ennustatakse neile maksimaalselt 22 kohta.

Pildil on Prantsuse presidendivalimiste esimese vooru võitja Emmanuel Macron (foto: Wikimedia Commons/Gouvernement français)
Prantsuse presidendivalimiste teise vooru läheb liidrina Emmanuel Macron (foto: Wikimedia Commons/Gouvernement français)

Tulemuste paranemisest sõltumata, või pigem ehk isegi sellest kannustatult, võib parlamendivalimised olla viimane kord, kui valimisnimekirjas on Front Nationali nimi. Le Peni soov oma partei kuvandit uuendada on viimas selleni, et politoloogiaõppejõudude jaoks pikalt modernsete paremäärmuslike parteide raamatunäide olnud Front National on sel kujul kadumas ajalooraamatutesse ning võib oodata, et valimiste järel loob Le Pen uue liikumise.

Vastne president Macron loodab, et tema aastavanune liikumine En Marche suudab oma võidukat marssi jätkata ning saavutada sarnast edu parlamendivalimistel. Viimased küsitlused näitavad, et 577-kohalises parlamendis enamuse saavutamine peaks olema En Marche’ile ja nende liitlasele Mouvement Démocrate’ile realistlik ülesanne. Esimene kuu aega presidenditoolil on Macroni jaoks andnud piisavalt võimalust näidata end oma valijagrupile tugeva liidrina ja näidata sirgeselgsust, kutsudes nii Vladimir Putini kõrval Russia Today’d ja Sputnikut propagandakanaliteks kui ka kritiseerides USA lahkumist Pariisi kliimaleppest. Ja sümboolse žestina võib tugev saavutus olla ka käesurumise võitmine Donald Trumpiga.

Iraani rahvusvahelisest isolatsioonist välja toonud Rouhani võitis taas

Iraani järjekorras 12. presidendivalimised olid esimesed pärast ajaloolist tuumalepet, millega Iraan lubas peatada kõik oma tuumaprogrammid ja sai selle eest tänutäheks vabaks enamikust Lääneriikide sanktsioonidest. Istuval presidendil Hassan Rouhanil oli võimalus kandideerida ka teiseks ametiajaks. Presidendivalimisi peeti sisepoliitiliseks tuumaleppereferendumiks, mis pidi näitama, kas rahvas on muudatustega rahul.

Rouhani, kes tõi Iraani välja rahvusvahelisest isolatsioonist ja stabiliseeris majanduse, oli valimiseelsetes küsitlustes selge favoriit. Rouhani peamiste konkurentide sekka kuulus konservatiivne vaimulik Ebrahim Raisi. Raisit, kes lubas riigis teha täieliku võimupuhastuse, peeti enne valimiskaotust Iraani kõrgeima usujuhi ajatolla Ali Khamenei järeltulijaks.

Pildil on Iraani lippude ees Iraani president Hassan Rouhani
Iraani president Hassan Rouhanile anti kindel toetus ametis jätkamiseks (Meghdad Madadi/Wikimedia Commons)

Sarnaselt Eestiski tuntud taktikale taanduda enne isikuvalimisi kellegi toetuseks, astusid valimisralli viimastel meetritel rajalt maha kaks tuntud kandidaati. Küsitlustes pidevalt Raisiga teise-kolmanda koha pärast võidelnud Teherani linnapea Mohhamad Galibaf teatas neli päeva enne valimisi oma taandumisest ja palus oma toetajatel valimispäeval hääletada Raisi poolt. Tegemist oli mõistetava käiguga, sest nii Galibafi kui Raisi kandideerimine oleks tähendanud, et Rouhani valimisvõit esimeses voorus on rohkem kui tõenäoline.

Päev pärast Galibafi taandumist teatas justkui koordineeritult valimisvõitlusest loobumisest Iraani asepresident Eshaq Jarangiri, kes palus toetada ametisolevat presidenti Rouhanit. Jarangiri ei olnud valimistel siiski liiga tõsiseltvõetav kandidaat kunagi, sest tema toetus valimiseelsetes küsitlustes oli pidevalt alla viie protsendipunkti.

Valimiste võitmiseks oli vaja avavoorus koguda vähemalt 50 protsendi valimaskäinute toetus. Valimissedeleid libistas kastidesse 41,2 miljonit iraanlast, mis on 73 protsenti kõikidest valimisealistest Iraani kodanikest. Rouhani poolt hääletas üle 23,5 miljoni iraanlase ehk 57,1 protsenti valijatest. Raisit toetas seevastu 38,5 protsenti valijatest. Teiste kandidaatide toetused jäid kõik paari protsendipunkti piiresse.

Politoloogidele on kindlasti huvitav teada, et Iraanis võivad end presidendikandidaadina üles seada praktiliselt kõik iraanlased, kes on 18 aastat vanad. Tänavustel valimistel esitas oma kandidatuuri 1636 inimest, mis on ligi 700 võrra rohkem viimastest valimistest 2013. aastal. Presidendikandidaadi kandidaatide seas oli rekordiliselt 137 naist.

Valimiskomisjonis läbis kinnitamise sõela siiski vaid kuus kandidaati, kes ka ametlikult kandidaatideks registreeriti. Komisjoni peamine filter on Iraani põhiseadus, mis sätestab, et presidendiks võivad kandideerida vaid usklikud ja „poliitikuist“ mehed. Ametliku presidendikandidaadina ei seatud isegi üles Iraani endist presidenti Mahmoud Ahmadinejadi, kes ei pälvinud enam ajatolla Khamenei toetust.

Erakorralised valimised tõid Lõuna-Koreale põhjasõbralikuma presidendi

Erakorralised Lõuna-Korea presidendivalimised peeti seoses riigipea Park Geun-hye tagasiastumisega, milleni viisid ulatuslikud korruptsioonisüüdistused. Valimised võitis demokraat Moon Jae-in, murdes konservatiivide üheksa-aastase võimuperioodi.

Mooni üks valimislubadusi oli suhete parandamine Põhja-Koreaga, mis on viimasel poolel aastal taaskord kuumenenud pea keemistemperatuurini. Teist korda presidendiks kandideerinud Moon pidi viie aasta eest peetud valimistel tunnistama just ametist tagandatud Parki paremust. Endine parlamendiliige Moon oli aastail 2003 kuni 2008 toonase presidendi Roh Moo-hyuni kabinetiülem.

Presidendivalimised peeti ühes voorus ning võitjaks osutus enim hääli saanud kandidaat. Mooni toetas üle 13 miljoni lõunakorealase, mis moodustas 41 protsenti kõigist valimas käinutest. Mooni valimisvõit oli mäekõrgune. Teisele ja kolmandale kohale platseerunud kandidaate edastas ta ligi 20 protsendipunktiga. Kokku osales valimistel 13 kandidaati ning valimisaktiivsus oli rekordiline 77,2 protsenti.

Lõuna-Korea on presidentaalne vabariik, kus riigipea on ühtlasi ka valitsusjuht ja relvajõudude ülem. Presidendikandidaadiks saamise nimel pidid suuremate erakondade kandidaadid läbima ka parteisiseste eelvalimiste sõela.

Finantskriisis Alžeeria valimised võitnud võimuliit kaotas pisut kohti

Põhja-Aafrika üks suuremaid riike, 40 miljoni elanikuga Alžeeria, valis 4. mail parlamenti. Valimised võitis senine võimuliit, kuhu kuulub riigi kauase presidendi Abdelaziz Bouteflika partei Rahvuslik Vabastusrinne (FLN) ja selle koalitsioonipartner Rahvusliku Demokraatia Eest (RND). FLN kogus 462 parlamendikohast 164, RND-le jagus mandaate täpselt 100. Islamistide erakondadele tuli kokku 44 kohta. Viimastel valimistel 2012. aastal sai FLN 208 ja RND 68 kohta, suurima opositsioonijõu moodustavad islamistid olid toona parlamendis esindatud 60 mandaadiga.

Valimistele läks Alžeeria vastu suure tööpuuduse ja nafta- ja gaasitulude märkimisväärse vähenemise valguses, mis on mõjunud riigi eelarvele rängalt. Alžeeria majandus on tugevas sõltuvuses naftast ja gaasist, nii näiteks on naftavarudelt riik 16. kohal, gaasireserv on kümnendal ning maagaasi eksportijana ollakse koguni kuuendal kohal maailmas. Alžeeria sattus tõsisesse kriisi mõne aasta eest, kui naftahind hakkas maailmaturul tuntavalt langema ning riik sattus valitsuse varasemate ebaõigete otsuste tõttu tõsisesse eelarvekriisi. Juba eelnevalt, 2011. aasta araabia kevade järel, oli riik elanud üle oma võimete, kuid suutis veel mõned aastad naftatuludega suuremat eelarvekriisi vältida.

Nii on paratamatult paljude rantjeeriikide häda selles, et majanduse peamise mootori, nafta, hinna kõrghetkel jäetakse tihtipeale enamik muid valdkondi välja arendamata ning mõistagi toob madalseis endaga kaasa eelarve tasakaalust väljumise ja seeläbi rahulolematu rahva. Asja ei teinud kergemaks ka valitsuse otsus pärast 2014. aasta hinnalangust eelarve tasakaalustamise nimel makse tõsta, mis sundis sulgema paljusid projekte ning vähendama töökäte arvu, mis tõi kaasa töötuse kasvu. Tänaseks on noore elanikkonnaga riigis umbes pool rahvastikust alla 30-aastased, kellest omakorda kolmandik on töötud. Töötud noored, eriti mehed, võivad aga kergesti kalduda äärmusluse teele.

Nii oligi kandidaatidel ja mõneti ka kogu ühiskonnal surve kutsuda hääleõiguslikke valijaid tulema valimisurnide juurde. Vaatamata aktiivsetele üleskutsetele nii ametnikelt kui mõneti tavatult isegi religioossetelt organitelt, oli valimisaktiivsus üsna madal, ulatudes veidi üle 37 protsendi, mis moodustas 23,25 miljonist hääleõiguslikust kodanikust ligi 8,23 miljonit valijat. Aastal 2012 oli valimisosalus üle 43 protsendi.

Skandaalita ei möödunud ka verivärske peaministri, kaua elamumajandusministri ametit pidanud Abdelmajid Tebboune juhitava valitsuse esimene nädal, kui Bouteflikal tuli ametist tagandada vaid kolm päeva ministriportfelli kandnud turismiminister Messaoud Benagoun. Alžeeria meedia hoiatas eelnevalt juba, et 38-aastane Benagoun ei ole ministriameti eel päevagi töötanud. Kuid sule sai Benagoun sappa eratelekanali Enahar väitel seetõttu, et esitas valimiskomisjonile võltsitud ülikoolidiplomi. Benagoun, keda on varem ka kriminaalkorras karistatud, kuulub Alžeeria Rahvaliikumisse (MPA), mis võitis parlamendis 13 kohta (kuus kohta enam kui 2012. aastal).

Alžeeria rahva rahvusassamblee (sic!) koosseis valitakse kord viie aasta jooksul proportsionaalsuse põhimõttel 48 mitmemandaadilises ringkonnas, mis on moodustatud 48 provintsi (vilaja/vilajeti) alusel.

Tavapärased maavärinavalimised Bahamal

Kui Bahamal peetakse valimisi, siis vähemalt viimaste kolmede valimiste põhjal on tulemus valitsuspartei jaoks sama nagu rattasõit kingakarbitäie kristallklaasidega munakiviteel.

Bahama parlamenti valitakse ühemandaadilistest ringkondadest 39 liiget (enne 2017. aasta valimisi 38) ehk numbrites ei pruugigi kohtade muutused suured paista, aga seda enam protsentuaalselt. Bahama parteimaastikku on traditsiooniliselt domineerinud vasaktsentristlik Progressiivne Liberaalne Partei (PLP) ja paremtsentristlik Vaba Rahvuslik Liikumine (FNM).

Aastal 2007 peetud valimistel kaotas valitsev PLP 29 kohast 11 ja võimu võttis seitse kohta 23-ks pööranud FNM. Muide, üks PLP kaotusesse „panustanud“ tegureid oli skandaal seoses staarmodell Anna-Nicole Smithile kiirkorras antud elamisloaga, mille tagajärjel astus tagasi siseminister.

Olukord pöördus aga taas endiseks 2012. aastal, kui PLP võitis juurde 10 kohta (kokku 29) ja FNM kaotas 12 (kokku üheksa). Aastal 2011 lõi FNM-st eraldunud minister Branville McCartney uue partei Demokraatlik Rahvuslik Liit (DNA), aga värske parteina lainete löömise asemel kaotati valimistel oma ainuski koht.

Eelnevate valimiste taustal pole eriti üllatav, et 10. mail korraldatud valimistel seis järjekordselt pöördus, kui FNM tegi puhta töö ja võitis 39 mandaadist koguni 35, jättes PLP-le vaid neli kohta. Kaks päeva pärast valimisi astus ametisse uus peaminister Hubert Minnis.

Valimiskampaania peateema oli FNM-i jaoks muutuse toomine majandusse ja valitsuspartei süüdistamine korruptsioonis, millele nemad vastasid omakorda eelmise valitsuspartei ehk FNM-i süüdistamisega. Lisaks neile teemadele aitasid FNM-i jaoks teed võidule sillutada ka tõusev töötuse määr ja vinduv majandus.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*