Maikuu torkas valimisturul silma loidusega

Riho Kangur

Kui globaalsetel valimisrinnetel aset leidvat võrrelda kinnisvaraturuga, siis maikuu oli suhteliselt tehingutevaene. Enim tähelepanu nii kodumaises kui piiritaguses meediaruumis pälvis kahtlemata Austria presidendi otsevalimiste teine voor. Kaugetel Filipiinidel peeti nii presidendi- kui parlamendivalimisi. Teenimatult vähe tähelepanu said parlamendivalimised Küprosel, teenimatult palju aga Ühendkuningriigi kohalikud valimised. Eksootilisematest riikidest valiti presidenti Dominikaani Vabariigis, nukuparlamenti kommunistlikus Vietnamis ning Tadžikistan korraldas rahvahääletuse, mille tulemused meenutasid kunagisi Nõukogude Liidu aegu.

Austria üsna tagasihoidlike pädevustega riigipea valimine tekitas viimati sellist üleilmset huvi vist 1986. aastal, kui riigipeaks valiti endine ÜRO peasekretär Kurt Waldheim, sest kampaania käigus paljastus, et Waldheim oli Teise maailmasõja ajal töötanud Wehrmachti luureohvitserina.

Praeguste valimiste teist vooru jälgiti kõrgendatud tähelepanuga eelkõige kahe asjaolu tõttu. Esiteks, Lääne-Euroopas üha enam pead tõstev paremäärmuslus oli saavutamas üht märgilist etapivõitu, kui Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreichs, FPÖ) kandidaat näis küsitluste kohaselt võtvat riigipea tooli.

Teiseks, teine voor, kuhu pääses 24. aprillil peetud avavooru kaks edukamat kandidaati (kellelgi ei õnnestunud esimeses voorus koguda valituks osutumiseks vajalikku „50 protsenti pluss üks“ häält) kujunes äärmiselt tasavägiseks – valimised võitnud Roheliste erakonna kandidaat Alexander van den Bellen (Die Grüne Alternative, GRÜNE) edestas Vabaduspartei kandidaati, parlamendi asespiikrit Norbert Hoferit 31 026 häälega, mis moodustab kõigest 0,6 protsenti valimiste teises voorus antud niinimetatud valiidsetest häältest. Sisuliselt otsustas presidendivalimiste tulemuse umbes 700 000 posti teel antud häält.

Küsitlused näitasid, et eesti juurtega van den Belleni vedasid võidule eelkõige linna- ja naisvalijad, tema toetus oli märgatavalt kõrgem ka kõrgharidusega valijate seas. Olulisemad faktorid olid pärast esimest vooru vallandunud niinimetatud peavooluparteide (eelkõige sotsiaaldemokraatide (SPÖ) ja Rahvapartei (ÖVP)) koondumine van den Belleni seljataha ja ebapopulaarse peaministri Werner Faymanni asendamine tehnokraadi mainega Christian Kerniga.

Kui Austriat aastakümneid valitsenud proporz-süsteemi murdis esmakordselt 1999. aasta valimistel karismaatilise Jörg Haideri juhitud FPÖ, siis mõneti iroonilisel kombel tugevdas presidendivalimiste esimese vooru šokk murenevat ÖVP-SPÖ koalitsiooni. Samas näitavad arvamusküsitlused, et järgmiste üldvalimiste (septembris 2018 kui mitte varem) eel on vahepeal lõhenemisi ja liidrikriise üle elanud FPÖ ilmselge favoriit.

Filipiinlased valisid aga 9. mail kuueks aastaks presidendiametisse rahvaarvult Filipiinide suuruselt neljanda linna Davao meeri Rodrigo Duterte (Filipiinide Demokraatlik Partei e Party: PDP-Laban), kes kogus 38,6 protsenti häältest. Duterte edestas oma järgmisi konkurente Manuel Roxast (Libreaalide Partei) ja erakondliku kuuluvuseta Mary Grace Natividad S. Poe-Llamanzarest enam kui 15 protsendipunktiga.

Duterte kampaaniasõnum tugines populistlikele ja üldsõnalistele lubadustele võidelda kõikvõimalike, sealhulgas lubamatute võtetega, nii kuritegevuse kui korruptsiooni vastu. Tema hüüdnimi Digong ehk Karistaja, selgitab paljuski tema suhteliselt ootamatut tõusu Filipiinide presidendiks, sest Duterte saavutas kampaanias vajaliku tähelepanu avaliku kiitlemisega, et suutis linnapeana Davaos kuritegevust ohjeldada surmasalkade abiga. Ta möönis koguni, et on isegi tapmistes otseselt osalenud. Duterte lubas toetajate suurkogunemistel, et võtab samasuguse taktika kasutusele kogu riigis. Muus osas on ta siiski lubanud jätkata senist suhteliselt edukat majanduskurssi ja võidelda Filipiini moslemi ja muude vähemuste õiguste eest, seega sotsiaalsetes küsimustes on Duterte olnud tugevalt katoliiklikus riigis pigem liberaal.

Taolist šokki võimaldab ka Filipiinide lihtne valimissüsteem – võitmiseks piisab ühevoorulistel valimistel lihthäälteenamusest. Seetõttu söövad mitmed suuremate parteide kandidaadid üksteise hääli ning kampaania meenutab suuresti televisioonis maha mängitavat vaatemängu, kus oluline on pigem oskus massidega manipuleerida kui et selgeid poliitilisi seisukohti edastada. Kõiksugu populistlike lubadustega on võimalik mobiliseerida võiduks vajalikku umbes 30-protsendist toetust. Olgu öeldud, et Filipiinide põhiseadus piirab presidendiametis oleku aega ühe järjestikuse ametiajaga.

Filipiinide valimised on huvitavad veel ka selle poolest, et paralleelselt peeti ka otsesed asepresidendivalimised. Tasavägise rebimise on esialgsetel andmetel võitnud Liberaalide kandidaat Maria Leonor Robredo. Samuti valisid filipiinlased uue parlamendi, kubernerid kui ka kohalikud esinduskogud. Alamkoja valimised võitis suure ülekaaluga Liberaalide partei, kogudes 116 mandaati 238-st.

Küprosel 22. mail peetud parlamendivalimiste peateemad olid võimalik ühinemine Türgi okupeeritud põhjaosaga ja 2013. aastal Küprost tabanud majanduskriis, mille mõju on saareriigis jätkuvalt vägagi tuntav. Küprose poliitikat on aastaid iseloomustanud kristlik-demokraatliku ja rahvusliku Küprose Demokraatliku Liikumise (Dimokratikós Sinagermós, DISY), kommunistliku Töölispartei (Anorthotikó Kómma Ergazómenou Laoú, AKEL) ja tsentristliku Demokraatide Partei (DIKO) vägikaikavedu.

Seekordsetel valimistel õnnestus peale jääda kristlikel demokraatidel, kes kaotasid küll kolm kohta, kuid kogusid edukaima parteina 19 mandaati 56-st. Kommunistid said 25-protsendise toetuse juures kaks kohta vähem ning demokraadid piirdusid üheksa mandaadiga. Omamoodi ajastu märk on Kreeka Kuldse Koidiku eeskujul äsja asutatud paremäärmusliku partei pääs parlamenti – Rahvusrinne (ELAM) võitis kaks kohta. Kuigi Küprosel on valimine kohustuslik, oli osalusprotsent pretsedenditult madal, ulatudes napilt 65 protsendini.

Ühendkuningriigi kohalikel valimistel 5. mail valiti ka Walesi, Põhja-Iirimaa ja Šotimaa kohalike esinduskogude uued koosseisud. Šotimaal võidutses oodatult iseseisvusmeelne Rahvuspartei (SNP), kuid samas kaotasid nad 2011. aasta valimistega võrreldes kuus mandaati, kogudes siiski 63 kohta 129-st. Absoluutse enamuse võitmist takistasid ootamatult tugeva tulemuse teinud konservatiivid, kes võitsid juurde 16 mandaati, saavutasid valijate 23-protsendise toetuse ja kogusid kokkuvõttes 31 mandaati. Leiboristide saagiks jäi 24 kohta 19-protsendise toetuse juures, kusjuures kaduma läks suisa 13 mandaati 2011. aastaga võrreldes.

Londoni uus meer Sadiq Khan (Wikimedia / Steve Punter)
Londoni uus meer Sadiq Khan (Wikimedia / Steve Punter)

Ühendkuningriigi kohalike valimiste raames peeti viiendat korda ka Londoni linnapea otsevalimisi, millel on Suurbritannia EL-ist lahkulöömise referendumi valguses seekord eriline tähtsus. Üllatuslikult kindla võidu võttis leiboristide kandidaat Sadiq Khan. Londonis sündinud endine parlamendiliige ja ametiühingutegelane, kelle isa oli Pakistani sisserändaja, on esimene moslem, kes on valitud Lääne-Euroopa pealinna juhtima. Khan edestas konservatiivide kandidaati Zac Goldsmithi üsna veenva häälteenamusega, kogudes 44,2 protsenti häältest (hääletussüsteemi kohaselt loeti kokku esimesed ja vajadusel teised eelistused). Goldsmith, kes rajas oma kampaania suuresti Khani päritolu ründamisele, võitis 35 protsendi valijate poolehoiu.

Kaugetel Dominikaani Vabariigi saartel 15. mail peetud presidendivalimised võitis esimeses voorus vajaliku absoluutse enamusega istuv president Danilo Medina, kelle initsiatiivil muudeti mullu põhiseadust nii, et istuv president saaks uuesti ametisse kandideerida.

Vietnamis 22. mail aset leidnud valimistest võib raporteerida vaid üht numbrit – seekord lubas valitsev Kommunistlik Partei üles seada ainult 11 parteitut kandidaati riigi 500-kohalise Rahvusassamblee valimistel.

Tadžikistani referendumil „küsiti“ rahva käest põhiseaduse muudatuse kohta, mis lubaks istuval presidendil Emomali Rahmonil ametisse kandideerida igasuguste ametiaja piirangutega. Osales 90 protsenti hääleõiguslikest tadžikkidest ning 94,5 protsenti hääletanutest nõustus ettepanekuga, millest keelduda ei olnud võimalik.