Mai valimised: Iiri abordireferendum, oodatud valimised Lähis-Idas ja opositsiooni tõus võimule Malaisias

Maikuu valimissündmuste tipus troonib iirlaste ülekaalukas otsus alates 1983. Aastast kehtinud über-konservatiivne abordikeeld tühistada. Ladina-Ameerikas sai Barbadose kaheparteisüsteemist vähemalt järgmiseks parlamendi ametiajaks üheparteisüsteem. Colombia presidendivalimised läksid teise vooru ja Venezuelas juhtunut ei pea rahvusvaheline üldsus legitiimseteks valimisteks. Umbes samasse kategooriasse võib paigutada hirmu õhkkonnas läbi viidud Burundi referendumi, mille tulemusel võib president Pierre Nkurunziza vähemalt 2034. aastani pukis püsida. Lähis-Idas sai Liibanon üle üheksa aasta jälle parlamenti valida ja Iraagi parlamendivalimiste üllatusvõitja šiiidi vaimulik Moqtada al-Sadr peab veel ootama valimissedelite käsitsi ülelugemist. Malaisia uus president 92-aastane Mohamad Mahthi oli veel kahekümnendates kui Malaisias eelmine kord võimuvahetust nähti ja Ida-Timoris toimusid aasta jooksul juba teised parlamendivalimised.

Iirlased otsustasid referendumil ülekaalukalt tühistada abordikeelu

Juba teist korda mõne aasta jooksul korraldati Iirimaal referendum kuumi emotsioone tekitaval teemal. Kui 2015. aastal andis 62 protsenti Iiri kodanikest heakskiidu samasooliste abieludele, siis 26. mail peetud rahvahääletusel küsiti, kas iirlased soovivad tühistada kaheksanda põhiseadusmuudatuse ehk klausli, mis sisuliselt keelab abordi ükskõik millisel tingimusel.

Abort on olnud katoliiklikul Iirimaal keelustatud alates 1861. aastast, kuid 1983. aastal, kui mitmed riigid pehmendasid abordikeelde algatasid abordivastased kampaania, mille tagajärjel muudeti põhiseadust ja anti lootele samasugune õigus elule nagu tema emal.

Sellest alates on pisihaaval absoluutset keeldu lahjendatud. 1992. aastal anti luba aborti teha välisriigis ning 2013. aastal lubati aborti teha mõningatel väga erandikel juhtudel, et kaitsta naise elu. Edasised arengud, sealhulgas soovitus ÜRO-lt, viis referendumi korraldamiseni maikuus.

Mõlemad pooled tegid aktiivset kampaaniat nii ukselt-uksele käies, valimisplakateid üles pannes kui sotsiaalmeedias. “Jah” pooldajad rõhusid naiste õigustele, ning “Ei” pooldajad loote õigusele. “Jah”-poolt toetas ka iiri valitsusjuht Leo Varadkar.  

Kaks meest abordi keelustamise vastasel protestiaktsioonil.
Aborditeema on korduvalt iirlased tänavale toonud. Pildil protestiaktsioon 2011. aastast (Foto: Wikimedia Commons/William Murphy)

Referendumi lõpptulemus andis 66,4 protsendiga häältest võidu abordikeelu vastastele. Kuigi 64-protsendine valimisosalus ei pruugi kõrge tunduda, siis tuleb arvestada, et viimati osales Iiri referendumil nii suur osa rahvast 1992. aastal, mil otsustati abordi tegemise lubamist välisriigis. Huvitav on seegi, et 1983. aasta referendumil hääletas abordikeelu poolt pea identne osa ehk 66,9 protsenti rahvast.

Järgmise sammuna peab nüüd parlament heaks kiitma meetmed abordi seadustamiseks. Esimestes mustandites on nähtud ette, et iga naine võiks aborti teha raseduse esimese 12 nädala jooksul ning alates 24. nädalast saaks seda teha vaid juhul kui lootel puuduks lootus ellu jääda. Arstid võivad moraalsetel põhjustel abordi tegemisest keelduda, kuid peavad sel juhul suunama patsiendi teise arsti juurde. Seega, sõltumata referendumist on teema endiselt laual ning ükski detail pole veel paigas, kuid võib arvata, et mida tasavägisem oleks olnud referendumi tulemus, seda vihasem saaks ka võitlus parlamendis.

Lõhestunud valijaskonnaga Colombia president selgub teises voorus

Colombias 28. mail peetud presidendivalimiste esimeses voorus võitjat ei selgunud. Juuni keskel peetavasse finaalringi pääsesid poliitmaastiku kaks äärmust – parempoolne konservatiiv ja endise vasaksisside rühmitusega Colombia Revolutsioonilised Relvajõud (FARC) sõlmitud rahulepingu terav vastane Ivan Duque ning vasakpoolne, mässulise taustaga pealinna Bogota endine meer Gustavo Petro. Duqued toetas esimeses voorus 39 ja Petrod 25 protsenti valimistel osalenutest.

Valimiste peaküsimus keerleb inimeste heaolu ja riigi majanduse ümber. Parempoolne Duque toetab turumajandust ja stabiilset ettevõtluskeskkonda, tema rivaal Petro seevastu süüdistab rahvusvahelisi kaevanduskontserne colombialaste ärakasutamises.

Tänavused presidendivalimised on esimesed pärast 2016. aastal sõlmitud rahulepingut FARC-iga.

Esimeses voorus osales 53,4 protsenti valimisõiguslikest elanikest.

Maduro rullis end Venezuelas võidule

Opositsioonierakondade valimiste boikoteerimise tõttu pingevabalt kulgenud Venezuela presidendivalimised võitis taaskord Nicolas Maduro 67,7-protsendise toetusega. Venezuela keskvalimiskomisjoni andmetel võttis valimistelt osa 46,1 protsenti valijatest, mis on ligi 34 protsendipunkti võrra vähem kui eelmistel valimistel. Võiduga kindlustas Maduro endale teise kuueaastase ametiaja.

Euroopa Liit, Ladina-Ameerika Lima grupp, G7, USA ning mitmed teised riigid ja institutsioonid ei ole tunnistanud valimiste legitiimsust ja on tauninud poliitilises kriisis vaevleva opositsiooni represseerimist ning sõnavabaduse piiramist ja ühtlasi otsustanud karmistada riigivõimude vastaseid sanktsioone.

Maduro peamiseks rivaaliks oleks valimistel kujunenud opositsiooniliider Henrique Capriles, kes kaotas 2013. aasta presidendivalimistel napilt Madurole (49,1 protsenti toetust Maduro 50,6 protsendi vastu) ning oli eestvedaja 2014. aastal toimunud veriseks kiskunud valitsusvastastel meeleavaldustel, kuid kellel keelati 2017. aasta aprillis 15 aastaks poliitiline tegevus.

Venezuela opositsioon nõuab uusi valimisi, kuid hetkel on selleks vähe lootust.

Barbados sai ajaloos esimest korda naispeaministri, kuid kaotas opositsiooni

Poole Hiiumaa suuruse, kuid ligi 230 000 elanikuga Kariibi mere saareriigi Barbadose valijad selgitasid välja uue parlamendi koosseisu. Esinduskogu kõik 30 liiget valitakse majoritaarse valimissüsteemi alusel, mis on soodustanud kahe poliitilise jõu – Demokraatliku Tööpartei ja Barbadose Tööpartei igipõlist (alates 70-ndatest) rivaliteeti.

Kui viis aastat tagasi õnnestus Demokraatlikul Tööparteil saavutada parlamendis napp enamus (16 vs 14 kohta), siis tänavustel valimistel tegi Barbadose Tööpartei puhta töö ja võttis kõik, mis võtta andis ehk kõik 30 parlamendikohta. Barbadose Tööparteid vedas võidule advokaadi taustaga Mia Mottley, kellest sai esimene naispeaminister riigi ajaloos.

Hoolimata Barbadose Tööpartei võimsast võidust, võttis tänavustel valimistel osa rekordarv kandidaate. Kokku seadis end üles 134 kandidaati (36 naist ja 98 meest). Poliitilist aktiivsust ja opositsioonipartei võidukäiku põhjustas eelkõige inimeste rahulolematus majanduse seisaku ja elukalliduse tõusuga.

Barbadose ajaloos on absoluutne võim parlamendis ja reaalse opositsiooni puudumine esmakordne nähtus alates iseseisvumisest 1966. aastal.

Burundi referendum lubab vastuolulisel presidendil kuni 2034. aastani võimul püsida

Kesk-Aafrikas asuv merepiirita väikeriik Burundi on vaevelnud poliitilises kriisis alates 2015. aasta kevadest, mil riigipea Pierre Nkurunziza teatas oma otsusest kandideerida kolmandat korda presidendiks (loe taustaks ka meie toonast ülevaadet). Kolme aasta jooksul on surma saanud üle tuhande ja naaberriikidesse põgenenud enam kui 350 000 burundilast ning stabiilsust pole veel kuskilt paistmas. Sellises keskkonnas viidi 17. mail läbi põhiseadusreferendum.

Asukoha tõttu Aafrika südameks kutsutava kümnemiljonilise elanikkonnaga riigis peetud referendumi vastuolulisim küsimus oli kahtlemata presidendi ametiaja pikendamine viielt aastalt seitsmele ning ühtlasi ka Nkurunziza võimumeetri tagasi nulli kerimine. See annaks talle võimaluse vähemalt teoreetiliselt võimul püsida 2034. aastani.

Lisaks ametiaja pikkusele sisaldas põhiseadusreform ka ettepanekuid kahest asepresidendikohast ühe kaotamiseks, rahvusrühmade vahel jaotatavate valitsuskohtade süsteemi muutmiseks ning mõningate valitsuse ülesannete üleminekut presidendi võimutäiuse alla.

Eestist kaks korda väiksema territooriumiga Burundi valimiskomisjoni info kohaselt andis 73 protsenti referendumil osalenuist põhiseadusmuudatustele oma heakskiidu. Rahvahääletusel ei viibinud kohal rahvusvahelisi vaatlejaid ning suur osa rahvusvahelise meedia esindajaist kas ei saanud viisat referendumi kajastamiseks või keelustati üldse.

Iraagi üllatusvõitja kaasa toonud valimistulemused läksid käsitsi ülelugemisele

Iraagi valimised pidid aset leidma 2017. aasta septembris, kuid kestev konflikt Islamiriigi nimelise terrorirühmitusega sundis valimisi edasi lükkama. Valimiste päeval turvalisuse nimel allahindlust ei tehtud, mis tähendas, et valimispäeval keelati autopommide hirmus inimestel autodega liikumine ja seati sisse lennukeeld. Täielikult nende meetoditega inimohvreid ei välditud, sest neli valijat hukkus plahvatuses Kirkuki lähistel.

Turvalisuse tagamisega muudeti valimisjaoskondadesse jõudmine keerulisemaks ning tõenäoliselt võib selle nimele kirjutada suuresti valimisosaluse languse võrreldes 2014. aasta valimistega (62 protsendilt 45 peale). Samas ei saa turvalisuse tagamise arvele kirjutada kogu valimisosaluse kukkumist – paljud otsustasid jätta valima minemata, kuna pettusid eelnevalt muutusi lubanud poliitikute tegevuses.

Tulemuste kokkulugemisks läks ligi nädal ning esialgseks võitjaks kerkis üllatuslikult USA ja Iraani vastane šiiidi vaimulik Moqtada al-Sadr 54 kohaga. Teisele kohale tuli 47 mandaadiga Iraani-meelse Hadi al-Amiri juhitud Fatah’ blokk ning kolmandaks senise peaministri Haider al-Abadi Nasri koalitsioon 42 kohaga.

Lõplikest valimistulemustest siiski rääkida veel ei saa, sest tulenevalt paljudest kaebustest rikkumiste kohta, sealhulgas peamiselt elektroonilise häältelugemissüsteemi osas, otsustas parlament 7. juunil, et kõik hääled tuleb käsitsi üle lugeda ja välismaal ning mitmes regioonis väljaspool oma kodukohta hääletanute valimissedelid tühistatakse. Ühtlasi parandati valimisseadust klausliga, millega keelustati taoliste aparaatide kasutamine tulevikus.  

Iraagi parlamendi 329 mandaadist 320 jagatakse proportsionaalse avatud nimekirjadega süsteemi alusel, mille puhul kasutatakse kohtade jagamiseks modifitseeritud Sainte-Laguë meetodit kordajaga 1,7 ehk lühidalt öeldes tähendab selline jaotus eelise andmist suurematele parteidele. Üheksa kohta jagatakse erinevate vähemusgruppide vahel.

Pikka aega edasi lükatud Liibanoni parlamendivalimised võitis Hezbollah’ juhitud blokk

Liibanonlastel avanes 6. mail üheksa-aastase vaheaja järel taas võimalus parlamenti valida. Korralised parlamendivalimised oleksid pidanud aset leidma juba 2013. aastal, kuid kuna parlament ei suutnud valida riigile presidenti, siis pikendati selle volitusi kahel korral – esmalt 2017. ja seejärel juba 2018. aastani.

Liibanoni põhiseadus, mis näeb ette võimupositsioonide jaotuse religioossete ja etniliste gruppide vahel (presidendi koht kuulub kristlastest maroniitidele, peaministri amet moslemi sunniitidele ja parlamendispiikri koht moslemi šiitidele), jagab kaheks ka mandaadid parlamendis: 64 kohta on ette nähtud islami usulahkudele (sunniidid, šiidid, alaviidid, druusid) ja 64 kristlikele usulahkudele (maroniidid, katoliiklased, protestandid, kreeka õigeusklikud, armeenia õigeusklikud).

Maikuu esimesel pühapäeval kasutas riigi 3,6 miljonist valimisõiguslikust kodanikust oma kodanikukohust umbes 50 protsenti. Üldistatult öeldes võis valimistel osalenud 77 nimekirja jaotada kahte leeri – võitjaks võis pidada end häälte kokku lugemise järel Hezbollah’ juhitud Süüria valitsuse meelne 8. märtsi blokk, mis suutis oma esindust parlamendis kasvatada ja saavutada napp enamus. Süüria sekkumist oma siseasjadesse vastustanud, Saudi Araabia toetatud Tuleviku Liikumine peaminister Saad Hariri juhtimisel pidi tunnistama 13 mandaadi kaotust ning Hariri positsioon sunniitide liidrina lõi tugevasti kõikuma.

Liibanon muutis valimiste eel ka valimissüsteemi, nii et uue korra kohaselt valitakse saadikud proportsionaalse süsteemi alusel, kus kohad parlamendis jaotati 15 mitmemandaadilises ringkonnas, millest omakorda seitse jagunes niinimetatud alaringkondadeks.

Malaisas möllas poliittsunami

Malaisia 9. mai üldvalimisi on hakatud nimetama tsunamivalimisteks, sest alates 1955. aastast võimul olnud Ühinenud Malaide Rahvusorganisatsioon (ingliskeelse akronüümina UNMO) kaotas lõpuks üle poole sajandi kõiksugu lubatud ja lubamatute trikkidega hoitud võimupositsiooni. UNMO vastu ühinenud neljast opositsioonierakonnast koosnev valimisliit Pakatan Harapan saavutas 48-protsendise toetuse juures 222-lises parlamendis 122 mandaadiga veenva ülekaalu. UNMO juhitud valimisliit Barisan Nasional püüdis oma võimupositsioone säilitada varasemast tuntud võtetega – moonutades valimisringkonda piire, meelitades võimalikke valijagruppe, näiteks avalikke teenistujaid, külluslike valimislubadustega (üks meeleheitlikumaid neist oli päev enne valimisi välja käidud idee vabastada kõik alla 26-aastased kodanikud tulumaksust).

Kõik see aga ei aidanud, sest Malaisia valitsuse ja seda juhtinud Rasak Najibi kohal lasus korruptsioonisüüdistuse vari – 5,4 miljardi (sic!) dollari kadumine riigi arenguabi fondist – oli liiga ränk. Seejuures süüdistati peaministrit isiklikult 681 miljoni dollari varastamises ja oma kontole kandmises. Ise seletas ta kõike jõukate sõprade tehtud annetustega.

Võimule tõusnud valimisliitu juhib Najibi endine võitluskaaslane ja UNMO eesotsas valitsust juhtinud 92 aastane Mohamad Mahthir, kes peab suutma tasakaalustada nelja opositsioonipartei huve ja ambitsioone, arvesse võttes Malaisia keerulist rahvuslikku koosseisu (69 protsenti malaid, 24,5 protsenti hiinlased ja seitse protsenti indialased) ning asjaolu, et parteide selja taha on seni joondutud paljuski etnilise kuuluvuse järgi ning UNMO kasutas aastaid populistlikku rahvuste vastandamise trikki – malaid vs sisserännanud hiinlased ja indialased -, et enda selja taha koondada malaide enamust.

Võimukoalitsioon on lubanud üle vaadata UNMO kehtestatud ja valijate seas rahulolematust tekitanud kuueprotsendise käibemaksu ning lubanud päevavalgele tuua kõik arengufondist kaduma läinud rahaga seotud asjaolud ja süüdlased, samuti suurendada miinimumpalka. Ka tuleb arvestada keerulist isikutevahelist ajalugu – peagi vabaneb vanglast ka üht võimuerakonda, Parti Keadilan Rakyat (PKR), juhtinud Anwar Ibrahim, kes kannab karistust mitme vaatleja arvates ekspeaminister Mahthiri poliitiliselt initsieeritud vandenõus süüdistatuna homoseksuaalsetes suhetes.

Ida-Timori teised parlamendivalimised vähem kui aasta jooksul tõstsid valimisosalust

Malai saarestikus asuva väikeriigi Ida-Timori vähemusvalitsus kukkus kokku vaid pool aastat pärast 2017. aasta juulis aset leidnud valimisi ning 12. mail korraldati uued parlamendivalimised. Tundub, et Ida-Timori kodanikud on valimisväsimusest kaugel, sest eelmise aasta 77-protsendine valimisosalus tõusis 81 protsendini.

Valimiskampaania kesksed teemad olid vaesuse vähendamine – ligi pool elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri – hariduse ja tervishoiu arendamine ning põllumajanduse ja turismi edendamine. Uute majandusvaldkondade arendamisega tegelemine on Ida-Timori jaoks eluliselt oluline. Riigieelarve sõltub väga suures osas nafta- ja gaasivarudest, mis aga vähenevad kiires tempos ja võivad juba aastaks 2022 kokku kuivada.

Enamasti juhtub, et lühikeses ajavahemikus korraldatud valimised lõppevad üpris sarnaste tulemustega, rääkimata sellest, et osalejate hulgas erilisi muutusi ette tuleks. Ida-Timori puhul jäid küll šokeerivad üllatused ära, kuid vähem kui aastase vahega korraldatud valimised pakkusid nii mõnegi märkimisväärse erinevuse.

Juba valimisnimekirjade arv vähenes 21 pealt kaheksale. Erakondade endi arv küll oluliselt ei vähenenud ja kaheksast nimekirjast neli olid kolme- või neljaparteilised valimisliidud.

Valimised võitis kolmest opositsiooniparteist koosnev valimisliit Edu Nimel Muutumise Allianss 49,6 protsendiga häältest, mis andis neile 65-kohalises parlamendis 34 kohta. Valimisliidu esinumber oli napilt eelmised valimised kaotanud iseseisvumiskangelane ja riigi esimene president Xanana Gusmão.

Senise peaministri Mari Alkatiri juhitud Freitlini partei ehk Iseseisva Ida-Timori Revolutsiooniline Rinne kogus 34,2 protsenti häältest. Mõlemad suutsid kusjuures aastataguste valimistega võrreldes oma toetust vastavalt kolme ja nelja protsendipunkti võrra suurendada, kuid eelmistel valimistel osalesid kõik parteid eraldi ja nii läks eelmiste valimiste võit Freitlini parteile.  

Kuigi parlamenti pääsenud nimekirjade arv vähenes viielt neljale, siis paradoksaalselt ei pruugi see suuremat stabiilsust kaasa tuua, sest tänu koondumisele valimisliitudesse pääses parlamenti viie partei asemel üheksa.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*