Luksemburg paneb ministrite mandaadi pikkuse piiramise rahvahääletusele

Villu Varjas

Pühapäeval, 7. juunil aset leidval referendumil otsitakse vastuseid kolmele küsimusele. Lisaks harvaesineva rahvahääletuse pidamisele kõditavad politoloogide mõnumeeli eriliselt ka küsimused ise:

  • kas langetada valimisiga 16 eluaastale?
  • kas anda väliskodanikele üldvalimistel valimisõigus?
  • kas piirata ministrite mandaati kümnele aastale?

Mida antud küsimused tähendavad? Valimisea langetamise korral saaksid ka 16- ja 17-aastased soovi korral üldvalimistel osaleda. Oluline on siinkohal rõhk sõnadel “soovi korral”. Luksemburg on üks väheseid riike Euroopas, kus valimistel osalemine on kodanikele kohustuslik ja referendumil pakutu korral saaks alla 18-aastased erandina ise otsustada, kas minna valima või mitte.

Väliskodanikele riiklikel valimistel valimisõiguse andmine kõlab esmapilgul üpris äärmusliku ideena, ent siingi peitub põrguvürst detailides.

Reeglid välismaalastele valimistel osalemiseks kõlaks küll õige pisut otsekui stseen põnevikust “Pulp Fiction”, kus John Travolta tegelaskuju selgitus Samuel L. Jacksoni kehastatud tegelasele kanepi tarvitamise õigust Hollandis. Välismaalased saaksid hääletada juhul, kui nad on elanud Luksemburgis vähemalt kümme aastat ja osalenud kas kohalikel või Euroopa Parlamendi valimistel. Täites selle tingimuse, saaksid nad teha avalduse, et neid võetaks riiklikus valimisregistris arvele. Kui nad on aga ükskord selle sammu teinud, muutub valimistel osalemine neile sarnaselt iga Luksemburgi kodanikuga kohustuslikuks.

Esimesed kaks küsimust pole ka mujal Euroopa riikides teab kui haruldased, küll on aga uuenduslik kolmas teema. Küsimuse all on, kas piirata ministrite mandaati kahele järjestikusele ametiajale ehk kokku kümnele aastale.

Referendumite puhul on alati oluline paberile kirjutatava küsimuse sõnastus. Ja selle küsimuse puhul on selgelt välja toodud osalemine valimiskabinetis, mis tähendaks, et lihtsalt uue valdkonna ministriroll, ilma vahepeal valitsusest lahkumata, liivakella ümber ei pööraks.

Luksemburgi praeguse valitsuskabineti puhul oleksid planeeritava seadusmuudatuse korral ministri ametiaja limiidi ületanud nii välisminister Jean Asselborn kui ka tööminister Nicolas Schmit.

Kui tõenäoline on, et pakutud muudatused seaduseks saavad? Tegelikult, mitte eriti. Võttes aluseks seisu mai alguses, toetas valimisea alandamist alla kolmandiku valijatest, välismaalastele valimisõiguse andmist umbes 40 protsenti ja vaid pisut alla poole valijaskonnast näeks vajadust ministrite mandaati piirata.

Et koalitsiooniparteid toetavad kõiki kolme ettepanekut ning välimismaalastele valimisõiguse andmisele on oma toetust väljendanud mitmed suured huvigrupid, sealhulgas ametiühingud ja kultuuriringkond, saabub lõplik selgus, kui edukalt kampaaniat suudeti teha, alles pühapäeva õhtul

Muide, valimiskulude piiramise pooldajatele võiks eriti sümpaatsena tunduda liigutus, mille kohaselt leppisid Luksemburgi erakonnad omavahel kokku, et ükski partei ei kuluta kampaaniale rohkem kui 100 000 eurot – riigi SKP-d arvestades on tegemist kommirahaga.

Ehkki pühapäevane rahvahääletus – nagu ka kõik seni peetud referendumid – on konsulteeriva funktsiooniga ehk otseselt ei sunni põhiseadust muutma, on riigimehed alati käitunud enamuse soovile vastavalt. 1937. aastal viis referendumil saadud “ei” peaministri isegi tagasiastumiseni.

Selleks, et referendumil otsustatu põhiseadusesse saaks, peab Luksemburgi parlament selle veel kahekolmandikulise häälteenamusega üle kinnitama. See aga ei juhtuks enne 2017. aastat.