Kuukokkuvõte aprilli valimistest: pearoaks Prantsusmaa ja Türgi

Valimisvaatlus

Aprillikuu valimiskalendrist domineerisid lava Prantsuse presidendivalimiste esimene voor, mis taastas usu valimisküsitlustesse ja Türgi referendum, kus napp enamus toetas presidendivõimu laiendamist. Kuid kindlasti ei ole vähem tähelepanu väärt Serbia presidendivalimised, mille võitis juba esimeses voorus endisest marurahvuslasest peaminister Aleksandar Vučić, esimesed põhiseaduse muutmise järel toimunud Armeenia parlamendivalimised, mis poliitilist tasakaalu kuigivõrd ei muutnud, Lenín Moreno napp võit Ecuadori presidendivalmistel ja vaid mõned kuud peale peaaegu sõjani viinud talvist kriisi peetud Gambia parlamendivalimised.

 

Prantsusmaa presidendivalimiste esimene voor taastas usu valimisküsitlustesse

Aasta üks kahest enimoodatud valimissündmusest Euroopas ehk Prantsuse presidendivalimiste esimene voor leidis aset 23. aprillil. Üheteistkümnest kandidaadist neli esimest mahtusid vähem kui viie protsendipunkti sisse.

Teise vooru edenesid Emmanuel Macron (24 protsenti) ja Marine Le Pen (21,3 protsenti). Napilt jäid ukse taha skandaalidesse kistud François Fillon (20 protsenti) ja Jean-Luc Mélenchon (19,6 protsenti). Ametisoleva riigipea François Hollande’i Sotsialistliku Partei kandidaat Benoît Hamon põrus oodatult, saades kokku vaid 6,4 protsenti häältest. 

Pildil on Prantsuse presidendivalimiste esimese vooru võitja Emmanuel Macron (foto: Wikimedia Commons/Gouvernement français)
Prantsuse presidendivalimiste teise vooru läheb liidrina Emmanuel Macron (foto: Wikimedia Commons/Gouvernement français)

Valimisaktiivsus 78 protsenti on pisut, aga mitte oluliselt, madalam kui eelmistel kahtedel valimistel aastail 2007 ja 2012. Numbrilisest poolest vast ootamatuim oli paari viimase aasta suurprohmakate valguses valimiseelsete küsitluste täpsus tulemuste prognoosimisel. 

Kõigis viimastes suuremates küsitlustes eksiti esimese viie kandidaadi tulemuste puhul mitte rohkem kui 2,1 protsendipunktiga. Le Peni ja Hamoni tulemust ennustati pigem pisut ülespoole, samas kui Filloni ja Mélenchoni võimalusi pigem alahinnati paari pügala võrra. Küsitlejatelt siiski muljetavaldav saavutus.

Kuigi presidendi nimi veel ei selgunud, võis valimistulemustest nii mõndagi välja lugeda. Üks olulisemaid kokkuvõtteid näitab, et peavooluparteide jaoks oli tegu katastroofilise tulemusega. Ajavahemikus 1981 kuni 2012 olid kaks peamist parteid võitnud esimeses voorus keskmiselt 49 protsenti häältest, seekord saadi lõppsaldoks 26,4 protsenti. Esimesest neljast kandidaadist on vaid konservatiiv Fillon peavooluparteist. 

Kontrastiks peavooluparteidele olid valimised ideoloogilise spektrumi ääreala erakondade jaoks suurepärased. Mélenchon suutis oma eelmiste valimiste tulemust parandada kolme miljoni hääle võrra ehk ligi kahekordistada toetust ning Le Pen ühe miljoni hääle ehk peaaegu 20 protsendi võrra. 

Geograafiliselt joonistuvad kahe esimese kandidaadi vahel selged piirid. Le Peni toetus on kõrgeim Põhja- ja Kirde-Prantsusmaal ning lõunarannikul. Macronil seevastu läänes ning suurematest linnadest Pariisi ja Lyoni ümbruses. 

Valimiste teine voor peetakse pühapäeval, 7. mail. Tänase seisuga peaks üpris kindla võidu saama Macron, kelle eduseisuks peeti mõned päevad enne valimisi umbes 20 protsendipunkti, aga viimase paari aasta valimiste ja referendumite tulemusel on ka ennustajate julgus tagasilöögi saanud.

Ka statistikaguru Nate Silver ütleb, et arvestades Macroni mäekõrgust edu kõigis valimiseelsetes küsitlustes duellis Le Peni ees, ei päde argument, et ka Brexiti või Trumpi puhul ennustused ei töötanud.   

Kahe vooru vahel on mõlemad kandidaadid suutnud välja tulla pisut ootamatute mõtetega, et võita üle esimeses voorus teisi kandidaate eelistanud valijaid. Näiteks Macron, kes veel veebruaris oli ainus EL-Kanada vabakaubanduslepet toetav kandidaat, pakkus, et enne kui Prantsusmaa selle ratifitseerib, annaksid keskkonnaeksperdid leppele oma hinnangu.

Teise näitena, Le Pen on jäänud kindlaks lubadusele naasta kahe aasta jooksul tagasi endise valuuta, frangi juurde. Tõenäoliselt omamoodi kompromissina selle 72 protsendi jaoks, kes antud sammu positiivseks ei pea, pakkus ta välja idee, et euro võiks jääda paralleelselt kehtima suurfirmade ja valitsuste jaoks, suutmata siiski veenvalt selgitada, kuidas see näiteks tavalise põllumehe jaoks praktikas töötab.    

Üks viimaseid lakmuspabereid keskkonna mõõtmiseks enne pühapäevaseid valimisi, oli 3. mail peetud tuline kandidaatide teledebatt. Politico võttis debati kokku nii, et kumbki ei teinud palju selleks, et veenda neid, kes pole veel oma otsuses kindlad. Tugevamad kaardid tunduvad olema Macroni käes, kes debati järel läbi viidud küsitluse kohaselt võitis debati kindlalt.

Niipalju võib vist siiski juba täna öelda, et sarnast seljavõitu, nagu 2002. aastal sai president Jacques Chirac Marine Le Peni isa Jean-Marie Le Peni üle, kui seis jäi 82 protsenti 18 vastu, pühapäeval ilmselt ei näe. 

 

Türklased ei toetanud sugugi üksmeelselt presidendivõimu laienemist

Ajakirjanduses leidis märkimisväärselt laia kajastust 16. aprillil peetud Türgi põhiseadusreferendum, millel küsiti 55,3 miljoni hääleõigusliku kodaniku käest, „kas te toetate või olete vastu põhiseaduse 18-le muudatusettepanekule?“

Vaatamata Türgi presidendi ja valitsuse küsitavale, ühepoolselt massiivsele Jah-kampaaniale nii Türgis kui suure Türgi vähemusega riikides, osutus hääletus äärmiselt tasavägiseks. Ametlike tulemuste kohaselt andis oma hääle pea 48 miljonit hääleõiguslikku kodanikku, kellest napp enamus ehk 51,18 protsenti (24 325 633 inimest) toetas presidendiinstitutsiooni olulist tugevdamist.

Põhiseadusreformi vastased jäid alla umbes miljoni häälega ning mitmed rahvusvahelised vaatlejad märkisid, et valimistel leidis aset rida erinevaid rikkumisi. Valimiskomisjon kuulutas tulemused lõplikuks, seda vaatamata kaebustele, et mitmes piirkonnas arvestati ka tembeldamata sedeleid.

Reform koondab senised peaministri volitused ja pädevused presidendi kätesse, muutes ta sisuliseks täidesaatva võimu peaks. Ühtlasi annab reform presidendile võimaluse jätkata tegevust ka erakonna liikmena ning sisulise võimu ka kohtute üle – riigipeal on edaspidi õigus nimetada olulisemad kohtunikud, samuti väheneb põhiseadusliku kohtu liikmete arv.

Reformi tulemusena ühendatakse ajaliselt nii presidendi- kui parlamendivalimised ning parlamendi volitused kestavad senise nelja aasta asemel viis aastat.

 

Serbia valis riigipeaks oodatult endisest marurahvuslasest peaministri

Muidu üha kuumeneva Balkani katla alt oli tuli sedapuhku maha keeratud – aprilli alguses peetud Serbia presidendivalimistel puudusid nii pinge kui ettearvamatus. Kõigis valimisküsitlustes juba mitu kuud enne valimispäeva mäekõrgust edu nautinud peaminister Aleksandar Vučić vormistas oma võidu juba valimiste esimeses voorus enam kui 55-protsendise toetusega.

Ehkki senisel riigipeal Tomislav Nikolićil oli võimalus kandideerida ka teiseks ametiajaks, ei soostunud ta seda tõenäoliselt sisepoliitilistel põhjustel teha. Nii Nikolić kui Vučić on Serbia Progressiivse Partei (endised) liikmed ja esindavad sama valijagruppi.

Vučić soovib Serbiat näha Euroopa Liidu liikmena, kuid samal ajal hoida häid suhteid Serbia vennasrahva ja nende tugevaima liitlase Venemaaga.

Presidendiks soovis pürgida üksteist Serbia poliitikut, kellest ainus tõsiseltvõetav konkurent Vučićile oli sõltumatuna kandideerinud endine ombudsman Saša Janković, kes kogus 16,7 protsenti toetust.

Serbia presidenti oli õigus valida 3,65 miljonil hääleõiguslikul kodanikul, kellest 54 protsenti ka oma hääle andis.

 

Valimissüsteemi muutnud Armeenia poliitiline eliit kinnistas oma võimu

Jürikuu teisel päeval peeti Armeenias esimest korda pärast põhiseaduse muutmist parlamendivalimisi. Hoolimata valimissüsteemi uuendustest, säilitas alates 1999. aastast Armeenia riigitüüri hoidnud Vabariiklaste Partei parlamendis absoluutse enamuse.

Põhiseaduse uuendamisega muudeti poolpresidentaalne riigikord parlamentaarseks vabariigiks ja tugevdati sellega peaministri positsiooni. Kriitikud näevad taolise muutuse taga eelkõige Armeenia mõjuvõimsaima poliitiku, president Serž Sargsjani (loomulikult Vabariiklaste Partei endine esimees) soovi istuda ise peaministritoolile pärast teise järjestikuse ametiaja lõppu 2018. aastal.

Uus konstitutsioon näeb ette parlamendi suuruse vähendamist 131 liikmelt 105 rahvaesindajale. Varasemalt kasutuses olnud valimiste segasüsteem asendati täielikult proportsionaalse valimissüsteemiga. Neli parlamendikohta reserveeriti Armeenia vähemusrahvustele. Erakonnad pidid ületama viieprotsendise valimiskünnise, valimisliidud seevastu kaks protsendipügalat kõrgema lävendi.

Valimistel konkureeris üheksa erakonda või valimisliitu. Eelmiste, 2012. aastal peetud valimiste järel pääses parlamenti kaheksa erineva nimekirja esindajat. Uue valimissüsteemi tulemusena ületas valimiskünnise vaid neli erakonda ehk teisisõnu, Armeenia poliitiline maastik kinnistus märgatavalt.

Peaminister Karen Karapetjani veetavat vabariiklaste erakonda toetas valimistel 49,12 protsenti hääletanuist, mis tähendas 58 mandaadi võtmist 105-kohalises esinduskojas. Teise tulemuse saavutas presidendiga hästi läbi saava oligarhi ja Armeenia olümpiakomitee presidendi Gagik Tsarukjani partei Õitsev Armeenia. Tsarukjani erakonda toetas 27,32 protsenti valijatest, millega nad said õiguse 31 mandaadile. Kolmandaks platseerus Nikol Pašinjani opositsiooniline ühendus Elk („väljapääs“), mis kogus 7,77 protsenti häältest.

Valimistel oli õigus osaleda 2,65 miljonil valijal, kellest valimiskastide juurde jõudis 61 protsenti.

OSCE hindas valimisi üldiselt ausateks ja tunnustas Armeeniat valimiste parema korralduse puhul, ehkki nentis, et valimistel esines hulganisti häälte ostmist ning riigiametnikke ja suurettevõtete töötajaid suunati tegema konkreetseid valimisotsuseid.

 

Ecuadorlased valisid endale riigipeaks sotsialistist endise asepresidendi

Ecuador valis presidendivalimiste teises voorus kahe kandidaadi tasavägises heitluses uueks riigipeaks kõlava eesnimega sotsialisti Lenín Moreno, keda toetas ka Ecuadori vastuoluline president Rafael Correa, kes kahe järjestikuse ametiaja piirangu tõttu ise seekord osaleda ei saanud.

Vasakpoolse Alianza País partei esikandidaat Moreno edestas konservatiivide Creando Oportunidades (võiks tõlkida kui Võimaluste Looja) kandidaati, endist pankurit Guillermo Lassot napilt, kogudes 51,16 protsenti toetust. Valimisaktiivsus oli 77 protsenti. Kui Moreno on lubanud Correa populistliku poliitika jätkamist, siis parempoolne Lasso lubas eelkõige korruptsiooni, maksude ja bürokraatia vähendamist.

Lenin Moreno
Lenin Moreno (Foto: Cancillería Ecuador/Flickr.com)

Alakeha halvatuse tõttu ratastoolis liikuv Moreno, kes oli Correa asepresident aastail 2007 kuni 2013, on vähemalt sõnades lubanud vähendada Correa polariseeruvat poliitikat. Morenot toetab ka samaaegselt valitud parlament, mille uue koosseisu 137 mandaadist hõivas Alianza País 74 kohta, seda 39-protsendise toetuse juures.

Creando Oportunidades jäi parlamendivalimistel üsna kaugele maha, 20 protsenti häältest ja sellega kaasnevad 34 mandaati on parteile siiski ilmselge pettumus.

Parlament ehk rahvuskongress valitakse Ecuadoris üpriski huvitava segasüsteemi alusel – 116 mandaati jaotatakse välja ühemandaadilistes ringkondades enamushääletuse alusel, 15 kohta aga läheb jagamisele proportsionaalselt. Ülejäänud kuus kohta jaotavad aga Ecuadorist väljaspool elavad hääleõiguslikud kodanikud mitmemandaadilistes ringkondades enamusvalimise põhimõttel.

Gambia parlamendivalimistel tegi vastse presidendi Barrow’ partei puhta töö

Vaid loetud kuud on möödas ajast, mil Lääne-Aafrikas asuv väikeriik Gambia oli tänu presidendivalimiste ootamatule lõpptulemusele draamanäljas poliitikahuviliste fookuses ning 6. aprillil korraldatud parlamendivalimised vaid kinnitasid valijate eelistusi.

Rahvaarvult Eestist umbes poolteist korda suuremas, ent territooriumilt enam kui neli korda väiksema Gambia 58-kohalisse parlamenti, kus viis liiget on jäetud presidendi ainuotsustada, kandideeris 239 kandidaati.

Rahvaesindajad valiti ühemandaadilistes piirkondades ja puhta töö tegi 31 võidetud kohaga vastse presidendi Adama Barrow’ Ühendatud Demokraatlik Partei (UDP), millel ka ilma presidendi määratud viie liikmeta oleks uues parlamendis absoluutne enamus. Valimistulemus sillutab presidendile tee jätkata valimistel lubatud reformide elluviimist.

Suurima kaotuse pidi oodatult läbi elama üle 22 aasta riiki juhtinud Yahya Jammeh’ Patriootliku Ümberorienteerumise ja Ehitustöö Liit (APRC), mille 48 kohast parlamendis jäi alles vaid viis. Kokku on uues parlamendis esindatud kuus parteid ja üks sõltumatu liige.

Valimistel osales 880 000 valijast 42 protsenti. Euroopa Välisteenistuse (EEAS) esmahinnangu põhjal viidi valimised läbi rahulikus õhkkonnas ning valimiskampaania oli vaba ja avatud.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*