Kreeka parlamendivalimised kui tagasimaksmisreferendum

Rahvas seevastu küll väsis karmidest reformidest, ja ka valitsev Uus Demokraatia näitas, et neil on ebapopulaarsete reformide elluviimisest kopp ees. Oluliseks takistuseks sai 2015. aasta eelarvekava, millega üritati antud seisu parandada, ent mille suhtes troika väljendas kategoorilist eitust. Nähes, et valitsus vangub, tõi peaminister Antonios Samaras ettepoole esialgselt veebruari planeeritud presidendivalimised, et midagigi positiivset ära teha.

Valimiste ettepoole tõstmise loogika seisnes selles, et kuna parlamendiliikmed ei taha riskida oma soojadest kohtadest loobumisega, siis nõustuvad nad ND pakutud kandidaadiga. Kolm katset ebaõnnestus ning ühtlasi ei õigustanud ennast ka Samarase võetud risk. Ebaõnnestunud presidendivalimised tõid kaasa enneaegsed parlamendivalimised.

Brüsselis elav EL-i vallas töötav kreeklane rääkis valimiseelset olukorda mulle Kreekas kommenteerides, et enamik kreeklasi ei pea võla stabiilset tagasimaksmist, mida toetab ND, enam elujõuliseks lahenduseks. Syriza jällegi pakub tema sõnul rahvale küll lootust, ent samas on selgelt näha, et nende arusaam euroasjadest on kasin.

Meedia on täis erinevaid stsenaariume Kreeka ja EL-i ühisest tulevikust. Ühelt poolt, mida tahavad „Euroopa suured“ ja kas Merkel on valmis Kreekal minna laskma? Teiselt jällegi, millised on ikkagi Syriza juhi Alexis Tsiprase pärisplaanid?

Mida lähemale valimistele jõutakse, seda enam on arvamused liikunud suunas, et isegi kui Tsipras moodustab valitsuse, siis sellele vaatamata ei tule Euroopa Liidu liikmelisusest loobumine ega euro asemel taas drahmi kasutusele võtmine enam küsimuse alla. Ilmselt üritab Tsipras teha tõenäoliselt kõike, et Kreeka võlakoormat madalamaks trimmitaks.

Mida aeg edasi, seda rohkem on Tsiprase retoorika leebunud ja partei rahva jaoks usutavamaks muutunud. Ka on neile lisandunud nimekaid toetajaid – üheks viimastest, kes lubas mööndustega Syrizat toetada, oli ekspeaminister George Papandreou. Iseasi, kas kriisi harjal võimul olnud Sotsialistliku Partei peaministri toetus on just asi, millega kiidelda.

Mingil määral võib pidada indikaatoriks Syriza positsiooni muutumisest ka meediakäsitlust parteist. Kui veel üsna hiljuti tembeldati erakonda vasakradikaalideks, siis nüüd võib kohati leida isegi artikleid, milles räägitakse vasaktsentristlikust Syrizast.

Peamised kampaaniateemad

Üldiselt võib öelda, et Kreeka valimised, ja eriti, mis puudutab võitlust ND ja Syriza vahel, on pigem kui referendum küsimusele, kas toetada memorandumit või mitte. Ükski kreeklane ei küsi, millist memorandumit. Mõeldakse ikkagi ainult seda, mille alusel Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon Kreeka pankrotist päästsid ning millega viimane andis lubaduse riigis reforme läbi viia.

Memorandumi tingimuste täitmine on aga praeguseks kreeklastele väljakannatamatuks muutunud, mille tõttu on tekkinud ka lootus, et ehk suudab Syriza olukorda parandada.

Syriza programmi tipus troonibki eesmärk viia 1953. aastal Saksamaa võlgu kustutanud Euroopa Võlakonverentsi eeskujul läbi ka suurema osa Kreeka võlgade kustutamine ning järelejäänud võla tagasimaksmisele soodsamate tingimuste seadmine.

Lisaehetena on jõulupuul näiteks kava tõsta riiklikke investeeringuid nelja miljardi euro võrra, palkade ja pensionite tõstmine ning väikeettevõtjate toetamine, tasuta elekter allpool vaesuspiiri elavale 300 000 majapidamisele, jne.

ND olukorra muudab keerulisemaks tõik, et eelmistel valimistel aastal 2012 lubati jätta maksud tõstmata, kuid tegelikkuses nägid valijad parteid tegemas just risti vastupidist. Ka pole ND programmis ligilähedaseltki nii palju kõlavaid lubadusi kui konkurendil.

Majandusteemade kõrval on olulisimaks küsimuseks immigratsioon. Siin on selgelt karmima seisukoha võtnud ND, mille esinumber peaminister Antonios Samaras tõmbas Pariisi terrorirünnakuid ära kasutades ka seose immigratsiooniprobleemi ja islamiäärmusluse ohu vahel. Võrdlusena, Syriza on pigem võtnud seisukoha immigratsiooni liberaliseerimisest ja toetab sisserännanute õiguste laiendamist.

Mis saab pärast valimisi?

Nagu öeldud, Tsipras valitsusjuhina on enamiku kreeklaste jaoks tume maa. Kuid isegi juhul, kui ta valimised võidab, võib temast kui peaministrist rääkimine olla enneaegne. Tõenäoliselt ei võideta piisavalt hääli, et valitsust üksinda moodustada, ja kosjasobitamiseks sobilikke pruute napib.

Ühe tõenäolisema kandidaadina räägitakse siinkohal võlaküsimuses sarnaselt mõtlevast Kreeka Iseseisvusparteist, samas aga vastanduvad nende plaanid immigratsioonist nagu päine päev ja kottmust öö.

Ei pruugi olla sugugi võimatu, et kui Syrizal ei õnnestu 29. jaanuariks koalitsiooni luua, antakse võimalus vastavalt seadusele ND kätte. Kui valitsuse loomine ei peaks ka neil õnnestuma on teoorias küll võimalus ka kolmandal, aga põhimõtteliselt võivad kreeklased jälle sandaalid jalga panna ja uuesti agoraale valima talluda.