Kas pooled Eesti Euroopa Parlamendi kohad jäävad kevadel tühjaks?

Priit Kallakas, Riho Kangur, Villu Varjas

Järgmise aasta aprillis võib Eesti poliitmaastikul kujuneda eriskummaline olukord, kus pooled Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmete toolidest jäävad ajutiselt tühjaks, kuna ükski Brüsselisse valitud poliitik ei soovi sinna tööle minna.

Paradoksaalne situatsioon võib tekkida seetõttu, et praegused Euroopa Parlamendi liikmed ja nende potentsiaalsed asendusliikmed, kes osutuvad ka 3. märtsil toimuvatel riigikogu valimistel valituks, ei söanda oma sissetuleku ja töökohaga riskida ning riigikogu mandaadist loobuda.

Kõige selle põhjustajaks on riigikogu liikme staatuse ja Euroopa Parlamendi valimise seadused, mis ei võimalda kahte tööd ühitada. Kui valitsuse liikmeks nimetamise korral ja presidendi ametiülesannete täitmise ajaks on võimalik riigikogu liikme volitusi peatada, siis Euroopa Parlamendi puhul volituste peatamist ette nähtud ei ole. Euroopa Parlamenti minekuks tuleb riigikogu mandaadist loobuda ja tagasiteed Toompeale kuni järgmiste valimisteni paraku ei ole.

Riigikogu liikme volitused algavad valimistulemuste väljakuulutamise hetkest ning riigikogu liikme ametiga ühitamatu teenistussuhe loetakse lõppenuks riigikogu liikme ametivande andmise päevast. Põhimõtteliselt sama, kuid väikeste nüansiliste erinevustega, ütleb ka Euroopa Parlamendi valimise seadus.

See tähendab, et riigikogusse valituks osutuvad Euroopa Parlamendi liikmed peavad hiljemalt vande andmiseks ehk tavapäraselt aprilli alguseks ära otsustama, kas nad soovivad Brüsselis tööd jätkata või asuda täitma riigikogu liikme kohustusi.

Juhul kui praegu ametis olev Euroopa Parlamendi liige astub Euroopa Parlamendist tagasi, on asendusliikmel aega kuni 10 päeva, et otsustada, kas ta soovib Euroopa esinduskogusse lähetuda. Asendusliikme võimaliku loobumise järel tekib uus kümnepäevane periood, mil asendusliikme asendusliige peab oma valiku tegema. Ja nii edasi.

Ametisoleva Euroopa Parlamendi liikmete mandaat lõppeb 2. juulil uue Euroopa Parlamendi koosseisu esimese kogunemisega. Seega oleks teoreetiliselt pakkumisel maksimaalselt kuni kolme kuu Euroopa Parlamendi töö hüved. Samas viimane Euroopa Parlamendi plenaaristung toimub juba 18. aprillil ehk sisulist tööd kevadel Brüsselis ja Strasbourgis enam palju ei tehtaks.

Euroopa Parlamendi valimistel valimiskünnis puudub ja tõenäoliselt leitaks 88 kandidaadi seast, kes 2014. aasta valimistel kandideerisid ka need, kes sooviksid paariks kuuks Brüsselisse minna, kuid kogu protsessi ajamahukuse tõttu võib töö europarlamendis enne läbi saada kui valikujärg sobiva poliitikuni jõuab.

Keda see konkreetselt puudutab?

Spekuleerime, et kuuest Eesti Euroopa Parlamendi liikmest mõjutab poliitiline kahvel tõenäoliselt kolme. Järgmise aasta juuniks juba 15 aastat Euroopa Parlamendis tööd rabanud Tunne Kelam tõenäoliselt enam riigikogusse ega Euroopa Parlamenti ei kandideeri ja saab väärikalt oma ametiaja lõpuni Brüsselis tööd teha.

Yana Toomil on tõenäoliselt taskus väga hea positsioon Keskerakonna Euroopa Parlamendi valimiste nimekirjas, mis garanteerib talle Brüsselisse pääsemise ka 26. mail toimuvatel valimistel.

Indrek Tarand on teatanud Riigikogu valimistel osalemisest ning tema puhul on vähe tõenäoline, et riigikogusse valituks osutumisel ta kohe ka sellest mandaadist loobub (see ei tähenda, et edu korral EP valimistel ta seda siiski ei tee).

Seega on tõsise valiku ees kolm praegust saadikut – Urmas Paet, Igor Gräzin ja Ivari Padar ja nende potentsiaalseid asendusliikmeid. Lõpliku sõna ütleb rahvas, kuid suure tõenäosusega osutuvad nad kõik riigikogusse valituks. Seevastu ühelegi neist ei ole praeguses seisus tagatud Euroopa Parlamenti pääsemine. Urmas Paeti potentsiaal saada Euroopa Parlamenti valituks on kindlasti neist kolmest kõige suurem, kuid tema saatus sõltub eelkõige Reformierakonna strateegilistest valikutest valimisnimekirja koostamisel.

Igor Gräzini ja Ivari Padari puhul on uuesti Euroopa Parlamenti pääsemine pigem vähetõenäoline, mis tähendab, et nemad otsustavad riigikogusse pääsemise korral eeldatavalt Euroopa Parlamendi mandaadist loobuda ja otsustama peavad nende asendusliikmed Laine Randjärv ja Jevgeni Ossinovski.

Randjärve lootus pääseda Euroopa Parlamenti on veel väiksem kui Gräzinil, mis tähendab, et ka tema loobub ja valik tuleb teha Urve Tiidusel, kellele järgneb järjekorras Jürgen Ligi. Praktiliselt kõigil 2014. aastal Reformierakonna nimekirjas kandideerinud inimestel on väga suur tõenäosus taaskord Riigikogusse pääseda ja seega võib tekkida olukord, kus järgmisel kevadel Euroopa Parlamendis Reformierakonna esindajaid ei olegi.

Jevgeni Ossinovski valikud sõltuvad tõenäoliselt palju sotsiaaldemokraatide käekäigust riigikogu valimistel, mis annavad hinnangu Ossinovski tööle erakonna esimehena ja mõjutavad ka tema isiklikke karjäärivalikuid. Kui Ossinovski loobub Euroopa Parlamendi kohast saab järgmisena valikuõiguse praegune riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Hannes Hanso.

Keerulisem valikukoht 2023. aastal

See, et järgmisel kevadel võivad pooled Eesti saadikutele määratud toolid Euroopa Parlamendis tühjaks jääda tekitab küll huvitava kurioosumi, kuid sisulist kahju Eestile esindajate puudumisest tõenäoliselt ei sünni.

See-eest järgmiste Riigikogu valimiste järel tuleb selleks hetkeks seitsmel Euroopa Parlamenti pääsenud poliitikul teha keerulisem valik. Siis on Euroopa Parlamendi valimisteni jäänud pisut rohkem kui aasta ning poliitikute ja erakondade ettenägemisevõime pannakse juba tõsisemalt proovile.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*