Juuni: presidendivalimised Türgis ja Colombias, Šveitsi referendum ja Sloveenia parlament

Juunikuu tippsündmusteks valimiste rindel olid Türgi presidendi- ja üldvalimised, mis andsid küll kindla võidu Tayyip Erdoğanile kuid tema Õigluse ja Arengupartei (AKP) pidi absoluutsest enamusest loobuma. Colombia presidendivalimised võitis FARCi rahulepingu vastane konservatiiv Iván Duque. Sloveenia parlamendivalimiste võitja Demokraatlik Erakond on nii vastuoluline, et keegi ei soovi nendega valitsust luua ja Šveits otsustas referendumil öelda “ei” suveräänse raha algatusele ja “jah” välismaiste hasartmänguportaalide blokeerimisele. 

Sloveenia erakorralised valimised keerasid parteimaastiku pahupidi

Sloveenia pidas 3. juunil seitsme aasta jooksul koguni kolmandad erakorralised parlamendivalimised. Seekordsed ennetähtaegsed valimised olid tingitud peaminister Miro Cerari tagasiastumisest märtsis, pärast Sloveenia ülemkohtu otsust, et Cerari valitsuse suurprojekti, Divaca-Koperi raudtee ehitamise referendum on õigustühine.

Erakorralistel valimistel võidutses senine opositsioon ja uued tulijad. Ülekaalukalt domineeris senine opositsioonipartei Sloveenia Demokraatlik Erakond, mis kogus 25 protsenti kõigi valijate häältest ning hõivas 90-kohalisest rahvusassambleest 25 mandaati. Valimiste võitjate poolele saab kindlasti liigitada ka teiseks tulnud uue tulija, vasaktsentristliku Marjan Šareci nimekirja, mis oma parlamenti kandideerimise debüüdil võitis koheselt 13 mandaati. Ilmselge kaotaja neil valimistel oli tagasiastunud peaministri Cerari juhtinud Moodne Keskerakond, mis kaotas viimastel valimistel võidetud 36 kohast 26 ehk teisisõnu, neil tuleb leppida vaid 10 tooliga.

Demokraatlikule erakonnale tõi valimisvõidu populistlik ja paremäärmuslik lähenemine immigratsioonile. Paraku tingis partei kampaaniaretoorika ka selle, et hoolimata valimisvõidust on teised parlamenti pääsenud suuremad erakonnad välistanud nendega koostöö, mistõttu on rohkem kui kuu pärast valimispäeva Sloveenia endiselt veel uue valitsuseta.

Sloveenia Demokraatlikku Erakonda juhib värvika minevikuga ja kahtlemata suure valijaskonnaga Janez Janša, kes oli riigi peaminister ka aastatel 2004-2008 ja 2012-2013, kuid oli sunnitud veetma ka pool aastat rootsi kardinate taga seoses süüdimõistmisega altkäemaksu võtmises 2006. aastal toimunud relvahanke käigus. Janša vabastati hiljem konstitutsioonikohtu otsusel, kuna väidetavast altkäemaksu võtmisest oli möödunud rohkem kui kümme aastat ehk võimalik kuritegu oli juba aegunud.

Sloveenia 90-kohalisest rahvusassamblee koosseisust 88 valiti üheteistkümnes valimisringkonnas proportsionaalsuse põhimõttel. Kaks ülejäänud kohta valitakse itaalia ja ungari vähemuste poolt. Kokku kandideeris valimistel 25 valimisnimekirja, millest neljaprotsendise valimiskünnise ületas üheksa parteid. Umbes 1,7 miljonist hääleõiguslikust valijast osales valimistel 52,6 protsenti ehk ligi 900 000 valijat.

Šveitsi referendumi kuumem küsimus puudutas suveräänset raha

Šveitsi neljast 2018. aasta referendumist teine leidis aset 10. juunil. Kahest rahvale esitatud küsimusest tähelepanuväärsem oli niinimetatud suveräänse raha algatus, millega oleks Šveitsi pankadel keelatud anda laene suurema summa eest kui on pangas hoiustatud – ehk keelustada süsteem, millele on üles ehitatud kogu maailma pangandus – ning uue raha loomise monopol oleks antud Šveitsi keskpangale.

Algatuse taga olev peamiselt majandusteadlastest koosnev töörühm nägi, et taoline reform aitaks vältida majandusbuume ja -krahhe, nagu 2008. aastal aset leidnu.

Algatuse vastu olid kriitilised pangad eesotsas Šveitsi keskpangaga, reitinguagentuur Standard & Poor’s ning ka parlament ja valitsus. Peamisteks vastuargumentideks reformile olid teadmatus, kuidas nii suur reform pangandust mõjutaks, laenukraanide kinnikeeramise mõju ettevõtjatele, Šveitsi pankade krediidireitingu kukkumine ja ka kartus, et sõltumata reformist võivad pangad riske alahinnata, mis võiks kõigele vaatamata ikkagi kriisiga lõppeda.

Referendumi tulemus küsimusi üles ei jätnud, reformi toetas vaid 24,3 protsenti osalenutest ja tulemust võimendas veelgi vaid 34-protsendine osalus, mis näiteks viimasel, märtsis peetud rahvahääletusel oli veidi üle 50 protsendi.

Madal osalus Šveitsi rahvaküsitluste kehtivust ei mõjuta ja nii läheb elluviimisele teine referendumil olnud küsimus, blokeerida Šveitsist väljaspool asuvad hasartmänguportaalid. Seadusemuudatuse toetajad näevad, et sellega hoitakse ära maksuraha liikumine Šveitsist välja, mis vastavalt 2012. aastal ellu viidud seadusemuudatusele suunatakse mittetulundusühingutele ja pensionifondidesse. Reformi vastased nägid väljapakutud muudatuses aga ohtu sõnavabadusele.

Referendumi lõpptulemus oli selgi puhul selge – 72,9 protsenti osalenuist kiitis referendumile pandud küsimuse heaks, ning seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.

Türgi valimistel tugevnes presidendi ja nõrgenes tema partei positsioon

Jaanipäeval läbi viidud Türgi erakorralised presidendi- ja parlamendivalimised võitsid ametisolev president Recep Tayyip Erdoğan ja tema Õigluse ja Arengupartei (AKP). Parlamendivalimiste võit ei tulnud küll mitte sama kindlalt kui eelmistel valimistel 2015. aastal – AKP andis opositsioonile ligi 50-protsendisest toetusest ära pea seitse protsendipunkti, mille olulisem tagajärg oli enamuse kaotamine parlamendis ja võimupirukast tüki andmine Rahvusliku Liikumise Parteile (MHP).

Valimistel sai teise koha sotsiaaldemokraatlik Vabariiklik Rahvapartei (CHP) 22,7 protsendiga häältest ning kolmandaks tuli kurdi vähemust toetav Rahva Demokraatlik Partei (HDP) 11,7 protsendiga.

Inimesed jalutavad Türgi lippudega öistel Istanbuli tänavatel
Erdogani ja AKP valimisvõidu tähistamine Istanbulis (Foto: Petar Marjanovic/Wikimedia Commons)

Valimiste peaküsimus oli Erdoğan ehk kas olla tema poolt või vastu. Valijate kahte leeri jagunemist on Erdoğan ise oma retoorikaga tublisti sütitanud ja võib öelda, et taoline lõhestumine ongi Erdoğani võimuloleku väetis. Paljude konservatiivide jaoks on Erdoğan sümbol võitluses pikalt valitsenud sekulaarse korra vastu, mis on Türgi jälle suureks teinud, ja nii hääletaks nad tema poolt, sõltumata kõigest.

Tegu on olulise argumendiga, mis peaks aitama selgitada Erdoğani ja AKP võitu. See, et riigis on alates 2016. aasta riigipöördekatsest valitsenud erakorraline seisukord ja opositsioonile on peale tuldud nagu tonn telliskive ei tundu piisav, et oluline osa Erdoğani toetajaskonnast leeri vahetaks, kuid ka see, et majandus kiratseb ja Türgi liir on vabalanguses, ei ole suurt muutnud. Nihked parteide toetuses ühe või teise partei kasuks ei toimunud mitte kahe klanni – Erdoğani toetajate ja vastaste – vahel vaid nende sees.

Erakorraline seisukord, mis on andnud kampaania tegemises tugeva eelise ametisolevale presidendile pole opositsiooni indu siiski kahandanud. Erakordseim näide selles on 8,4-protsendise toetusega kolmanda tulemuse teinud kurdide presidendikandidaat Selahattin Demirtaş, kes pidi kampaaniat tegema trellide tagant.

Erdoğani vastaste suurim lootus oli siiski karismaatiline Muharrem İnce, kes oli oma selja taha suutnud koondada pea kogu opositsiooni ja kelle kampaaniaüritused tõid kokku tohutuid rahvamasse. Pannes tema populaarsuse samasse võrrandisse muude muutujatega, sealhulgas majanduse seisuga, hakkas nii mõnigi mõtlema, kas valimiste tulemus ikka on ette teada. İnce’i toetus oli lõpuks napilt üle 30 protsendi ehk enam kui 20 protsendipunkti tagapool Erdoğani.

Hoolimata sellest, et president lubas pärast valimisi erakorralise seisukorra tühistada, said pilved Türgi opositsiooni kohal valimiste järel tooni võrra tumedama varjundi. Nimelt tähistasid valimised ka viimast etappi üleminekul puhtalt presidentaalsele riigikorrale, millega kaotati peaministri ametikoht ja tugevdati oluliselt presidendi võimu, andes talle muuhulgas õiguse valitsuse moodustamiseks ning ministrite vahetmiseks.

Türgi valimistega seoses soovitame kuulata antud teemale pühendatud 24. juuni Kuku Raadio Välismääraja saadet.

Colombia presidendivalimised võitis FARCi rahulepingu vastane Iván Duque

Colombia presidendivalimised võitisi 17. juunil peetud teises voorus konservatiiv Iván Duque 54 protsendiga häältest. Vasakpoolne Gustavo Petro jäi võitjast 12 protsendipunkti kaugusele ning pisut enam kui neli protsenti valijatest ehk umbes 808 000 lasid urni tühja sedeli.

Napilt üle 50-protsendise tulemusega võitmine on Colombias suhteliselt tavapärane, aga kaks sümboolset numbrit aitavad Duque mandaati tugevdada – esimest korda 20 aasta jooksul oli valimisosalus üle 50 protsendi ning et rahvaarv on vahepeal tublisti kosunud tähendas see, et esmakordselt suutis presidendikandidaat koguda üle 10 miljoni hääle.

Endise vasaksisside rühmitusega Colombia Revolutsioonilised Relvajõud (FARC) sõlmitud rahulepingu terav vastane Duque kordas oma võidukõnes lubadust lepingusse parandusi sisse viia, kuid pole päris kindel täpselt mida ta teha kavatseb, nagu pole ka kindel, kui palju riigi põhiseaduskohus talle selleks mänguruumi annab. Vastvalitud turumajandust pooldava presidendi võidukõne teine oluline punkt oli seista kiiresti kasvava keskklassi huvide eest.

Rahvusvaheliselt ja peamiselt USA jaoks on oluline, et Washingtonis õppinud Duque on usaldusväärsem partneri narkovastases võitluses kui Petro, kes lubas narkovastases sõjas pausi teha.

Duque raskeim ülesanne on ühendada peale vihast presidendivalimiste kampaaniat Colombia rahvas. Üks colomblasi lõhestavatest küsimustest on olnud FARCi rahuleping. Kuigi Duque vastuseis sellele aitas tal oma selja taha koondada lepingu vastaseid, näitas 2016. aasta vaid 0,44-protsendise vahega lõppenud rahulepingu referendum teema keerulisust. Duque üks variant saada, mida ta soovib on vähemalt mitte bensiini lõkkesse valada ning lihtsalt venitada ja mitte midagi teha, sest eelmine president Juan Manuel Santos ei suutnud mitmeid rahulepingu osasid parlamendist läbi suruda.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*